Vabariigi President Kadriorus 19. augustil 2001
19.08.2001

Ekstsellentsid,
daamid ja härrad,
armsad sõbrad!

Kõigepealt tahan Teile südamlikult teretulemast öelda koos tänuga, et olete täna koos meiega Tallinnas. Neil päevil möödub kümme aastat sellest ajast, kui Moskvas ebaõnnestunud riigipöördekatse järel kukkus kokku Nõukogude Liit ning Eesti Vabariik sai lõpule viia oma võitluse iseseisvuse taastamise eest. Selles on Teie kõigi panus. Aitäh Teile.

Mis eelnes 20. augustile 1991? Iseseisev Eesti Vabariik oli välja kuulutatud Eesti Päästekomitee manifestiga "Kõikidele Eestimaa rahvastele" 24. veebruaril 1918. Selle õigusliku aktiga kasutas Eesti oma võõrandamatut enesemääramisõigust, mida üks rahvas saab oma õiguslikul kehtestamisel kasutada vaid korra ajaloos. Manifest oli üheleheküljeline. Sellel võeti kokku president Wilsoni doktriin rahvaste enesemääramisõigusest, Eestis ammu tuttavad Saksa õigusfilosoofia väärtused, valgustusest kantud ideed ning rahvusliku kultuuritahte püüdlused. Manifestiga anti maailmale teada Eesti Vabariigi poliitilistest vabadustest, rahvaste kultuuriautonoomiast, rahvaesindusel põhinevast võimust. Eestist sai sellega Euroopa riigiõiguskultuuris moodne parlamentaarne riik, samaealine teiste Euroopa riikidega, mis sündisid Habsburgide, Hohenzollernite ja Romanovite impeeriumide lagunemisega; meie saatuse vennad, demokraatia lapsed on Soome, Austria, Ungari, Poola, Tšehhoslovakkia ja mõistagi Läti ja Leedu. Alates Eesti iseseisvuse manifestist on maailma poliitilisel kaardil alati Eesti Vabariik omaette subjektina olemas olnud. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt pole meie riigi juriidilist staatust muutnud ei natslik ega kommunistlik okupatsioon. Neid okupatsioone ei tunnistanud rahvusvahelisest õigusest juhinduv demokraatlik maailm mitte kunagi. Küll aga nägi maailm meie iseseisvuse taastamises seda järjekestvust, mis lubas tal 1991 taastada Eestiga oma diplomaatilised suhted ja lepingulised vahekorrad, mille olid katkestanud bolševistlik ja natsistlik okupatsioon.

Järjekindla mittetunnustamispoliitika vili on seegi, et Eesti Vabariigi naasmine demokraatlike riikide perre 1991. aastal läks palju valutumalt ja palju kiiremini kui iseseisvuse väljakuulutamisele 1918 järgnenud ajal, kui Eesti pidi oma õiguste eest võitlema nii bolševistliku kui saksa äärmuslaste agressiooni vastu. Peamine vahe, mida pahatihti alahinnatakse oli selles, et siis olime uus riik, mille elujõulisust pidime maailmale ja ka iseendale alles tõestama. Nüüd olime aga juba tuttav riik, mis oli ajutiselt okupeeritud. Põhimõtetesse ei puutu, et see okupatsioon oli kestnud kaua. Mittetunnustamispoliitika oli niisiis Eesti ja Läti ja Leedu püsivat õiguslikku järjepidevust kinnitav rahvusvaheline pitser, mis eraldas meid järsult niisugustest piirkondadest nagu Kasahhimaa või Turkmenistan. Eestil oli jätkamise eelis ja jätkamise kohustus.

Kiirus, millega Eesti taastas 1991 oma diplomaatilised suhted teiste riikidega, rajanes riigi õiguslikul järjepidevusel ja tulenes rahva poliitilisest tahtest. See tahe avaldus niisugustes võimsates rahvaliikumistes nagu Rahvarinne, Kodanike Komiteed, referendumid ja unustamatu Balti kett, mis ühel või teisel viisil, varem või hiljem võtsid oma poliitiliseks eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise ja õiguslikuks aluseks riigi järjekestvuse.

