Vabariigi President algava kooliaasta puhul 31. augustil 2001
31.08.2001

Kallid lapsed ja vanemad, kallid õpetajad ja üliõpilased,

täna, sel ilusal ilmal, tahaksin ma teile kõigile soovida head tuju ja suurt uudishimu selle uue peatüki avamisel. Ma mõtlen, et sügis, Eestis vähemalt, oma kooliaastaga on kõigile uus peatükk. Ka nendele, kes lapsi esimest korda kooli ei saada. Ta kuidagi meenutab mulle neid samu lindusid, kes siin Neemel juba kogunevad. Olen saanud neid jälgida aasta läbi. Meil on siin mõned ilusad luigeperekonnad ja on ilus vaadata, kuidas nad oma väikeste poegadega tulevad siia samasse Tallinna lahele näitama oma suve tulemusi. Ja natukene kurb on vaadata, kuidas nad kogunevad kokku ja alustavad oma lennuharjutusi, et siis alustada pikka teed, mis on ka võrreldav kooliteega. Aga need rändlinnud, kes seda teed on harrastanud vist juba 13 000 aastat, nad on alati tagasi tulnud Eestisse, kodumaale. Kodumaale, kus on nende pesad, ma lindude kohta ei saa öelda "juured", aga teile ma muidugi saan öelda, et meie juured on siin. Meie lapsed peavad olema vabad. Nad peavad minema headesse koolidesse järgmisel aastal, veel parematesse koolidesse. See liikumine peab olema niisama vaba nagu see helikopter, kes praegu mu selja taga kära teeb ja 15 minuti pärast Helsingis maandub. Aga tähtis on alati koju tagasi tulla. Uhkelt ja targalt ja teha kõik selleks, et meie kodu, meie koduküla, meie kodulinn, meie kodumaa muutuks ilusaks nagu ta sel suvel on olnud, tõsi küll, tänu looduse tahtele.

Ma tahaksin teile öelda, et kool, olgu nendele, kes lähevad esimest päeva kooli, või nendele, kes lähevad abituuriumi, või nendele, kes lähevad põksuvate südametega ülikoolidesse - see on alati ühe uue peatüki avamine. Ja see uus peatükk, ta on kõigepealt kole põnev, ei ole niisugust kooli, mis on igav. Ja selleks, et see kool oleks teile endale põnev, ärge unustage, et teie kõige parem sõber on õpetaja ja õpetaja kõige suurem õnn, olgu ta teie algkooliõpetaja, olgu ta teie ülikooli professor, tema kõige suurem õnn on see, kui te pöördute tema poole küsimusega, miks see asi on nii. Uudishimu peab olema teie igapäevane vari, mis teid saadab koolis, mis avab teie silmad ja kõrvad, ja paneb teie suu neid samu küsimusi sõnastama, mida tänapäeval me peame ka täiskasvanult iseendale esitama.

See aeg, milles me praegu elame on väga erinev sellest ajast, kui mina läksin esimest korda kooli. Ta on erinev sellepoolest, et täna inimene õpib ka pärast ülikooli ja ta õpib ka pärast seda, kui ta on ülikoolijärgselt juba viis aastat tööd teinud või kümme aastat tööd teinud, sest maailm meie ümber on väga kiiresti hakanud muutuma. Ja te teate, et muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga käib koos, käib natukene kiiremini kui maailm. Jõuab maailmast ette, oskab ette näha neid probleeme, neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle seab. Ma tean, kui palju Eesti koolid on muutunud, kui palju meie õpikud on muutunud. Ja ikkagi ma tahaksin midagi lihtsat teile öelda.

Ma lugesin hiljuti ajalehest, et Eesti koolilaste kõige suurem huvi on idamaade filosoofia. See rõõmustas mind. Ta rõõmustas mind kõigepealt sellepärast, et selle järgi otsustades on see maailm, mis teie huvist on kaetud, ta on palju avaram ja mul on hea meel, et teid huvitavad eetikaküsimused ja moraaliküsimused, et te oma huvide ringiga olete jõudnud nii kaugele, kuhu te vanemad ja vanavanemad ei ole kunagi jõudnud. Aga ikkagi ma oleks natukene murelik, kui see suund oleks teie ainus huvisuund. Sest vaadake, tänapäevamaailm, ta vajab loodusteadlasi, ta vajab keemikuid, ta vajab insenere, ta vajab kõiki neid, kes seda maailma on nii tugevasti meie ümber mõjustanud. Mõelge kas või selle peale, kui palju televisioonikanaleid te saate vastu võtta, ja katsuge kujutada kõiki neid ülekandemaste, kogu seda elektroonikat, seda kasvavat nõuet päevast päeva, mis on vajalik selleks, et kas või see kitsas osa toimiks hästi, toimiks homme huvitavamalt kui täna, oleks alati teile käepärast.

Ma tahaksin eriti öelda kõige noorematele, kellele homne päev on niisugune erakordne päev, kus nad astuvad uude maailma. Pidage meeles, et kool ei ole mitte kunagi igav. Et kool on alati õiglane ja et kool tahaks väga kõigile teie küsimustele vastata. Kas ta oskab vastata? Ta oskab siis vastata, kui te tõepoolest neid küsimusi esitate. Kui te olete julged, kui te ei karda õpetajat, vaid mõistate, et koolis õpetaja on seesama nagu teie isa ja ema kodus. Mõelge ka selle peale, et kool annab teile midagi väga olulist elus kaasa. Mõnedes koolides on usuõpetus, mõnedes ei ole. Aga kool peab andma kaasa selle tunde, mis on hea ja mis on halb. Ma arvan, et mul oli see minu kuues kool, kui selgus, et kooli riietehoiust oli midagi varastatud. Ja ma mäletan tänase päevani seda uskumatust, see oli sündmus, mida ma ei ole kuuekümne aasta jooksul unustanud. Kool on meie kõigi kool. See on meie kodu ja seal peab valitsema alati ausus, seal peab tugevam alati kaitsma nõrgemat. Poisid peavad vajaduse korral kaitsma tüdrukuid. Need on niisugused väärtused, mis mitte kunagi ei kao elust. Millel vastupidi on hirmus suur tähtsus, siis kui te olete nii suured ja nii suured ja nii suured tulevikus.

Ma tahaksin, et kool annaks teile niisuguse laia vaate kogu maailma peale. See on nii hirmus huvitav. Mõelge, inimene elab kaugel maailmaruumis ja te näete veel seda päeva, kui inimene teeb oma esimesed sammud Marsil. Ja samal ajal on meil vaja just teid, et te oskaksite ennast rakendada ka väga kitsastele erialadele. Ja et te oleksite valmis ümber õppima ja juurde õppima. Ja seda saab ainult siis teha, kui te säilitate koolis, esimeses klassis ja viimases klassis ja ülikoolis selle valmisoleku maailmaga koos sammuda, maailmaga koos hingata ja ennekõike olla alati uudishimulik. Alati küsida, miks see nii on, mida mina võiksin kaasa teha - see on kooli kõige olulisem küsimus. Aga ta peab olema naeratades esitatud. Ja te saate lahke vastuse, mis avabki teile maailma, Eesti, ja mis teeb teie kodu, teie perekonna, teie kooli, teie ülikooli, meie väikse Eestimaa õnnelikuks, harituks ja jõukaks. Selleks ma soovin teile kole palju õnne, järjekindlust, õpetajatele vastupidavust, südameheadust ja vanematele: andke lastele vabadust ja ütelge ka, kus vabaduse piir lõpeb.

Head kooliaastat kogu Eesti!

Aitäh!