Vabariigi President seminaril ''Eesti 1991-2001'' 13. augustil 2001 Helsingi ülikoolis
13.08.2001

Eesti iseseisvus


I

Härra president,
Härra juhataja,
mu daamid ja härrad,

selle seminari korraldajad palusid mind kõnelda Eesti iseseisvusest. Eesti iseseisvus on midagi muud kui iseseisev Eesti. Eesti iseseisvus algab meie ühisest jääajast. Ma elan Tallinna lahe kõige põhjapoolsemal neemel, kust talvistel öödel paistab Helsingi valguskuma. See nimetu neem, mida on hakatud kutsuma Uus-Meremaaks, on kaheksasada meetrit pikk ja kaheksakümmend meetrit lai. Ta on tekkinud kambriumis, teiste sõnadega ajal, kui meie troopilises meres elasid esimesed algelised elusorganismid. Kuid neeme rannad ja maja naabrus on täis külvatud rändrahne, Salpausselja graniitkive, mida jääkilbi buldooser oma taganemisel ja pealetungil kuhjas Eestisse. Soome ja Eesti ajaloo ühisosa algab geoloogiast. Inimese liikumine jääkilbi kannul Põhjalasse on meie ühise ajaloo alus palju suuremal määral, kui mis tahes muus Euroopa piirkonnas. Keeleteaduse praegustel andmetel liikusime umbes saja kahekümne sajandi eest Põhja ja jäime truuks sellele karmile kodumaale, kus suvel oli rohkem ja talvel vähem päikest kui Euroopas. Meil oli piisavalt aega siin kodunemiseks, oma juurte kasvatamiseks sügavasse mulda, mis toitis meid, kuid ei oleks toitnud võõrast. Me kodustasime oma karmi kliima ja muutsime ta oma liitlaseks. Euroopa etnilist kaarti dramaatiliselt muutnud rahvasteränded meisse ei puutunud. Me säilitasime oma arhailise keele, mugandades kultuurilaene ja laensõnu vastavalt oma keskkonnale ja eluviisidele, mida kõik Euroopa rahvad peale meie endi oleksid nimetanud karmideks. Maailm oli meile avatud, meie olime maailmale suletud. Tahaksin erilist tähelepanu pöörata Eesti ja Soome randadele, meie väravatele, mis avanevad suurde maailma. Meie rannaveed on Euroopas ainulaadsed. Eestis on nad madalad, täis jääaja-järgseid rändkive ja salakarisid ning Soome maismaad kaitseb tihe saartevöönd. See rand oli avatud omadele ja ligipääsmatu võõrastele. Ka see kuulub meie iseseisvuse juurde. Akadeemik Kustaa Vilkuna on uurinud sõbrakaubandust Soome lahel ning osutanud, et tööjaotus lahe lõuna- ja põhjaranniku vahel on olnud osa Soome muistsest asustusajaloost. Eesti etnoloog Arved Luts on sõbrakaubanduse viimaseid jälgi kirjeldanud Teise maailmasõja ajal. Kas see kuulub mu ettekandesse, mille pealkiri on ''Eesti iseseisvus''? Eesti-Soome ajalugu on keeleteaduse, rahvaluuleteaduse ja etnoloogia ajalugu, ning seda on sallitud nii keisrite kui peasekretäride aegu. Tegelikult on humanitaarteadused olnud viigileheks, mis on varjanud poliitilist ajalugu.

Kui Soome pöördus Rootsi kuningakoja poole palvega rajada Soome ülikool, tuli Stockholmist vastus, et ülikool on Tartusse juba rajatud. Täna näevad soomlased selles vastuses suurriiklikku ülbust, kuid see ei ole nii. Keelepiir oli sellal Eesti ja Soome vahel sootuks väiksem, ja Soome lahte tajuti ühendava tegurina, ''meie elu teljena'', kui kasutada Soome klassiku tsitaati. Ka Lönnrot külastas Eestimaad lootuses luua Eestiga ühine kirjakeel. Kujutlus Läänemere regioonist kui Euroopale orienteeritud ühtsest piirkonnast tugevnes üheksateistkümnendal sajandil nii Eestis kui Soomes. Tartu ülikooli rektorile Parrot'le kuuluvad 1806 järgmised sõnad: ''Eesti talupoeg ütleb päris kõva häälega, et ta ootab Bonaparte'i kui oma vabastajat.'' Siia kõrvale söandan seada Eugen Schaumani surmaeelsed sõnad, kirja pandud enne kindral Nikolai Bobrikovi tapmist ja adresseeritud keiser Nikolai II-le: ''... rukoilen Teidän Majesteettianne vain tutustumaan valtakunnan todelliseen tilaan - Suomi, Puola ja Itämerenmaakunnat mukaan luettuina.'' Ja lõpuks hinnang Eesti juhtivalt sotsiaaldemokraadilt Mihkel Martnalt, kes jagas Vene ja Soome vasakäärmuslaste eitavat suhtumist rahvuslikku iseseisvusse. Tsitaat pärineb aastast 1910: ''See Soomemaa iseseisvuse kartus ja Soome-Eesti riikluse tont on nii pentsik-lapsik, et seda ainult kartlikkudele memmedele tõsiasjana ette võiks kanda. Aga ometi tarvitavad tõsised Vene mehed ja teatavatel aegadel ka Balti mõisnikud seda kanepitonti teatavate ringkondade hirmuks.''

