Vabariigi President Märjamaa lauluväljakul 12. juunil 2001
12.06.2001

Eesti mäletab


Kõige lihtsam oleks alustada Märjamaa kirikuga: kirikaias on kivisse raiutud 399 nime - ohvrid, mida on toodud, aga see on ainult murdosa ohvritest. Kui rääkida Raplamaast, mis maakonnana sündis Nõukogude ajal neljast maakonnast, siis Raplamaa on mitmesugustel puhkudel ja põhjustel kokku kaotanud 1500 inimest. Tõenäoliselt rohkemgi. Ja täna me mälestame neid, austame neid, kes on meie hulgas, kes on eluga pääsenud, ja austame seda enamust, keda enam meie hulgas ei ole, kes on pidanud jätma oma elu, perekonna, õnne ja tulevikulootused vaba, parema ja jõukama Eesti nimel, mida nad kahjuks kunagi ei näinud. Neid, keda meie hulgas ei ole, võime leida Siberi metsadest ja külmast tundrast, Saksamaa sõjakalmistutelt, Läänemere põhjast, nad on jõudnud pageda Teise maailmasõja ajal ja Teise maailmasõja eest küll Rootsi ja Inglismaale, Austraaliasse, Ühendriikidesse ja Kanadasse. Täna on nad mõttes kõik siin, meie hulgas, ja meie ülesanne on neid tajuda nii, nagu istuksid nad lausa teie kõrval pinkidel. See on meie kohustus nende suhtes ja sellega täidaksime ka nende ülima soovi olla meie hulgas, olla sini-must-valge lipu all, olla vabas Eestis, olla selle sinise taeva all, mida pilved enam ei kata.

Murtud Rukkilill on kujund ja mulle meeldib see kujund. Rukkilill on Eesti rahvuslill ja seda Eesti rahvuslille on Teine maailmasõda murdnud, võib-olla armutumalt kui ühegi teise riigi ja rahva puhul. Meil tuleb ennekõike sellele mõelda ja mõista, et me räägime kui Eesti Vabariigi kodanikud, kui ühe väga väikese riigi kodanikud, kes enne Teist maailmasõda tegid kõik selleks, et Eesti oleks vaba ja jõukas, rahulik ja õnnelik. Ja me olime uhked selle Eesti peale, kus ei olnud kuritegevust, kus jõukust oli sedamööda, kuidas inimene töötas, kus Eesti nimi oli tuntud oma kaupade, oma hea töö, oma sporditulemuste ja võib-olla ka selle poolest, et see väike Eesti enne sõda oli Euroopas esikohal tõlgitud raamatute arvu poolest. Meil oli põhjust olla õnnelikud ja me olimegi seda. Kuhu see õnn kadus? Minu arvates me peaksime endale alati selle küsimuse esitama. Kas me ise olime süüdi selles kadunud õnnes?

Mu kallid kaasmaalased, me ei olnud selles süüdi, või kui, siis me olime süüdi ainult selles, et me olime natukene liiga heatahtlikud, liiga idealistlikud, ja me ei osanud karta seda ohtu, mis tekkis kahe Euroopa totalitaarse riigi omavahelisest sobingust. Mõistagi ma räägin Hitleri-Stalini paktist, mõistagi ma räägin sellest, et need kaks nurjatut oma punase pliiatsiga püüdsid jaotada Euroopa kahe suurriigi vahel ja see punane pliiats - verine pliiats - läbis ka Eestimaad. Sealt see kõik algaski. Meie ülesanne on mitte ainult mälestada neid, keda täna meie hulgas ei ole, meie ülesanne on vaadata tulevikku ja endalt küsida: mida me veel võiksime teha, et see, mis kunagi on Eestiga tehtud, oleks edaspidi võimatu, et Eesti oleks tõepoolest sõltumatu ja vaba ja et tema julgeolek ja tema laste tulevik oleks tõepoolest meie kätes - Eesti rahva kätes, et me võiksime julgesti oma lastele öelda: "Mine edasi, sind ootab hea tulevik."

Mu kallid saatusekaaslased, see ongi selle päeva sisu. Eesti tegi, mida ta suutis. Võib-olla oleksime natuke rohkem suutnud; meile jääb alati eeskujuks väike Soome, kes suutis rohkem. Tõsi, ta on ka praegu meist viis korda suurem, aga ma hindan seda otsustusvõimet, seda rahva ühtsust, mida ma hindan selle võrra rohkem, et sel ajal kui Eesti võitles oma Vabadussõda, käis Soomes kodusõda, kus soomlane võitles soomlase vastu, ja ometi nad suutsid leppida ja näidata, et leppinud rahvas suudab oma vabadust ja sõltumatust kaitsta ka maailma kõige suurema riigi vastu. Võib-olla tuleb meil siit eeskuju võtta.

