Vabariigi President Sõduriõhtul Taaveti koolituskeskuses 18. augustil 2001 Luumäel, Soomes
18.08.2001

Mu kallid Soome sõbrad ja armsad soomepoisid!

Mul on kahju, et ei saanud teie hulgas viibida pärjapaneku aegu, aga ajakava nägi ette, et pidin olema Riias koos Leedu, Läti ja Saksa Liitvabariigi presidentide ning Rootsi kuningaga Riia linna 800-aasta juubelil.

Ometi on mul hea meel, et õhtupoolik mind siia tõi. Tagasi teie hulka. Sest mul ei ole läinud meelest meie esimene kohtumine siin. Kohtumine, mis liitus Nõukogude Liidu lagunemisega. Nõukogude Liit ei ole külavahetee, mis hakkab kevadel ise lagunema. See jõud, mis ta lagunema pani, oli Eesti ja Läti ja Leedu rahva sisemine vastupanu. Selle tõttu mulle ei meeldi ka sõna "taasiseseisvumine". See meenutab otsekui mingisugust loodusnähtust, mis tuleb sõltumata teie ja rahva tahtest. Meie iseseisvus on tagasi võidetud. See võitlus ei alanud mitte 1991 ega ka mitte 1990. See võitlus algas ühel või teisel viisil 1939. Hüva, me teame, et me ei võitnud aastal 1939. Olen oma sõprade ja ennekõike meie ühise sõbra Ain Kaalepiga palju vaielnud selle üle, kas Eesti Vabariigi juhtkond tegi õigesti või valesti, et võttis vastu Moskva ultimaatumi, mis teatavasti oli võrdne sõjakuulutamisega. Ma saan aru oma sõbrast Ain Kaalepist, kes väidab, et kui oleksime hakanud vastu, oleks kogu rahvas võinud selle läbi hukkuda. Aga julgeolekupoliitika ei ole kunagi nii lihtsameelne. Julgeolekupoliitika rajaneb kõigepealt tahtele. Kui tahe oma vabadust kaitsta, ja vajaduse korral vabaduse eest sõdida on tugev, siis on selle võrra väiksem vastaspoole valmisolek väikest riiki rünnata.

Ma tahan teile tunnistada, et olen palju mõtelnud selle peale, missugune oleks olnud Põhja-Euroopa ajalugu, kui Eesti 1939 septembris oleks teisiti käitunud kui ta käitus. Kas Talvesõda oleks samal aastal alanud? Poliitika ei ole mitte ainult toore jõu kunst. Poliitika meenutab sageli ka mägesid, kus üksainus liivatera, üksainus väike liigutus võib panna liikuma laviini. Mis tähendab ka seda, et väikese liivatera kinnipidamine võib kodumaad laviini eest kaitsta.

Olen hommikust saadik olnud südames teiega. Sest mul ei lähe meelest päev kümme aastat tagasi, ja järgmine päev, kui me ei pääsenud "Georg Otsale". Järgmine päev, tookord, kümme aastat tagasi, algas mulle väga vara. Ta algas teatega, et on puhkenud see, mida ootasime, et suur riik, mida kutsuti kurjuse impeeriumiks, on oma enese kurjuse all hakanud murenema. Nagu teilegi sõjas, nii mullegi poliitikas oli selge, et päevi tuleb kasutada nii nagu sepp kasutab tulist rauda. Rauda tuli taguda!

