Eesti Vabariigi presidendi ja Prantsuse Vabariigi presidendi pressikonverents Välisministeeriumis 28. juulil 2001
28.07.2001

Epp Alatalu: Head daamid ja härrad, Eesti Vabariigi presidendi kutsel on täna riigivisiidil Eestis Prantsuse Vabariigi president hr. Jacques Chirac. Meie töökeeled on eesti keel, prantsuse keel ja inglise keel. Eesti keelt kuulete esimeselt kanalilt, prantsuse keelt teiselt kanalilt ja inglise keelt kolmandalt kanalilt. Palun, härrad presidendid.



President Meri: Mu daamid ja härrad, mul on muidugi hirmus hea meel siin Tallinna linnas vastu võtta Prantsuse Vabariigi presidenti, oma väga head sõpra Jacques Chiraci. Meil oli ilus hommik Tallinna lahe ääres. Viimsi neemel olime keset Põhjamaade rahu ja vaikust ja see oli aeg, kus me saime rahulikult arutada nelja kõige olulisemat probleemi, mis Eestit ja Prantsusmaad huvitavad võrdselt. Me arutasime enesestmõistetavalt Euroopa Liitu – me teame, et Prantsusmaa on kõrgesti hinnanud Eesti edusamme Euroopa Liidule lähenemisel. Prantsusmaa hindab kõrgesti, et Eesti on esialgu sulgenud 19 peatükki ja on teadlik Eesti hoost ja Eesti edust meie majanduselu moderniseerimisel. Siin ei ole probleeme ja Prantsusmaa toetab meie liikumist Euroopa Liitu. Te teate, et Eesti on seadnud endale eesmärgiks olla detsembris 2002 valmis Euroopa Liitu astuma ja me oleme muidugi rõõmsad, et aastal 2004 me valime ka parlamenti.



Punkt kaks. Me rääkisime Eesti teisest välispoliitilisest prioriteedist – Eesti tahtest liituda NATOga. Ja Prantsusmaa kinnitas taas, et igal vabal riigil on õigus valida niisuguseid julgeolekugarantiisid, nagu riik ja rahvas seda on otsustanud teha. Ja mul on hea meel, et Euroopa Liit ja NATO on ka Prantsusmaa silmis ühe mündi kaks erinevat ja teineteist täiendavat külge.



Me rääkisime bilateraalsetest probleemidest. Siin poliitilisi probleeme ei ole. Eesti ja Prantsusmaa vahekorrad ei ole meie pika ajaloo jooksul mitte kunagi olnud nii sõbralikud ja tihedad nagu nad praegu on, kui rääkida poliitilisest küljest. Kui pöörduda majandusliku külje poole, siis mul on hea meel, et president Jacques Chirac võttis enesega kaasa suure rühma Prantsuse ettevõtjaid ja huvi investeerimise vastu Eestisse on Prantsusmaal suur. Ta on suur arusaadavatel põhjustel – Eesti oma majandussüsteemiga on stabiilne riik, on tulevane Euroopa Liidu liikmesriik ja praegu, millal siis veel, on kõige parem aeg tutvuda Eestiga, avada Eesti uksi, avada ka eestlaste enda fantaasia ja kasutada seda aega selleks, et meie majanduslikud vahekorrad oleksid niisama tihedad nagu seda on meie poliitilised vahekorrad.



Ja neljanda punktina tahaksin väga suure rõõmuga kinnitada, et Eesti ja Prantsuse pool on leidnud lahenduse probleemile, mis on ka mind natukene sentimentaalselt puudutanud, nimelt meie saatkonnahoone Pariisis. Meie saatkonnahoone Pariisis, mis ei ole olnud pärast Pariisi langemist 1941 enam Eesti Vabariigi kasutuses. See küsimus on nüüd lahendatud rahaliselt ja mul on kole hea meel Ruth Lausma, meie suursaadiku, ja tema järeltulijate nimel, et Eestil saab olema väike, aga efektiivne ja kõigile avatud suursaatkond.



Minu poolt kõik. Tänan teid.



