Vabariigi President Eesti maalinäituse esitlemisel Pariisis 30. augustil 2001
30.08.2001

Härra Senati President,
mu daamid ja härrad!

Eesti asub kaugel põhjas, 58. laiuskraadi all.

Mida see tähendab kunstile ja mida see tähendab poliitikale?

Kunstile see tähendab valgust, mis erineb prantsuse valgusest. Mu sõber Jean Cathala nimetas seda pärlivalguseks. Meie päike ei käi kõrgelt, kuid südasuvel kaob ta ainult tunniks silmapiiri taha. Eesti müütilistes muistendites kõneldakse hämarikust, kes ulatab koidule käe. Te ootate pimedust, kuid pimeduse asemel näete päikest tõusmas peaaegu samast kohast, kus ta loojus. Metsad ja saared, põllud ja hooned ei jõua jahtuda, nad kiirgavad ka valgetel öödel pärlvalget soojust. Meie õunad on magusamad, sest nad saavad kauem valgust. Valgus on värvide ema. Teie hinnata jääb, kas ja kuidas Eesti maalikunst on osanud valgust ja värve kõnelema panna.

Eestlasi huvitab prantslaste hinnang kolmel põhjusel.

Esiteks, eestlastele on Prantsusmaa olnud riik, kelle esprit'l ei ole olnud piire. Montmartre on olnud ka Eesti kunsti peatänav. Eesti maalikunst, kirjandus, mõttelaad ja vabadustunne on 19. sajandi Prantsusmaa lapsed. Eesti talurahvas ootas Napoleoni kui vabastajat. Léouzon le Duc, kes veetis palju aega Eestis, ennustas oma 1855. aastal ilmunud raamatus, et Eesti iseseisvus on ainult aja küsimus. Ning Eesti esimene õigusteaduslik ajakiri asutati 20. sajandi algul mitte Eesti pealinnas Tallinnas, vaid Pariisis. Niisiis on see meie tänu Prantsusmaale selle eest, et oleme tugevad eurooplased.

Teiseks, Hitleri-Stalini pakti tagajärjel rebiti Eesti Vabariik Teise maailmasõtta ja totalitaarse okupatsiooni alla. See oli aeg, kus meie keel pidi vaikima vene keele ees, kus meie põhjamaine individualistlik mõttelaad pidi taganema homo sovieticus'e kuulekuse ees ning meie kunstnikud said Kremli poliitbüroost täpseid eeskirju, mida ja kuidas maalida. See oli aeg, kus Euroopat sunniti unustama Eestit, kuid Eestit ei suudetud sundida unustama Euroopat. See oli Eesti Résistance, ja me oleme selle üle uhked. Me oleme uhked ka eestlase Boris Vilde üle, kes kinkis Prantsusmaale sõna Résistance ja ohverdas Prantsusmaale ka oma elu. Niisiis on see meie tänu Prantsusmaale selle eest, et meist on saanud tugevad eestlased.

Ning kolmandaks. Eesti on taastanud oma iseseisvuse ja otsustanud astuda Euroopa Liitu ja NATOsse. Meil oli rõõm Eestis möödunud kuul vastu võtta president Chiraci ja näidata talle oma taastatud riigi tulemusi, niisiis eesti rahva tugevat tahet. Meil on hea meel, et Prantsusmaa täielikult toetab Eesti eesmärke. Kuid väikese riigina ja väikese rahvana tahab Eesti eriti rõhutada Euroopa Liidu peamist väärtust: Euroopa Liit on seda tugevam, mida erinevam on tema riikide kultuuriline mitmekesisus, mida rohkem seda mitmekesisust tuntakse ja mida rohkem see mitmekesisus uudishimu äratab, järelikult ka poolehoidu, järelikult ka armastust.

Niisiis on meie näitus ka armastusavaldus Prantsusmaale, ning mul on uhke lisada, et mõned siin rippuvad pildid kaunistaksid ka prantsuse rikkaid muuseume. Euroopa Liit alustabki Euroopa väärtuste uut avastamist, ja seepärast ongi Eesti tulnud Pariisi.

Tänan, et olete õiges kohas.