Vabariigi President Tallinna Lauluväljakul 13. juunil 2001
13.06.2001

Eesti mäletab


Mu kallid saatusekaaslased,

täna on meiega siin laulukaare all kõik need, kes on jäänud Sosva, Kolõma, Tšuktši ja Stutthofi koonduslaagritesse. Kõik need, kes on maetud külmal maal ja vesises tundras. Kõik need, kes on arreteeritud ja kadunud; kõik need, kes võõrvõimude poolt mobiliseeriti, kõik need, kes surid pikkadel rongisõitudel ja tõsteti vagunitest välja, ilma et emad oleksid teadnud, kuhu nende lapsed maetakse. Siin on kõik need, kelle hauaplatse me ei tea. Ja ennekõike olete teie ise siin.

Mul on nii hirmus hea meel, kallid saatusekaaslased, et kõigest hoolimata on meid nii palju. Ma tahaksin teid kõiki emmata, aga selleks kuluks palju aega. See on meie päev. Kuid see ei ole mitte päev, kus me oma minevikku haletseme. Me tunneme kaasa kõigile nendele, keda meie hulgas ei ole enam, kelle viimne pilk ja viimne lootus oli seotud kodumaaga ja selle uhkelt lehviva Eesti lipuga, mis uuesti lehvib Eesti kohal. See on meie päev.

Mu kallid eluga tagasitulnud, milles on Murtud Rukkilille mõte? See on meie võidupäev. Mõtelge ometi, me tulime sellega toime. Eesti on kümme aastat oma lipu all kõndinud, tagasi tulnud maailma, kus ta oli poliitiliselt kaardilt kustutatud, aga mitte kunagi õiguslikult kaardilt. Täna me oleme taas Eesti rahvas, Euroopa rahvas, kes oli läbi käinud maailma kõige raskematest katsumustest, sest meid on jahvatanud kaks veskikivi. Üks kommunistlik ja teine natsistlik. Ei olnud ei ühel ega teisel halastust sellele väikesele rahvale. Ei olnud ühel ega teisel tulevikku sellele väikesele rahvale. Ometi me oleme olnud nendest veskikividest tugevamad ja vaadake, kui palju meid on kõigest hoolimata ellu jäänud, täis usku ja truudust väikesele Eestile. Mu kallid, ma tahan teid tänada selle usu ja truuduse eest. Ma tean, kui raske see on olnud, ja mul on silmade ees ka selle koolitüdruku kirjand, mida ma täna varahommikul lugesin ja kus ta kirjutas: ''Me rääkisime Eestimaast, aga keegi ei uskunud, et me Eestimaad veel kunagi näeme.''

Ma tahaksin teile öelda, et vähestel riikidel ja vähestel rahvastel on tulnud võidelda ja sõnatult vastu panna, ka püssiga vastu panna nii rasketele katsumustele, nagu need, mis langesid Eesti riigile ja rahvale. Me oleme neist läbi tulnud. Me oleme palju kaotanud. Ma arvan, pärast juudi rahvast on väike Eesti võib-olla kõige enam oma kodanikke kaotanud rahvas Euroopas, see tähendab kahekümnenda sajandi Teises maailmasõjas. See meie tänane kokkutulek ongi meie kokkuvõte ja hüvastijätt Teise maailmasõjaga. See on lihtne kokkuvõte. Võib-olla me tegime oma poliitikas vigu enne Teist maailmasõda, aga need olid väikesed vead. Me teame, et Soomel oli rohkem tahtejõudu ja Soome säilitas enda. Ma võin teile öelda, et niisugust maailma, mis tõukas iseenda Teise maailmasõtta, praegu enam ei ole. Me võime julgesti tulevikku vaadata, sest Eestit ohustab ainult niisugune olukord, kui Euroopas tekib taas kaks totalitaarset režiimi. Niisugust Euroopat tänapäeval ei ole.