Jacques Chirac: Mu daamid ja härrad, mul ei olegi vaja öelda teile kuivõrd hea meel on mul viibida täna Eestis selleks, et lõpetada minu visiit Balti- ja Põhjamaadesse. Esiteks seepärast, et Eesti on maa mis äratab kiindumust, millega meil on vanad ja tugevad sidemed. Aga ka sellepärast, et sidemed, mis mind juba kaua on ühendanud härra president Lennart Meriga, need on sidemed, mis on rajatud usaldusele, sõprusele ja kui lubate, siis ka soojusele, sõbralikkusele, vastastikusele austusele. Mul oli väga hea meel, kui kaks aastat tagasi suur Euroopa žürii, mille eesotsas oli Jacques Delores, andis president Merile “Aasta Eurooplase” tiitli. Seega tähistati Lennart Meri tegevust Euroopa Liidu ülesehitamises, ning samuti tähistati sellega tähtsust, mida omab Eesti koos oma identiteediga homses Euroopas. Me rääkisime kõigist nendest küsimustest väga meeldivas õhkkonnas Viimsi residentsis, mida ma siiamaani veel ei tundnud, ja mida ma väga imetlesin. Meie üle oli suur päike, olime mere ääres, ilm oli tõeliselt suurepärane, tingimused olid suurepärased selleks, et rääkida tõsistest asjadest. Need küsimused tõi president Meri ka esile. Euroopa küsimused: ma ei tuleks nende juurde tagasi. Muidugi kui teil on küsimusi, härrad ajakirjanikud. Prantsusmaa toetab aktiivselt Eesti kandidatuuri Euroopa Liidus ja nagu te teate, Eesti on esireas kandidaatide seas, kes kahtlemata liituvad 2002 aasta lõpus, eriti kui võtame arvesse kõiki väljapaistvaid jõupingutusi, mis on siin tehtud; reforme, mis on läbi viidud. Ja samuti on seda tulemust ka Euroopa Liidu komisjon. Me rääkisime julgeolekuküsimustest, nagu president Meri seda ka ütles, kes rõhutas samuti seda, et Eesti soovib liituda Põhja-Atlandi Liiduga – NATOga ja avaldasin ka oma arvamust selle kohta. Te teate, milline on Prantsusmaa positsioon – igal maal on juba loomuomaselt vabadus valida liit, mis talle sobib. Ja keegi ei või seda õigust vastustada. See on rahvusvahelise õiguse printsiip. Ja ma lisaksin, et on enesestmõistetav ja ma arvan, et ka ministrid kindlasti oma kohtumisel seda kinnitasid, et kuulumine Euroopa Liitu on üks täiendav vahend, täiendav argument Eesti jaoks, aga ka kahe teise Balti riigi jaoks selleks, et liituda NATOga.



Me rääkisime seejärel ka bilateraalsetest küsimustest ja täheldasime, nagu ka teiste Balti riikide puhul, et meie poliitilised suhted on väga head, aga et meie majanduslikud suhted on väga ebapiisavad, et me peame siin tegema suure jõupingutuse. Siin on Prantsusmaa vastutus väga suur selleks, et parandada meie majanduslikke sidemeid, eriti kaubandusinvesteeringuid. Ja ma soovin eriti rõhutada, et Prantsusmaa on tänulik suurte jõupingutuste eest, mida Eesti on teinud prantsuse keele õpetamise osas. Härra President räägib täiesti täiuslikku prantsuse keelt, mille üle mul on alati väga hea meel ja see on liigutav. Tegemist on väga haritud inimesega, kes räägib väga palju keeli ja nende seas ka prantsuse keelt ja mul on selle üle väga hea meel. Ja nagu härra president ka ütles, me lõpetasime oma vestluse väga ärritava tüliküsimusega, mis on juba 60 aastat olnud üleval Leedu, Läti ja Eestiga, nimelt saatkondade majade küsimusega. Prantsusmaa on otsustanud alustada diskussioone, vana tüliküsimuse arutamine loomulikult oli raske, keegi siin ei tahtnud jääda ebameeldivasse rolli, aga sellegipoolest oli vaja leida lahendus ja selleni me lõpuks ka jõudsime. Probleem on lahendatud kolme Balti põhjamaa jaoks kronoloogilises järjestuses Leedu, Läti ja Eestiga parimates võimalikes tingimustes. Keegi ei jäänud rumalasse ossa, kõigi huvid said kaitstud ja probleem on tänaseks lahendatud ja ma tahaksin tänada meie suursaadikuid, kuut suursaadikut, kes olid äärmiselt aktiivsed lahendust ette valmistama, tahaksin tänada ministeeriumide osakondade juhatajaid nii Prantsusmaal kui Baltimaades, kes samuti tegid suure töö ära ja samuti tahaksin tänada kõiki kolme valitsust ja eriti ministreid, kes aktsepteerisid olulisi jõupingutusi, mida nad varem ei olnud aktsepteerinud selleks, et lahendada see ainus olemasolev tüliküsimus Prantsusmaa ja Balti-Põhjamaade vahel. Ja mul on väga hea meel kinnitada, et selle riigivisiidi raames, mis on esimene alates François Mitterandi visiidist 1992. aastal pärast diplomaatiliste sidemete taastamist, oleme me selle probleemi lahendanud ja see oli see, mida ma tahtsin lisada härra Meri poolt öeldule ning me oleme mõlemad teie käsutuses, et vastata teie küsimustele.



