Vabariigi President Haapsalu Piiskopilinnuses 9. juunil 2001
09.06.2001

Eesti mäletab


Mu kallid saatusekaaslased,
kallis Läänemaa rahvas,

see pilt, mis mu selja taga on, kujutab murtud rukkilille ja see on mõeldud sümbolina, meeldetuletusena kõigile neile, kes on läbi elanud Eesti Vabariigi raske ajaloo, kui Eesti Vabariiki taheti kustutada mitte ainult maailma poliitiliselt kaardilt, vaid veel enam eesti rahva mälust, teie teadvusest.

Mu kallid sõbrad, see ei ole leinapäev. Meid taheti kustutada, meid taheti muuta, meilt taheti ära võtta meie riik, meie lipp, meie emakeel ja ometi me oleme olnud tugevamad. See on meie ühine võidupäev ja mul on hirmus hea meel, et seda päeva siin Haapsalu linnuse väljal jagavad meiega ka kõige nooremad - need, kelle hulgast kunagi teie ja minust palju nooremad hakkavad valima Vabariigi Presidenti, ministreid ja Riigikogu liikmeid.

Ometi on see rukkilill murtud. Miks ta on murtud? Me ei saa mitte kunagi unustada neid ohvreid, mis on toodud. Neid, kes ei saa meiega seda rõõmu ja uhkust jagada. Kõiki neid, kes on oma elu kaotanud koonduslaagrites, töölaagrites, sõjaväljadel, kaugel Siberis või Saksa laagrites, põgenemisel üle Läänemere ja kaugustes Saksamaal, Austraalias, Lõuna-Aafrikas, Kanadas, Ühendriikides. Kõikjal, kuhu võeti Eesti pagulasi vastu.

Nii me seisamegi küsimuse ees, mida õieti tähendab Murtud Rukkilill, milles ta meid ühendab? Me peaksime endale mõned lihtsad asjad selgeks tegema. Mitte ükski riik Euroopas ei ole Teise maailmasõja ajal ja selle järel kaotanud nii palju oma rahvaliikmeid nagu väike eesti rahvas. Mis on selle põhjused? Kas me oleme kusagil teinud vea, mida me peaksime täpselt sõnastama selleks, et seda edaspidi mitte teha? Või on see olnud juhus, et vikatimees just meie hulgast on valinud endale nii palju ohvreid? Mu kallid saatusekaaslased, me oleme kogunenud siia selleks, et tunda oma jõudu, et tunda kõigepealt seda, et me oleme kaugelt üle selle saatuse, mida niisugused röövlid nagu Hitler ja Stalin meie jaoks olid ette valmistanud. Me oleme kaugelt üle selle saatuse, mida Stalin ja tema ülemtimukas Ždanov meile ette valmistasid. Ometi me peame meelde tuletama, et me olime aastal 1939-1940 maailmas üksi, muutus ilmseks, et surve idast kasvab, nägime, kuidas Eesti Vabariigi valitsus oli sunnitud samm-sammult järele andma sõjaliste baaside nõudmisele ja vaba ajakirjanduse sulgemisele ja kuidas ta oli sunnitud piirama informatsiooni liikumist Eesti sees ja Eestist väljapoole - niisugust olukorda me Eestile enam tekkida ei lase.