Kaheksa aastat hiljem, aastal 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee oma manifestiga ''Kõikidele Eestimaa rahvastele'' välja iseseisva Eesti Vabariigi.

II

Mu daamid ja härrad,

selle sissejuhatusega tahtsin öelda, et Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja riigi sõjaline kaitse - koos Soome vabatahtlikega oli uue peatüki algus, kuid veel enam vana peatüki kokkuvõte. Kogu Eesti ajaloo sisu ja mõte on olnud Eesti riik ja õigus. Ma ei peatunud Eesti ja Soome ärkamisajal, millest on piisavalt räägitud, kuid tahaksin rõhutada ärkamisaja institutsioonide määravat rolli iseseisvuse ettevalmistamisel. Kui Eesti ja seejärel Soome läksid Vene keisrikrooni alla, ei olnud Venemaa piisavalt tugev kohalike privileegide tühistamiseks. Omavalitsused arenesid edasi, konstitueeriti rüütelkonnad, määratleti maapäevade otsustuspädevus, kohalik õigus kodifitseeriti varsti pärast seda, kui Kuopios ilmus eestlaste ''Kalevipoeg''. Venemaa tugevnemisega algas rünnak Balti privileegidele. Balti erikord oli läänelik, kuid üheksateistkümnenda sajandi lõpus juba arhailine. Eesti iseseisvuse aluseks oli pikk omavalitsuse traditsioon, pikk õiguslik traditsioon ja pikk kirjasõna traditsioon. Eesti Vabariik võttis üle moodsa Vene kriminaalõiguse ning Rooma õigusele tugineva ja sajanditega läbi proovitud Balti eraõiguse. Eesti talupoeg õppis kiiresti kohtust õigust saama. Siia lisandub lugemata hulk ühinguid ja seltse aadli ja talupoegade omavalitsuse kõrval, kus asjade otsustamine demokraatlikul teel oli iseenesest mõistetav.

III

Mu daamid ja härrad,

Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina sõlmis diplomaatilised suhted enamiku maailma riikidega ja võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks. Eesti Vabariigi annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ei tunnustanud enamik maailma riike. Eesti Vabariik säilis rahvusvahelise õiguse subjektina Lääneriikide mittetunnustamispoliitika toel, mida sümboliseerisid meie diplomaatilised esindused. Eesti Vabariik säilis ka Eesti Vabariigi kodanikkonna õiguslikus järjepidevuses. See oligi alus Eesti Vabariigi taastamiseks 1991. aasta augustis. Nõukogude Liidu juhtkonna poolt algatatud sõjalise riigipöörde ajal pöördus Eesti üleminekuvalitsus maailma avalikkuse poole ettepanekuga taastada diplomaatilised vahekorrad Eestiga, teiste sõnadega tunnustada valitsust, mille poliitiliseks programmiks oli üleminek agressioonieelsetele õiguslikele suhetele. Seega kannab mittetunnustamispoliitika endas Eesti, Läti ja Leedu püsiva õigusliku järjepidevuse põhimõtet kinnitavat rahvusvahelist pitserit. Sellest lahtiütlemine oleks võinud õõnestada meie iseseisvust.

IV

Mu daamid ja härrad,

Eestis on pärast põhiseaduslike institutsioonide taastamist võimul olnud viis valitsust, kuid kõigi viie valitsuse välispoliitilisteks prioriteetideks on olnud Eesti liitumine Euroopa Liiduga ja Eesti vastuvõtmine NATO-sse. Eesti on olnud edukas mõlemal suunal. Oleme läbirääkimistel EL-iga sulgenud 19 peatükki kolmekümnest. Äsja Eestit külastanud president Jacques Chirac kinnitas mu kaasmaalastele, et reaalne perspektiiv liituda Euroopa Liiduga on ühtlasi põhitegur, miks Eestist on saanud tõsiselt võetav NATO kandidaatriik.

Mida tähendab Eesti iseseisvus Soome jaoks?

Tallinn on Helsingile lähim pealinn. Meid lahutab kõigest 18 minutit helikopterilendu. Mul ei tarvitse rõhutada meie kahe rahva hõimuvendlust. See on meid toetanud rasketel aegadel ja leevendanud tänaseid konflikte, nõukogude pärandina Eestis püsinud kuritegevust. Vahel küsitakse: kas Soome peab Eestis nägema konkurentsi?

Ma arvan, et meie ühiseks märksõnaks kujuneb koostöö, mis rajaneb usaldusel. Vead, mida Eesti tegi 1939 ja 1940, ei kordu, sest maailm on muutunud ja Eesti on õppinud. Meie majanduslik ja kultuuriline koostöö on juba praegu tihe. Kuid ma võiksin kujutleda veelgi tihedamat koostööd näiteks keskkonnaministeeriumide vahel, mõlema ministeeriumi mõnesugust integreerimist. See suurendaks vastastikku õigusi ja kohustusi ning oleks ilus kummardus Soome lahele, mis läbi aegade on olnud meie ühine elu telg.