Eesti Raadio uudised, Sigrid Kaasik: Küsimus mõlemale presidendile. Praegustest Euroopa Liidu kandidaatriikidest kõik peale Poola on rahva arvult väikesed riigid. Kuidas nende riikide liitumisel muutub Euroopa Liit tervikuna, kuidas see mõjutab Euroopa Liidu arengut? Aitäh.



Jacques Chirac: Kas teate, kuidas Euroopa Liit üldse sündis? Euroopa Liit sündis Prantsusmaa ja Saksamaa tahtest ära kaotada sõda ja juurutada demokraatia. Euroopa Liit algas kuuest riigist, kolm jutumärkides “suurt” riiki: Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia ja kolm jutumärkides “väikest” riiki: Luksemburg, Belgia ja Holland. Ja ma rõhutan jutumärkides seepärast, et algusest peale on Euroopa Liidus olnud mõiste suured või väikesed riigid. Otsuseid ei tehta riigi suurust arvestades, otsuseid tehakse huve, traditsioone, ambitsioone arvestades, aga meie pidev kogemus näitab seda, et need huvid, traditsioonid, ambitsioonid ühendavad nii suuri kui väikesi riike samaaegselt ja kui me räägime suurtest või väikestest siis me räägime siin demograafilistest mõistetest ja loomulikult mitte kultuurist jne. Teisest küljest Euroopa Liidus on iga riik väga tähelepanelik oma identiteedi säilitamise suhtes, nii keele kui ka kultuuri säilitamise suhtes. Euroopa Liit on ka vahend nende kaitsmiseks, eriti just globaliseerumise tingimustes, mis võiks, kui me selle vastu ei võitle, hävitada maailma kultuurilise mitmekesisuse. Euroopa Liitu, mis austab kultuuride mitmekesisust, integreerimine on iga liikmesriigi jaoks vahend, millega kaitsta oma kultuuri, keelt, identiteeti, ajalugu, väärtusi. Nii Euroopa Liit funktsioneerib ja ma kordan, et ei ole suuri ja väikesi riike, on riigid, millel ümber laua on ühine soov kaitsta oma huve.



Lennart Meri: Arvan, et Eesti-taoliste väikeste riikide hirm Euroopa Liidu ees on meile kaasa tulnud minevikust ja ta on võib-olla kaasa tulnud ka tehnoloogiast, niisugusest nägemusest, et kuidas saab kõige efektiivsemaid süsivesikuid toota, üks suur suhkrupeedipõld ühest silmapiirist teiseni. Ja see pilt on muidugi surmapilt, sellel ei ole Euroopaga ju mitte midagi ühist. Euroopa tugevus, kas te seda usute või mitte, aga on nimelt just Euroopa erinevuses ja see erinevus, mõttelaadide erinevus, oskus ühe ja sama probleemi kallale minna erineva nurga alt on õieti see suur saladus, mis sellest tillukesest poolsaarest, mida ma ühes raamatus olen nimetanud Euraasia hobuse väikeseks sabaotsaks, on teinud maailma mootori. Nii et, mu kallid kaasmaalased, ärge kartke Euroopat, sest Euroopa vajab kõige enam erinevaid keeli, erinevaid kultuure, erinevat muusikat, erinevaid värve – see ongi Euroopa saladus. Aitäh.



Michael Tarm, Associated Press: President Chirac, mõned minutid tagasi te ütlesite, et Prantsusmaa toetab Eesti püüdlusi Euroopa Liidu suunas, aga samas te sama sõna “aktiivselt” ei kasutanud NATOst rääkides. Kas Prantsusmaa toetab Eesti püüdlusi NATO liikmeks saada sama aktiivselt kui Eesti püüdlusi saada Euroopa Liidu liikmeks?