Mu kallid sõbrad, me oleme osanud rauda taguda. Ülehomme saabub Eestisse meie kõigi sõber suursaadik Hannibalsson, esimene välisminister, kes taastas diplomaatilised vahekorrad Eestiga, Lätiga, Leeduga. Temaga koos tuleb Uffe Ellemann-Jensen, kes pani suure ja nähtamatu masinavärgi käima, hästi teades, et Lääne-Euroopas on valitsusi ja riike, kes tahaksid jääda äraootavale seisukohale. Ta mõistis nagu minagi, et meil ei ole aega oodata. Ma tahaksin teile pihtida, et kümme aastat tagasi teie hulgast Helsingisse sõites ma ju valmistusin minema koos teiega laevale, aga kui siis tabas meid see rõõmusõnum, oli mul õhtuks valmis kirjutatud 45 pöördumist kõigi OSCE riikide poole ettepanekuga taastada Eesti Vabariigiga diplomaatilised vahekorrad. Kas me oskame piisavalt hinnata, et see kiirus, see selgus, see vajadus tegutseda tookord, kümme aastat tagasi, tulenes teie sõjaaegsest eeskujust? Selle eest tahan tänada teid. See oli mu õnn ja ennekõike au olla kümme aastat tagasi teie keskel.

Mu kallid sõbrad, peaksime olema õnnelikud, et meid, kes mäletavad Eesti Vabariiki mitte raamatute, vaid oma naha kaudu, on nõnda palju!

Kallid sõbrad! Sellel suvel külastasin igat Eesti maakonda ja surusin kätt igal eestlasel, kes oli omal ajal kurjuse impeeriumi poolt küüditatud Siberisse. Ma ei näinud õnnetut inimest. Nägin uhkeid inimesi. Ise olin õnnetu küll, kui mind tänati selle eest, et Eesti Vabariik oli terrorismi ohvreid meeles pidanud.

Jah, tunnistan, me ei jõua mitte alati kõike teha õigel ajal, sest nii palju on teha ja, mis parata, nii palju on ikka veel küürida Eestis. Kuid jätkem meelde see, et Eesti rahvas, ja need rahvad, kes on demokraatlikud, ei ole mitte kunagi tunnistanud Eesti või Läti või Leedu vägivaldset inkorporeerimist. See tähendab, et alates aastast 1940 säilis meie riigiõiguslik erinevus, säilisid meie saatkonnad, säilis Eesti riik. Olgu pealegi, et kodumaal seda püüti toorelt alla suruda ja koolides õpetati ebaajalugu. Miks ma seda ütlen? Ma tahaksin teilt abi paluda. Mida aeg edasi, seda sagedamini loen ma lehtedest viiteid esimesele Eesti Vabariigile.

Mu kallid sõbrad, mu daamid ja härrad, on olemas ainult üks Eesti Vabariik. Kui neid oleks rohkem kui üks, siis anname õiguse Eesti okupeerimisele juunis 1940. Anname õiguse sovetliku nukuvalitsusega Nõukogude Eestile, mille vastu te olete ise sõtta läinud ja oma kodud maha jätnud. Nagu te saadik Warmale kirjutasite: et võidelda niihästi bolševismi kui ka natsismi vastu. Ärge kunagi unustage, et eriti väikerahvast ähvardab alati üks vaenlane, kuid sellel vaenlasel on kaks nime: kommunism ja natsism. See on äärmuslikkus, see on ekstremism, see on selja keeramine demokraatiale.

Ma tahaksin, et te jälgiksite, et midagi niisugust Eestis ei toimuks, sest sellega me reedaksime kõik need, kes on teie ridades olnud ja puhkavad nüüd maapõues. Sellega me reedaksime oma põhimõtted. Ehkki see maailm mõnikord tundub kahemõtteline ja lükkab raskeid otsustusi edasi mõnikord liiga kaua, on ikkagi põhimõtted need, mis meid on teinud sõltumatuks riigiks ja mis aitavad meid oma keelt ja oma iseseisvust hoida. Ja missugune õnn Eestile, et meie kõige lähemaks naabriks on olnud, oli, on ja saab olema Soome - maa, kus me võime nii palju õppida. Maa, mille kohta olen ütelnud: Soome on ainus riik maailmas, kes ei ole kaotanud Teise maailmasõja.

Soomepoisid, minu lugupidamine kuulub teile. Mu kallid Soome sõbrad, mu armastus kuulub teile.

Ma tänan teid.