Meil tuleks siin, Märjamaal, eriti veel meenutada, et me asume praegu keset Eestimaa raskeid lahinguvälju. Juulikuu keskel ulatus rinne siia ja see taandus tagasi lõunasse Pärnu-Jaagupi kanti, mille tulemusena pealetungiv Punaarmee saatis sadu ja sadu inimesi surma. See oli meie rahva usk, mis ühe okupandi lahkumisel ja veel enne teise okupandi jõudmist heiskas sini-must-valge lipu, trükkis uuesti Eesti postmarke, taastas omavalitsused, pani raudtee käima. Kõik need mehed leidsid oma surma. Ma ei taha kaua sellel peatuda, ent ka teine pool ei tulnud Eestit vabastama - ta tuli oma idapiire laiendama.

Me võime ainult sügavalt kummarduda kõigi nende ees, kes ohverdasid oma elu Eesti nimel. Ja me võime veel midagi öelda: Euroopa tundis tõelist sõda - rindesõda. Meil lisandus rindesõjale teine sõda, mis oli suunatud Eesti perekondade vastu, Eesti inimeste vastu ja mis kestis enamasti öösel, mis algas prõmmimisega vastu ust ja automürinaga. Me mäletame seda 14. juunist 1941, me mäletame seda märtsikuust 1949, aga need on ainult kaks suuremat küüditamise lainet, mis viisid meie rahva poegi ja ennekõike emasid ja lapsi Siberisse. See oli see jälk aeg, kui ajalugu püüti teha öösiti. Me võiksime vaadata, keda küüditati, ja meile avaneb väga iseloomulik pilt. Me kaotasime enamiku oma parlamendisaadikuid, enamiku omavalitsustegelasi, me kaotasime määratul hulgal õpetajaid, seltskonnategelasi - kõiki neid, kes moodustavad selle sotsiaalse võrgustiku, millele vaba riigi ühiskond toetub. Need inimesed nopiti täpselt ja julmalt meie hulgast välja 1941. aastal kindla tahtmisega luua niisugune olukord, kus mitte keegi ei suudaks ega julgeks mõelda Eesti Vabariigi taastamise peale, Eesti vabaduse peale. Ja kui selgus, et see ei õnnestunud, et see vastupidi pööras kogu rahva meie vaenlase vastu, järgnes - kui Eesti oli uuesti okupeeritud - veel neli küüditamise lainet, nendest kõige suurem aastal 1949, mis oli suunatud Eesti talupoja vastu, sest Eesti talupoeg oli see jõud, mis toetas ja toitis Eesti vastupanuliikumist, Eesti metsavendlust.

