Vabariigi President Võidupühal Pärnus 23. juunil 2001
23.06.2001

Armsad kaasmaalased Eestis, Pärnus ja laias maailmas!
Lugupeetud külalised!
Kaitseliitlased!

Tänasel Võidupühal tahan kõigepealt õnnitleda Pärnut, kes tähistab oma 750. aastapäeva. Seepärast olemegi täna siin. Jaanilaupäev on meie Võidupüha ja jaanituli on Eesti võidu tuli. Täna asub see tuli teele Pärnust.

Võidupäev on teist korda meie Maakaitsepäev. Neli nädalat tagasi alustasin Pärnust, meie juubelilinnast, oma Murtud Rukkilille ringsõitu mööda Eesti maakondi. Me mälestasime Teise maailmasõja ohvreid. See ei olnud pisarate püha, nagu ühes ajalehes arvati. See oli pikk Võidupüha, mis kogus kakskümmend tuhat inimest, mis andis mulle võimaluse tuhandete ohvrite kätt suruda ja kuulda nende suust, näha nende silmist, et eesti rahvast ei ole murdnud totalitaarsed okupatsioonid; et eesti rahvas heidab kõrvale nii natsismi kui kommunismi kaksikvennad ja on koondunud oma demokraatia ehitamisele ja iseseisvuse kaitsele.

Julgeolek, mu sõbrad, on kallis kaup. Julgeoleku puudumine on veel kallim kaup. Oleme selle eest maksnud ränka hinda, oleme kaotanud Eesti mehi, Eesti naisi ja Eesti lapsi suhtarvult enam, kui ükski riik Euroopas.

Olgu tänane Võidupäev selleks päevaks, kus ma võin teile kinnitada: see kaotuste raske aeg ei kordu mitte kunagi enam Eesti ajaloos! Me pärandame oma lastele Eestimaa, mis on demokraatlik, jõukas ja kaitstud meie ühise tahtega. Eesti kaitsetahe on alati olnud tugev. Täna, võin ma teile kinnitada, liitub Eesti kaitsetahtele Eesti kaitseoskus.

Sellega seoses kolm teadet.

Ma toetan tugevalt Kaitseväe juhataja ja kaitseministri reforme moodsa ja euroopaliku sõjaväe loomiseks. Sõjaväes ja Kaitseliidus peab valitsema Vabadussõja vaim, kuid sõjavägi ja Kaitseliit ei saa olla Vabadussõja-aegsed. Täna ja homme peame vastu seisma ohtudele, mis tulenevad moodsa aja konfliktidest. Meil peab olema suur reageerimiskiirus, suur liikuvus ja ehtne kaitseoskus. Eesti kaitsejõud peavad ammutama minevikust oma isamaa-armastuse, kuid vaatama tulevikku.

Viimased poliitilised arengud Euroopas näitavad, et meie saamine Põhja-Atlandi Liidu liikmeks ei tarvitse olla mägede taga. See seab juba täna meie kaitsejõududele uusi ülesandeid, veel olulisemaks muutub meie koostöövõime NATO-ga, sealhulgas keeleoskus ja NATO kriteeriumite ja standardite täpne täitmine. Eesti armee NATO-alane võimekus seisneb eelkõige Eesti ja NATO ühtses mõtteviisis, ühtses mõistete ja võitlusvõtete süsteemis. Meie ohvitserkonna ainus õige valik on nende nõudmistega kaasaminek.

Teiseks. Kaitseliit on oluline organisatsioon, mis on olnud Eesti riigikaitse üheks alustalaks juba aastaid. Kaitseliitu kuuluvad kõrgelt motiveeritud isamaa-armastusega ja vabatahtliku riigikaitsehuviga mehed-naised. Seetõttu on Kaitseliidul suur potentsiaal, mis tänaseks on veel korralikult kasutamata. Ka Kaitseliit ise on muutunud aastatega, juurde on tulnud enesekindlust, sõjaväelaslikkust, täpsust ja süsteemsust. See on tervitatav ja ma tahaksin kaitseliitlasi selle puhul õnnitleda. Kaitseliidu üksused võivad tegutseda üldotstarbeliste vägede koosseisus, luurerühmade, maakaitseüksustena, mobilisatsiooni toetajatena. Nad on sõja ajal loomulik ja võrdne osa meie kaitsejõududest ja nii tuleb Kaitseliitu ka suhtuda.

Kaitseliidust on tänaseks kadunud need inimesed, kes liitusid organisatsiooniga valedel põhjustel. Kaitseliidu maine on tugevalt tõusnud. Kordan siiski: Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon ainult sinna astumise ajal. Kaitseliitlasena tegutsedes peab võitleja alluma korrale ja distsipliinile, osalema õppustel, täitma ülemuste käske. Ainult see loob Kaitseliidust organisatsiooni, mis on tõsiseltvõetav riigikaitseorganisatsioon ja mis juba paljalt oma olemasoluga mõjub vastast hoiatava jõuna.

Kolmandaks. Meil on tekkinud naljakas vabaduse joovastus. Oleme unustanud, millises geopoliitilises piirkonnas me asume ja milline on meie hiljutine ajalugu. Ise Siberisse küüditatuna koos kümnete tuhandete eestlastega on mul võimatu aru saada, et ollakse kahtleval seisukohal meie astumise suhtes Euroopa Liitu. Euroopa Liitu vaadeldakse puhta majandusorganisatsioonina, kuid see ei ole nii. Ta on eelkõige organisatsioon, mis ühendab ühtsete väärtustega riike. Kui me vabatahtlikult sellest loobume, siis me tõestame haledalt, et me ei oska oma vabadusega midagi mõistlikku peale hakata.

Veel enam, arvamused, et me ei vaja Euroopa Liitu, sest me astume NATOsse, näitavad hiilgavat võhiklikkust välispoliitika tundmises. Lubage mul ühineda kõigi Eesti diplomaatidega, kes rõhutavad, et Euroopa Liidu vastasus võib meid ka NATOst välja jätta. See pole mingi kergel käel visatud lause, see on hoiatus neile, kes tahavad korrata Pätsi ja Laidoneri väga kitsast arusaama välispoliitikast, mis viiski Eesti traagiliste tagajärgedeni.

Seepärast on mul rõõm korrata Võidupühal president Bushi sõnu: ''Ei mingeid Müncheneid enam! Ei mingeid Jaltasid enam!'' Eestlane oskab hinnata neid sõnu - ei mingit maailma jagamist mõjutsoonideks, ei mingit väikeriikide ärastamist suurriikidele.

Kallid kaasmaalased, veel üks märkus. Selle suve lõpus valib Eesti Vabariik uut presidenti, minu ametijärglast. Panen teile kõigile, kallid kaasmaalased, ennekõike aga Riigikogule ja valijameestele südamele: võtke kokku Eesti ajalookogemus ja katsuge igat kandidaati läbi valgustada just selle kandi pealt. Presidendiamet ei ole muretu pensionipõli, nagu mõned kipuvad agiteerima. President on Eesti hääl ja Eesti tegu. Kavatsen ka ise kõigi presidendikandidaatidega kohtuda. Presidendi töö on pikk maratonijooks, mida tuleb alustada värskelt ja lõpetada värskelt.

Kallid kaasmaalased, see ongi meie Võidupüha aastal 2001. Hoidke võitu, sest Eesti Vabariik on võitnud!

Head jaaniõhtut ja elagu Eesti Vabariik!