Mida see meile tähendab? See tähendab, et me peame tundma endas seda, mis teie südametes niikuinii on. Peame tundma uhket teadmist, et väike Eesti on kõigist katsumustest hoolimata võitnud ja võtnud oma saatuse kujundamise iseenda kätte. Kujundab oma saatust üldinimlike väärtuste järgi, mille järgi me elasime ka enne Teist maailmasõda. Me oleme olnud töökas, uhke ja aus rahvas, keda austati. Me saame töökaks, uhkeks ja jõukaks rahvaks selles Euroopas, mida me juba nüüd kaasa vormime. Vormime nii, et mitte kunagi ei sünniks Euroopas seda ohtu, mida nimetame totalitaarseks ohuks. Meie tee on juba praegu sirgelt meie taga. Mitte kunagi varem maailmas ei ole Eestit nii palju tuntud ja ka nii palju eeskujuks seatud nagu praegu. Me võime Eesti üle juba praegu uhked olla. Me saame olema Eesti üle veel uhkemad, kui oleme Euroopa Liidus, mis katab meie majandust, meie heaolu, meie tööd, meie lapsi ja lapselapsi kaitsva katusega. Me saame olema kindlad, kui oleme NATO julgeoleku katuse all. Ka täna on telegrammid toonud julgustavaid teateid selle kohta, et tuleval aastal võetakse vastu otsuseid, mis puudutavad meie ja meie laste julgeolekut. See on teie kätetöö, see on olnud teie tahe, see on olnud ka kõigi nende tahe, keda meie hulgas enam ei ole ja kelle viimane pilk oli ometi Eestil, ükskõik, kuhu nad ei oleks ka maetud.

Ma ei ole lootust kaotanud, et ka meie idanaaber Vene Föderatsioon oma pilgu ükskord ometi seab tuleviku poole ja ei korda seda jaburat juttu, nagu oleks eesti rahvas aastal 1940 vabatahtlikult astunud Nõukogude Liitu. Me võime niisugustele juttudele ainult kaasa tunda. Paneb õlgu kehitama, kui mõned Vene poliitikud sellest järeldavad, et Eestil ei ole selle tõttu õigust astuda NATO liikmeks. Me oleme oma valikud teinud ja meie valik on teie südames. See valik ongi teid siia laulukaare alla kokku toonud. Koos olles me tunneme oma tugevust, oma tahtejõudu, oma väärikust ja oma kindlat otsust edasi minna senikaua, kuni võime julgesti öelda: Eesti on taastanud oma koha seal, kuhu oleme alati kuulunud: Euroopas.

Eesti ei ole mitte kunagi ise Euroopast lahkunud. Te teate väga hästi, mida tähendab Molotov-Ribbentropi pakt ehk Hitler-Stalini pakt, kui kaks julma diktaatorit oma punase pliiatsiga püüdsid maailma jagada omavahel. See punane pliiats läks ka läbi meie saatuse ja meie hinge. Ta on nõudnud kohutaval hulgal ohvreid meie rahva hulgast. Ometi oleme olnud oma saatusest tugevamad. Oleme õppinud mineviku vigadest ja me ei korda neid. Me võiksime ka oma idanaabrit Venemaad julgustada, sest puhta minevikuga riigil on ka puhas tulevik.

Mu kallid kaasmaalased, mul on hea meel, et teid on nii palju! Missugust jõudu, missugust julgust, missugust usaldust on mulle andnud kohtumised kõigis Eesti maakondades. Ma tean, mitte kõik ei ela jõukalt, paljud elavad ka vaeselt. Ma küsisin seda sageli ja kõik need, kes on tulnud läbi sellest raskest hakklihamasinast vaatasid mulle otsa ja ütlesid: Eesti lipp on uuesti meie kohal ja senikaua, kuni me oma lipu all oma saatust oma käega ja oma tahte järgi kujundame, on kõik raskused ainult ajutised. Need rasked aastad on meil kõigil selja taga. See, mis on Eestiga juhtunud, ei kordu mitte kunagi enam vaba Eesti rahvaga. See ongi meie tänase ilusa kohtumise põhjus. Ma tahaksin teil kõigil kätt suruda ja öelda: Eesti läheb teie abil julgesti edasi. Teil on Teise maailmasõja ajalooline kogemus, te teate, mida tähendab alandus ja viletsus, mida tähendab, kui teil ei ole õigust rääkida ega kirjutada. Sellel kogemusel on määratu tähendus - kõnelge sellest noorematele, kõnelge nendele, kellele Eesti riik on enesestmõistetav. Kui me oma Eesti riiki armastame, siis peame teda ka hoidma ja peame olema valmis teda kaitsma. Kui meie valmisolek on kõigis tugev, siis me võime olla kindlad, et mitte keegi ei söanda Eestit rünnata, nagu see juhtus 61 aastat tagasi. See on meie pidu. See ei ole mitte haavade lakkumine, vaid see on meie uhke sõna: oleme võitnud! Me oleme siin ja meie oleme oma saatuse peremehed.

Ma tänan teid kõiki ja kutsun teid nüüd enda juurde - te saate rinda Murtud Rukkilille.

Aitäh!