See üksi jäetud väike Eesti, mis oli nii maias pala kahele röövriigile, on täna koos Läti ja Leeduga maailmas tuntud riigid. Olgugi et me oleme väikesed, aga meie hääl kõlab suures maailmas tugevasti ja jõuliselt. Me peame mõistma, et me läheme vastu uuele tulevikule. Niisugusele tulevikule, kus me võime ausalt oma lastele ja lastelastele öelda, et see, mis on olnud, ei tule mitte kunagi nende ellu tagasi, et nad jäävad sõltumatuks, et nad jäävad kõnelema oma püha eesti keelt, et see, mis on tööga saavutatud jääb igavesti sellele inimesele, kelle omand see on, ja et kogu maailm on meie ees lahti. Kuid see Eesti tugev asend Euroopas ja maailmas sõltub ikkagi sellest, kas me oskame teha õigeid järeldusi aastatest 1939-1940. Eestit okupeeriti ja okupeerija oli maailma kõige suurem riik ja maailma kõige paremini relvastatud riik. Kas me oleksime pidanud vastu hakkama? Kas me oleksime pidanud vastu hakkama 17. juunil 1940, kui Nõukogude Liidu punaarmee tankid vurasid juba Eesti maanteedel. Ma arvan, et seda küsimust ei saa nii püstitada. Ma arvan, et 17. juunil 1940 oli juba liiga hilja sellele mõelda. Ma arvan, et ka väikest riiki ei julge mitte keegi rünnata, kui ründaja teab, et see väike riik on valmis ennast kaitsma. Nii vähemalt näeb välja tänapäeva maailm ja nii on Eesti ka oma poliitikat kujundanud. Me oleme astunud kiiresti rahvusvahelisse ühendusse, me oleme liitunud väga paljude lepingutega, mis teevad võimatuks niisuguse olukorra tagasituleku, nagu see Eesti kohal oli 1939-1940. Me oleme väga lähedale astunud NATO lävepakule, mis toob julgeoleku ja viib kaugele sõjaohu. Me oleme väga lähedale astunud Euroopa Liidu lävepakule, mis tähendab seda, et kõik need rikkused, aga ka õigused ja kohustused, mis on omased sakslastele või rootslastele, soomlastele või inglastele, on käeulatuses ka Eestile. Kõigi Eesti valitsuste ühine poliitika on olnud ennekõike Eesti julgeoleku ja Eesti majanduselu tugevdamise poliitika. Erakonnad võivad omavahel kiskuda ja nad kahjuks teevadki seda rohkem, kui seda vaja oleks teha, ja ometi on mul hea meel, et kõige olulisemas on erakondade vahel üksmeel. Eesti on kaitstav, Eesti tahe on tugev, Eesti liigub kiirest edasi ja see, mis oli võimalik Hitleri ja Stalini ajal ei kordu mitte kunagi enam.

Mu kallid saatusekaaslased, ma kuulun ju teie hulka. Ka mina pidin Eestist lahkuma loomavagunis 14. juunil 1941. Ma tahaksin siia juurde lisada ainult veel mõned märkused. Kui meile järele tuldi, seisis täägiga sõdur ühe akna ees ja täägiga sõdur teise akna ees ja ohvitser luges paberit ette, millest ma suurt aru ei saanud, sest see loeti ette vene keeles. Ka köögiukse ees oli sõdur täägiga, aga toas sahistasid ringi kaks noort eesti meest heledates tolmumantlites ja kraamisid välja meie perekonna pildid ja fotod ja isa aumärgid. Nad sorisid nii, nagu oleksid nad tulnud oma armukese koju, häbenemata, ilgelt ja uhkelt. Sõdurid olid Nõukogude Liidu kodanikud ja kui nad olid tulnud sõjaga ja okupatsiooniga Eestisse, siis täitsid nad oma sõdurikohust. Need kaks noort nolki olid Eesti Vabariigi kodanikud, kes olid iseendas Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja oma kohustuse oma isamaa vastu maha salanud.

Mul on hea meel, et eesti rahvas on olnud ühtne ja neid, kes oma kodanikukohustuse on maha salanud, on olnud vähe ja need ei ole mitte kunagi olnud meie südametes. Ikkagi oleksin ma palju uhkem ja meie kõigi saatus oleks olnud palju õnnelikum, kui me oleksime mõistnud oma kohustusi oma riigi ja oma rahva vastu. Ka see on Murtud Rukkilille üleskutse. Me peame mõistma, et meie vahel võivad olla erimeelsused, aga mitte selles kõige peamises - oma riigi ja oma tuleviku kaitsmises.

Mu kallid sõbrad, Murtud Rukkilill on meie ilus hüvastijätt minevikuga. Meie ei unusta neid, kes on meist maha jäänud kalmuküngaste alla, mida enam nähagi ei ole. Me ei unusta kunagi neid, kes on jäänud sündimata, sest mehed lahutati naistest. Aga me läheme edasi mitte vihatundega südames, vaid selle teadmisega, et ainult meie ühtsuses on meie tulevik ja seda ühtsust me praegu peamegi nagu usinad sepad oma alasilt kuumalt teile kätte andma. Olgu see Murtud Rukkilille märk, mida ma nüüd kohe hakkan teile üle andma, selleks märgiks, mis meenutab teile minevikku, mis mitte kunagi enam ei kordu tulevikus, minevikku, mis hoiatab meid, et me ei kordaks neid vigu, mida me oleme teinud. Meenutagu see märk, et tulevik on meie päralt, et me pärast kõiki neid aastaid oleme need, kes on võitnud ning Hitler ja Stalin või Stalin ja Hitler - mul ükskõik, mis järjekorras neid käänata või pöörata, - koos kogu oma kurjusega on need, kes on kaotanud ja kellest me täna uhkelt üle marsime.

Aitäh!