Vabariigi President parimatele koolilõpetajatele 19. juunil 2001 Kunstimuuseumis Kadriorus
19.06.2001

Mu kallid sõbrad!
Lugupeetud peaminister, haridusminister, maavanem, ekstsellentsid, õpetajad!

See on nagu viimane koolipäev, ja mõnele ka perekonna algus juba. Ja võib-olla ma sellest võiksingi alustada: Tehke lapsi. Meil on palju muresid, aga tänasel ilusal päeval tahaksin ma öelda, et me saame kõigist muredest üle. Me saame üle ka sellest murest, mis ootab meid viie kuni kümne aasta pärast, kui üks inimene Eestis peab üleval pidama kahte pensionäri. See pole õieti mitte ainult Eesti mure, kuid Eestis on ta teravam kui Soomes. Aga ta on ka Soomes juba väga terav, ta on ka Saksamaal väga terav ja ta tuleneb veidi sellest, et koos meie elu paranemisega on inimese elu pikenenud ja meie mandril Lääne-Euroopas, kuhu kuulub ka Eesti, on järjest vähemaks jäämas töökäsi.

Täna, kus kõik uksed ja aknad on teie ees valla, kasutage seda imelist vabadust, millest mitte keegi Eesti ajaloos enne teid ei võinud unistadagi. Kasutage seda ka selleks, et oma tulevikku näha, nii nagu see kena väike perekond siin juba näeb. Teie ees on kõik uksed valla.

Mul on isegi raske rääkida sellest, kui tänulikud me peame olema oma ajaloole, oma rahvale, oma sihikindlusele, et see täna nii on. Kasutage seda ja valige praegu niisugune tee, mis vastaks teie huvidele ja vastaks ka Eesti riigi huvidele, Eesti rahva püsima jäämise huvidele. Ja poistele tahaksin ma siia vahele klambrites märkida, et meie kaitseväkke teenima minek kuulub mõistagi Eesti kultuuri juurde, nii nagu tahe kaitsta oma riiki.

Te olete jälginud, et viimase kolme nädala jooksul olen ma läbi sõitnud kõik Eesti maakonnad, olen kätt surunud inimestel, kes võiksid olla ja tõenäoliselt olidki teie vanavanemad. Ehkki ma nägin nende näojoontes kõiki neid raskusi, mis rasked ajad on neile vajutanud, nägin ma ennekõike meeletut usku Eesti tulevikku - ehkki nad olid minust palju vanemad. See usk on tugev usk, aga te peate mõistma, et see usk asub teie õlgadel. Teie kaudu Eesti teostab ennast, teie kaudu me saamegi rääkida Eesti uhkest tulevikust, juhul kui te kõike seda teostate, millest te olete mõtelnud kooli lõpetamisel.

Mina olen üheksas erinevas koolis ja neljas erinevas keeles pidanud õppima. Mul tuleb praegu meelde, et paarkümmend aastat tagasi mu noorem poeg leidis üles mu tunnistused, mis olid mõistagi riiulil täpses kohas - vasakut kätt üleval. Ta lehitses neid ja hüüdis äkki läbi korteri, kus me elasime: ''''Isa, sul oli emakeel puudulik!'''' Ma olin siis juba tuntud kui kirjanik, ja et mul emakeel oli puudulik, ma mõistagi teadsin. Ja sel hetkel alles ma mõistsin, mida see temale tähendas. See oli midagi, mida ta ei mõistnud - mis andis talle julgust, sest tal oli emakeelega raskusi, - ja selle peale ma mõtlesin õieti eile või üleeile, kui ÜRO tegi kokkuvõtteid maailma noortest. Need kokkuvõtted võivad teid natukene kurvastada: 65% maailma noortest valdab kahte keelt. Vaadake, kuidas maailm on muutunud. Ma tahaksin väga loota, et Eesti on muutunud koos maailmaga, aga sellest ei jätku. Ei jätku sellest, et Eesti muutub koos Aafrikaga, et Eesti muutub koos Aasiaga. Eesti on siin piirkonnas, kus me oleme, Põhja-Euroopas, olnud alati teed rajav, Eesti on olnud erakordselt aktiivne sõja eel majanduse ülesehitamisel. Me võime uhkusega tagasi mõelda sellele, et lühikese ajaga jõudis Eesti järele Põhja-Euroopa niisugustele riikidele nagu Soome ja Rootsi. Tänu sellele, et meil oli oma töökus, oma ausus. See on midagi, millest ma ei väsi rääkimast. See on see aeg, kus uksi ei lukustatud ja ammugi mitte jalgrattaid. Sinna, sellesse Eestisse me tahame kõik tagasi. See ei ole mitte ainult teie unistus, see on ka teie vanemate ja vanavanemate unistus. See Eesti saab olema teist nägu Eesti, ta saab olema moodne, aga ta ei saa mitte olema niisugune, nagu te olete harjunud vaatama televiisorist. Ta saab olema ikkagi Eesti, kes oma juurtega on siin maamullas, kus räägitakse eesti keelt, kus Eesti kultuur on võrdne mis tahes teise Euroopa kultuuriga. Hoolimata sellest, et maailmas vahemaad on kadunud, et me müüme oma tooteid ka Hiina müüril, et maailmas räägitakse järjest rohkem globaliseerumisest, et mõned inimesed mõistavad seda nii, nagu tähendaks globaliseerimine emakeelest loobumist, rahvuskultuurist loobumist ja kõike muud. Kallid noored, see ei ole nii. Keelte õppimine, mis alles hiljuti oli kõrgel puu otsas, nagu kuldne õun, kuulub täna liitmise ja lahutamise juurde. Teie juured on siin mullas, kuid te peate mõistma, et Eesti on osa Euroopast. See tähendab, et me peame olema võimelised paremini töötama kui Saksamaa, paremini kui Ameerika Ühendriigid. See on avatud maailm ja teist sõltub see, kui uhkelt ja iseteadvalt Eesti sellesse avatud maailma astub.