Jacques Chirac: Prantsusmaal ei ole nendes kahes organisatsioonis mitte sama roll. Kui me räägime Euroopa Liidust, siis kõik teavad väga hästi Prantsusmaa positsiooni. Rääkides NATOst ma tahaksin öelda järgmist: NATO laienemisprotsess on alanud ja on kohustunud laienema. See laienemisprotsess vastab meie kontinendi arengule, meie kontinent ühildub ja see protsess on määratud jätkuma ja järelikult Baltimaad on määratud integreeruma sellesse NATO laienemisprotsessi. Balti põhjamaad tõepoolest on vabalt teinud selle valiku. Ja see soov on loomulikult täiesti seaduslik, Prantsusmaa mõistab seda täielikult ja Prantsusmaa suhtub loomulikult positiivselt sellesse soovi, sest nagu ma seda ennist ka ütlesin, iga maa peab saama suveräänselt otsustada, milline liitlaste süsteem on see, millesse ta soovib kuuluda. See on rahvusvahelise õiguse põhimõte, mis on seotud iga riigi suveräänsusega ja antud juhul Balti riikide suveräänsusega, mis on otsustanud valida NATO ja keegi ei saa seda vaidlustada. Loomulikult ma lisaksin, et NATO laienemine ei tohi mõjuna kaasa tuua uusi eraldusjooni ja seepärast ma arvan, et asjad tuleb toime panna tingimustes, mida keegi ei võiks tunda ja ütlen siin otse välja, kui agressiooniakti. Loomulikult on NATO ja uute liikmete ülesandeks käituda viisil, mis on täiesti selgelt loetav. NATO on kaitseorganisatsioon ja järelikult Venemaa ei pea mingil juhul tundma muret NATO laienemise üle. Ja ma kordaksin, et kuulumine Euroopa Liitu on täiesti selgelt üks täiendav põhjus Balti-Põhjamaadele NATO-integratsiooniks, mis on seda õigustatum, et tegemist on Euroopa Liidu tulevaste liikmetega.



Marianne Mikko, ETV: Mul on kaks küsimust Prantsusmaa presidendile. Esiteks, härra President, neli aastat tagasi te Pariisis Elysee palees ütlesite, et Prantsusmaa aitab kiirendada Eesti astumist Euroopa Liitu. Öelge, milles see konkreetne abi seisneb või on seisnenud? Ja teine küsimus: Prantsusmaa on väga kirglikult Madriidi tippkohtumisest alates seisnud Rumeenia astumise taga NATOsse. Kas Prantsusmaa on sama kirglik ka Eesti astumise suhtes?



Jacques Chirac: Prantsusmaa on alati öelnud ja ka mina olen alati öelnud, et me soovime samaaegselt Eesti liitumist ja et me aitame Eestit nii palju kui see meie võimuses on. Olgu siin siis tegemist Eesti positsiooni kaitsmisega Euroopa Liidus, siin ei ole me muidugi mitte ainsad. Või siis vastates Eesti koostöötaotlustele teatavates valdkondades selleks, et lihtsustada läbirääkimisi Eesti ja Euroopa Liidu vahel. Aga ma pean tunnistama, et Eestil ei ole olnud vaja Prantsusmaa toetust, Eesti on ise väga hästi suutnud ennast toetada. Eesti on reformi- ja arengupoliitika alal olnud eeskujulik ja seega täna on Eesti kõige esimeste riikide seas, kes on liitumisele kõige lähemal, kuna 19 peatükki on ajutiselt suletud. Ma ütleksin, et see on rekord kandidaatriikide hulgas. Järelikult, mida ma teha saan, on soovida, et Eesti võiks lõpetada oma läbirääkimised sama edukalt kui nad on kulgenud ja et läbirääkimised võiksid lõppeda 2002. aasta lõpuks, et Eesti võiks osaleda Europarlamendi valimistel aastal 2004. Aga ma kordan, et kõik see on tänu Eesti riigi ja Eesti rahva jõupingutustele ja tema juhtide tahtele. Ma tuletasin hetk tagasi meelde, et president Meri valiti kaks aastat tagasi 1999. aastal Aasta Eurooplaseks suure Euroopa tarkade klubi poolt, mille eesotsas oli endine komisjoni president Jacques Delores, prantslane. Ei valitud kedagi teist, valiti president Lennart Meri, kuna ta kehastas seda tarkust ja seda tuleviku nägemust ja seda Euroopa nägemust, mis on vajalik ja mis samuti kaitseb kõiki neid maid, mis saavad olema tulevikus Euroopa Liidu maad, nende hulgas muidugi Eesti. Ja Prantsusmaa on loomulikult Eestiga ja siin ei muutu miski.



