Andreas Meyer Landruti kõne Maarjamaa Risti II klassi ordeni kättesaamisel 20. juulil 2001
20.07.2001
Lugupeetud härra Vabariigi President,
mulle täna osaks saav austusavaldus liigutab mind sügavalt. Mu tänu on siiras, kuid südametunnistust vaevab, et ei suuda mõista, millega selle austusavalduse olen ära teeninud.
Kuid võin täiesti siiralt öelda, et olen alati võidelnud Eesti ajaloost väljalülitamise vastu, teeskluse vastu, nagu oleks Eesti iseseisvus 1920 1940 mitte ajaloolise õigluse liigagi hiline teostumine, vaid ajaloo tähtsusetu eksisamm, niisiis selle ajaloomoonutuse vastu, mida Eesti viiekümne-aastase Paabeli vangipõlve jooksul Moskvast propageeriti.
Oma esimesel külaskäigul Washingtoni 70ndatel aastatel Saksamaa tollase välisministri saatjaskonnas juhtisin ma Riigidepartemangu fuajees härra Genscheri tähelepanu sinimustvalgele lipule, mida Saksa delegatsioonist keegi ei suutnud identifitseerida ja mis rippus seal seda tuleb ameeriklaste kiituseks öelda teiste riikide reas, millistega USAl olid diplomaatilised suhted.
Ja minu töötoas Moskvas rippus seinal fotokoopia Stalini ja Ribbentropi allkirjadega kaardist, millel punane joon jaotas pooleks Euroopa, dokumendist, mille ehtsuses kahtles Gromõko kuni oma surmani ja tolleaegne NLKP välispoliitiline sekretär Falin veel 1989. aastal.
Tänaseks on see kõik, nagu ka mõningate lääneriikide kõhklev hoiak uue vaba Eesti iseseisvuse tunnustamisel või diplomaatiliste sidemete taastamisel, juba ammune minevik.
Eesti on Euroopa Liidu kandidaatriikide juhtgrupis. Kes oleks veel kümme aastat tagasi julgenud sellest isegi mõelda!
Selle ajaloolise saavutuse eest on Eesti, tema poliitikud ja Teie isiklikult, härra president, ära teeninud sügavaima lugupidamise.
Ka rahvusliku struktuuri sunniviisilise muutmise kibe pärand on arenemas õiget teed kogu Eesti elanikkonna kodanike ühenduseks, kõigi ühenduseks, kellele Eesti on kodumaaks. Kodumaaks on ta jäänud ka nendele, kes läheneva sõja sunnil või sõjasündmuste keerises, mis Eestit eriti rängalt tabasid, olid sunnitud siit lahkuma, kelle juured on aga jäänud Eestisse. Siia pole jäänud mitte ainult meie vanemate või vanavanemate ehitatud majad, vaid ka osake meie südamest ja hingest.
Veel kord tahaksin tänada Teid, härra president, 'ja minu isamaad'!