Täna on teil kõik uksed valla ja see aeg jääb väga kauaks püsima. Inimesel on alati kõik uksed valla ja mõnikord ma võrdlen seda endamisi nagu võidujooksuga. Te olete stardijoonel ja mõned teist arvavad, et see on 100 meetri sprint, ja teised, oletavad, et see on 200 või 400 või 800 meetri jooks. Aga, mu kallid, see on maraton. Kui inimene sünnib, samal hetkel ta hakkab juba surema. See maraton ei lõpe mitte kunagi teie eluajal. Sellepärast ma tahaksin teile öelda: ärge kunagi koonduge sellele, et te lõpetate oma järgmise ülikooli esimesena. Sest ülikoolile järgneb teie astumine ellu, teie eneseteostamine viie aasta pärast, kümne aasta pärast, kolmekümne aasta pärast. Alati te olete esimeste hulgas siis, kui te olete valmis edasi õppima. See ongi võib-olla kõige olulisem muutus, mis on maailmas toimunud. Aeg on kiire ja Eesti noored tüdrukud ja poisid peavad olema sellest ajast kiiremad. Miks? Kahel lihtsalt põhjusel. Esimene tuleneb meie ajaloost. Me oleme viie aastakümne jooksul tammunud ühe koha peal raudse eesriide taga ja meis on endiselt hirmus palju vanaaegset mõtlemist. Me oleme maha jäänud. Need, kes teist on Soomes käinud, need teist, kes on mujal välismaal käinud, teavad, et seda mahajäämust me näeme enda ümber Eestis kahjuks ikka veel igal sammul, aga veel rohkem me näeme seda meie mõtlemisviisis. Seda mahajäämust me peame hirmsa jõuga ja püha kodumaa armastusega ületama. Aga selleks ajaks, kui ta on ületatud, on ju kõik teised Euroopa riigid jällegi edasi läinud. Ja siin tulebki mu võrdlus pikamaajooksuga mängu. Teil ei tohi hingamine lõppeda, teil peab olema alati jõuvaru, et edasi minna ja teistest kiiremini edasi minna. Ja üks võimalus seda teha on muidugi hariduse kaudu. Haridus on see kõige võimsam vedru, mis annab teile jõudu, mis õpetab teid lihtsatele asjadele mõtlema lihtsalt ja mitte keeruliselt.

Ma tahaksin teile eriti südamele panna, et te juba praegu ei mõtleks mitte ainult selle peale, mida Eesti vajab viie aasta pärast, vaid ka selle peale, mida Eesti vajab viieteistkümne aasta pärast. Minge võimaluse korral kasvõi aastaks mõnda välismaa ülikooli. Ma kasutan seda väga meeldivat võimalust, et peaminister ja haridusminister mu kõrval seisavad. Meil on aeg mõelda niisuguse fondi peale, mis rahastaks meie erapankade ja Vabariigi Valitsuse osavõtul õpinguid välismaal, mida te tagastate seda mööda, kuidas te Eestisse tagasi tulete ja Eestis töötate. Niisugune fond tuleb luua. See loob võimaluse ennast teostada välismaal. See tähendab seda, et te tulete sealt tagasi mõtetega, mis on muutunud teie veendumusteks, te teete seda kiiremini kui siin koha peal.

Ja ikka tahaks ma öelda, jääge Eestile truuks. Eesti vajab teid. Kui ma teid kõiki praegu vaatan, teie olete Eesti tulevik. Nende sõnadega ma tahaksingi praegu lõpetada. Teid on palju, ma surun teie kõigi kätt. Tundke endas alati seda tunnet, mis teid praegu üleni embab, et kõik teed ja kõik uksed teie ees on avatud. Nad ei ole seda, aga teie haridusse kuulub ka oskus uksi avada seal, kus nad esialgu on suletud. Eesti on sellega toime tulnud viimase kümne aasta jooksul. Te teate, et Euroopa Liidu uksi ei ole mitte kerge avada, NATO uksi ei ole mitte kerge avada. Meid on väga vähe olnud. Viie, kuue, seitsme aasta pärast on meid palju rohkem uksi avamas, sest teie tulete juurde. Tere tulemast homsesse Eestisse, mu kallid tüdrukud ja poisid.