Prantsusmaal on alati olnud traditsioonilised, kultuurilised, ajaloolised sidemed Rumeeniaga ja Prantsusmaa peaministri visiidil eelmisel nädalal Rumeeniasse oli seda põhjust veel üle korrata. Need sidemed on tugevad, ma kordan. Tuleb tunnustada, et Rumeenia on kannatanud kommunistliku režiimi all võib-olla rohkem kui teised maad ja on tõsi, et alguses, erinevalt Eestist ei jõudnud ta kuigi kiiresti edasi, mis on üks täiendav põhjus tema aitamiseks. Prantsusmaa toetab Rumeenia liitumist Euroopa Liiduga, Prantsusmaa on teadlik olemasolevatest raskustest ja jõupingutustest, mida tehakse ja eriti, mis tuleb veel teha ja Prantsusmaa jääb Rumeenia kõrvale nendes jõupingutustes, aga ma tunnistan, et tegemist ei ole sama tasandiga, mis Eesti puhul, mis puudutab liitumist.



Alistair Holloway, Reuters: President Chirac, kas Eesti võib 2002. aasta NATO tippkohtumisel arvestada Prantsusmaa häälega? Kas Prantsusmaa toetab Eesti NATOsse kutsumist Prahas?



Jacques Chirac: On küsimus, millele ma ei saa vastata. Ma ütlesin, et NATO laieneb, aga ma ei saa teile öelda, mida NATO otsustab. Vähemalt kui ma ei tee mingeid oletusi.



Kui mõni prantsuse ajakirjanik soovib esitada küsimust, te olete teretulnud, aga kui mitte, siis ma ei käiks peale.



Epp Alatalu: kas prantsuse ajakirjanikel on küsimusi?



Prantsuse ajakirjanik: See on teie reisi viimane etapp. Ma tahaksin, et te teeksite lühikese kokkuvõtte nendest kolmest päevast, mille te olete veetnud Balti-Põhjamaades.



Jacques Chirac: See kokkuvõte on positiivne ja nagu igal bilansil, on ka sel passiva pool. Aktiva poolel on üldiselt kolmest riigist kokku rääkides suurepärane, erakordne, üllatav areng viimase kümne aasta jooksul, mida võib täheldada pealinnas jalutades või vaadates majanduse tulemusi või elatustaset. Kolme riigi vahel on nüansse, kuid üldkokkuvõte on ühine. Teine positiivne punkt on see, et kõik need riigid on praktiliselt valmis Euroopa Liiduga liituma ja võib arvata, et viimastest raskustest saadakse üle aasta 2002 lõpuks. See on enam-vähem fakt eriti Eesti puhul, võib-olla vähem teiste jaoks, aga üldiselt võib ette kujutada, et kõik kolm on valmis selleks tähtajaks. Ja kolmas punkt aktiva poolelt oleks see, et poliitilised suhted Prantsusmaa ja nende kolme riigi vahel on suurepärased ja loomulikult on meil väga hea meel leida nad tulevikus Euroopa Komisjoni laua ümber. Nende maadega on meil väga lihtne diskuteerida, üksteist mõista, kuna jagame teatud hulka ühiseid väärtusi, eelkõige austust identiteedi ja kultuurilise eripära vastu. Euroopa Liit kaitseb kultuuride eripära. Aga nagu ütlesin, igas bilansis on ka passiva pool. Kahetsen, et Prantsusmaa, mis on alati vaadanud kaugele lõuna suunas, ei ole vaadanud piisavalt kaugele põhja suunas. Ja Prantsusmaa pilk on kahjuks peatunud praktiliselt Balti põhjamaadest allpool. Kultuuriliselt on Prantsusmaa väga tegev, see, et kolmest Balti riigi presidendist kaks räägivad väga hästi prantsuse keelt, mis on omaette märk. Samas majanduslikult meid siin ei ole ja see ei ole normaalne. See on kahetsusväärne ja see nõuab tõsist jõupingutust, mille eelkõige peaks tegema prantsuse äriringkonnad. Tuleb investeerida, arendada kaubandust, et saavutada siinsetel turgudel Prantsusmaa vääriline koht. Need on turud, millel seisab ees suur tulevik, millel on ees suur potentsiaal ja me peame siin olemas olema nagu me oleme olemas teistel turgudel. Lõpetuseks, kirsina koogi peal, oleme me lahendanud meie diplomaatilise tüliküsimuse.