Mu kallid sõbrad mõelgem sellele, et need ei olnud ainult inimeste kaotused. Eesti on Euroopas juutide järel see rahvas, kes on kõige rohkem oma kodanikke kaotanud, aga peale oma inimeste, peale oma kodanike me kaotasime veel asju, mida on raskem kirjeldada, me kaotasime oma väärtusi, me kaotasime oma töökust, me kaotasime oma ausust. See, mis mind on kõige rohkem kurvastanud, kui ma olen koolilaste mälestusi lugenud, on pilt sellest, kuidas auto või regi kaob teekäänaku taha ja on juba näha, kuidas naabrid haaravad enda kätte tühjaks jäänud talumaja. Neid näiteid on kahesuguseid. Oli rõõm lugeda, et need, kes elusana tulid Siberist tagasi, vahel said oma asjad tagasi ja vahel lubati neil isegi omaenda talu tagasi osta, aga neid näiteid on vähe. See on midagi, mis on külvanud arusaamatusi meie rahva vahele, kus mõni naaber, kes on haaranud talu ja omandi, mis talle kunagi ei ole kuulunud, peab seda enda omaks. Sellevõrra me olemegi tagasi langenud nende väärtuste juurest, mis igas ühiskonnas peavad olema pühad. Ma tahaksin teile täna meenutada, et inimelu on Euroopas püha, et inimese vabadus on püha ja inimese omand on püha, seda ei saa mitte keegi puutuda, see kuulub sellele inimesele, kes on selle nimel tööd teinud, ja see viimane tõde on kahjuks veel mõnedel meie poliitikutel veel avastamata tõde. See ei tee meie elu kergemaks, see on midagi, mis ka praegu veel jaotab meie rahvast. Mõistkem seda, et kui me tahame olla kaasaegne rahvas, peame jagama kõiki neid õigusi ja kohustusi, mis on terves tsiviliseeritud maailmas ühtsed ja mida me oleme alati austanud, ka enne Teist Maailmasõda. Mul hea meel, et need teravad küsimused aegamööda leiavad vajaduse korral ka kohtuliku lahendi, nii nagu see peab olema riigis, mille tegevus toetub õigusele ja õiglusele. Veel rohkem rõõmustas mind aga see, kui ma viimase kahe nädala jooksul olen kohanud inimesi, kellele need tõed on emapiimaga omaseks saanud, kes neist ei ole mitte kunagi taganenud ja kes mõistavad, et Eesti on tagasi võitnud mitte ainult oma sõltumatuse, vaid ka oma väärikuse, ja et võitjat kaunistab kõige rohkem suuremeelsus. Sellepärast ma tahaksin teile südamele panna, et Murtud Rukkilille päev ei ole päev, kus me peaksime iseennast haletsema, kus me peaksime kõnelema sellest, kui palju me oleme kaotanud. Seda me teame isegi ja seda teab ka maailm. Murtud Rukkilille päev peaks olema päev, kus me vaatame minevikku selleks, et austada kõiki neid, keda meie hulgas ei ole, aga me teeme seda ainult selleks, et sirgema sammuga astuda niisugusesse tulevikku, kus need koledused enam mitte kunagi ei kordu, kus meile on tagatud õigusriik, kus me oskame tööd teha kaasaegselt, nii et Eesti saavutab jälle oma jõukusetaseme, kus me suudame tõusta riigiks, keda ei tunta mitte ainult raske mineviku pärast, vaid tema tänaste ja homsete saavutuste pärast. See on ka põhjus, miks ma olen alati olnud seda meelt, et see ühine, mis meid Euroopaga seob, on ennekõike meie töös, meie väärtustes - kõiges selles, mis on Euroopa Liidu aluseks. Eesti on palju rohkem olnud Euroopa kui paljud teised riigid, sest me oleme tajunud, mida tähendab olla okupeeritud ühe totalitaarse jõu poolt ja olla okupeeritud teise totalitaarse jõu poolt. Nad on väitnud, et kommunism ja natsism on teineteise vastandid. Meie teame, et see nii ei ole. Meie teame, et see Eesti, milles me tahame elada, ei taha kalduda ei kommunistide poole ega natsistide poole. Ja see tee, mis kahe vahele jääb, ongi kitsas demokraatia tee. Ta on raske tee, ta on kõigist teedest kõige raskem. Sellepärast nõuab ta meilt palju suuremat üksmeelt ja tuleviku nägemist, vennalikku kokkuleppimist,. See tee jääb Eestile pühaks ja ainsaks teeks.

Ma tahaksin teid sellel Murtud Rukkilille päeval rõõmustada ka teatega, et mitte ükski võim ei suuda enam Eesti rukkilille murda. Me oleme olnud tublid oma kaitseväe ülesehitamisel ja meil on põhjust loota, et Eestist saab NATO liige, mis tähendab seda, et Eesti saab olema riik, kus valitseb julgeolek, et Eesti on riik, kus meie lapsed ja lapselapsed ei tarvitse õppida minevikust neid hädasid hirmuga, et need võivad veelkord korduda. See on Eesti tulevik ja jõudu niisuguse tuleviku ehitamiseks me ammutamegi sellest mineviku õppetunnist ja Murtud Rukkilillest, me ammutame teda selleks, et meie viljapõldudel rukkilill kasvaks koos Eesti viljaga ja et seda meie ühist vilja mitte keegi enam ei tuleks murdma. Me oleme saavutanud oma vabaduse ja me hoiame seda. Me oleme võitjad, me oleme olnud tugevamad kui needsamad kaks totalitaarset vaenlast, kelle ohvriks me oleme olnud. Ja eriti tänases päikesepaistes ma tahaksin öelda: ärgem unustagem neid, keda meie hulgas ei ole, aga tundkem, et Eesti on võitnud, et meie oleme võitjad, mitte need haledad, kes on toonud Eestile, meile kõigile niipalju kannatusi.

Aitäh ja head Murtud Rukkilille päeva!