Kallid kaasmaalased,

Teie kõik olete kõige otsesemalt osa võtnud iseseisvuse taastamisest Eestis. Teie truudus Eestile, teie valmisolek ohverdada vajaduse korral elu Eesti iseseisvuse nimel annab tänasele päevale erilise kaalu ja tõsiduse. Ma loodan, et meie kokkutulek päästab häälepaelad valla ja me suudame ühiselt taastada vähemasti mõned detailid sellest uhkest, raskest ja ohtlikust ajast. Kuid minu sissejuhatav sõnavõtt on mõeldud eeskätt Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ning selle juriidilise vormi - mittetunnustamispoliitika - rõhutamisele. Lubage tsiteerida USA asevälisministri Sumner Wellesi avaldust 23. juulist 1940 seoses Eesti, Läti ja Leedu annekteerimisega: "Ameerika rahvas on kiskjaliku tegevuse vastu, ükskõik kas seda saavutatakse jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on ta vastu igasugusele ühe kuitahes võimsa riigi sekkumisele ükskõik millise teise kuitahes nõrga suveräänse riigi siseprobleemidesse." See moraalne hoiak sai eeskujuks demokraatlikule maailmale ja veel enamgi. See tähendas, et kõigil okupatsioonivõimude sammudel ja otsustustel Eestis puudub Ühendriikide ja demokraatliku maailma silmis igasugune seaduslik alus seni, kuni need leiavad Eestis heakskiitmist - KUI nad seda leiavad - vabalt valitud Eesti parlamendi ja tema heakskiitmisel ametisse määratud valitsuse poolt. Selles Eesti erandlikkuses peitub järelikult meile oluline julgeolekupoliitiline tegur, millel on oma kaal ka tänapäeval. Iseseisvuse tagasivõitmise päeval on meie moraalne kohus seda tänuga meeles pidada.

Kui ma siin Kadriorus teid kõnetan, armsad sõbrad, siis mõttes kõnetan ma kogu Eesti rahvast, kelle eesmärgipüüdlikkus, truudus ja võitlus iseseisvuse eest meid siia on kokku toonud. Kahjuks pean järjekordselt osutama, et meie anonüümsed ametnikud ei valda eesti keelt. Eesti seaduses ja kalendritegijate hulgas kutsutakse tänast uhket päeva veidra sõnaga "taasiseseisvumine". See u-tähega pikitud mürgine sõna viitab intransitiivsele, s.o sihitule ja enesekohasele tegevusele, millel ei ole sihitist ega õiget tegijat. Teiste sõnadega väljendab ta muutust, mille läbiviijaks ei ole olnud rahvas. Endise kirjanikuna ja teie presidendina ma ei saa seda põhiseadusevastast sõna kasutada ja oleksin siin viibivatele Riigikogu liikmetele tänulik, kui algatataks seaduseelnõu, mis selle ebasõna meie keelest kõrvaldab.

Lubage lõpetada tänusõnadega. Eesti Vabariik avaldab kümme aastat pärast iseseisvuse taastamist oma lugupidamist riikidele, kes võtsid vastu otsuse kõige kiiremas korras taastada diplomaatilised vahekorrad Eesti Vabariigiga. See oli mittetunnustamispoliitika ja rahvusvahelise õiguse võit kokkuvarisevate totalitaarsete režiimide üle. Sellega aitasid demokraatlikud riigid Eesti kiirele liitumisele demokraatlike riikide perega. Eesti Vabariik tänab teid ja kinnitab oma jätkuvat truudust parlamentaarsele demokraatiale ja rahvusvahelisele õigusele. Lubage mul üle anda Läti presidendi Vaira Vīke-Freiberga, Leedu presidendi Valdas Adamkuse, Saksa Liidupresidendi Johannes Rau, president Weizsäckeri, endise riigisekretäri James Bakeri ja Balti osakonna juhataja Paul Goble'i ning paljude teiste riigitegelaste südamlikud tervitused tänasele ja homsele kohtumisele. Kõigist raskustest hoolimata on Eesti õppinud selgeks ühe olulise tõe: kui tahad, et sind koheldakse riigina, tuleb ka käituda riigina.