Vabariigi Presidendi avaldus Riigikogule seoses valitsuse koosseisu uuendamisega 11. jaanuaril 1994
11.01.1994

Lugupeetav juhataja,
lugupeetavad Riigikogu liikmed!

Kantsler Helmut Kohli kunagisest valitsusest on tänaseni alles jäänud üks valitsuse liige. Valitsuste koosseisude uuendamine on kõigis demokraatlikes riikides, nii presidendikesksetes kui parlamendikesksetes normaalne nähtus. Riik elab ja areneb. Ja nagu igas elavas organismis, muutuvad riigis vajadused ja võimusuhted, sest muutuvad valijaskonna mured ja elutingimused, rahva ootused ja hinnangud. Valitsuskoosseisu uuendamise eesmärgiks ongi paindlikult reageerida neile muutustele. Tulemuseks on efektiivsem ja teovõimelisem täitevvõim, sest ta toetub valijaskonna, järelikult parlamendi, kokku võttes rahva laiemale toetusele ja suuremale usaldusele. Demokraatia, ärgem unustagem, tähendab maakeeli rahva võimu.

Peaminister Mart Laari ettepanek valitsuskoosseisu muutmiseks ehk remondiks neid eesmärke ei täida. Minu erakorralise sõnavõtu eesmärk on, lugupeetavad Riigikogu liikmed, põhjendada teile ja teie kaudu rahvale esiteks oma eitavat hinnangut valitsuse remondile. Teiseks selgitada neid Eesti sõltumatust mõjutavaid erakordseid asjaolusid, mille survel ma siin kõnetoolis teie silmade all kirjutan alla otsusele peaminister Laari poolt esitatud ettepanekule.

Oma üleeilses televisiooniesinemises, mille tekst samal õhtul esitati kõigile eesti ajalehtedele ja eilsel hommikul ka teile, lugupeetavad rahvasaadikud, püüdsin selgitada lihtsat tõde: rahvas kui kõrgem võimukandja peab mõistma valitsuse käitumise motiive ja põhjendusi ning neid omaks võtma. Valitsuse remont ei ole malemäng kinnisesse ümbrikusse suletud salakäiguga. Seesugune salapäratsemine ongi juba eesti keelde toonud ebameeldiva lõhnaga lööksõnad võimukoridoridest ja poliitbüroost. See võib viia rahva võõrandumisele omaenese valitsusest, Eesti omast valitsusest. Usaldust tagasi võita on hoopis raskem kui usaldust kaotada ja kokku võttes lööb valitsusreform valitsust ennast, koalitsioonierakondi, sealhulgas "Isamaad". Neid sõnu kasutades ma kaitsen "Isamaad" "Isamaa" eest. Mistahes poliitilise erakonna ülim eesmärk on riigi püsimine, mitte võimul püsimine. Tahan olla õiglane: viisteist esimest põhiseaduslikku kuud on Eesti Vabariigi toonud suure sammu võrra Euroopale lähemale. Aga õige on ka medali pöördkülg: need viisteist kuud on viinud valijaskonna valitsusest kaugemale. Seda kinnitasid kohalikud valimised. Võimusuhted on tänaseks muutunud. See vallandaski kriisi, mõistagi mitte põhiseadusliku kriisi, vaid kriisi "Isamaas" endas. Mul on kahju, et peaminister Mart Laaril puudus riigimehelik vaist Isamaa enda huvides tagasi astuda, sest "Isamaa" kriis on eeskätt peaministri enda kriis. Selle asemel valis peaminister vastupidise tee, mis pikkadeks nädalateks aheldas ministrite tähelepanu erakonnasisestele ja koalitsioonivahelistele võimusuhetele. Selle paralüüsi ohtlikkusest Eesti julgeolekule kõnelen pisut hiljem. Nentigem praegu, et valitsuse uuendamisel valis peaminister väära suuna: selle asemel, et objektiivseid järeldusi teha muutunud võimusuhetest nii maailmas kui Eestis ja valitsusbaasi otsustavalt laiendada, vajaduse korral omaenese tagasiastumise hinnaga, seadis peaminister eesmärgiks võimu säilitamise ohtliku kompromissi hinnaga. Valitsuse remont säilitab senise valitsuspraktika ja seniste poliitiliste otsuste kujunemise mehhanismi valitsuslaua asemel kõrvaltoa suletud uste taga. Tagajärjeks on veelgi halduskesksem valitsus veelgi halduskesksema peaministriga. Võimu koondumist võimude lahutamise asemel ei saa parimagi garneeringu varjus serveerida parlamentaarse praktika pähe. Põhjus, miks pidasin vajalikuks teile, lugupeetud rahvasaadikud, sellest murelikult ja avameelselt kõnelda, tuleneb probleemist, mis aasta või kahe eest ei olnud veel akuutne. Täna see on akuutne ja puutub otseselt Eesti rahvuslikku julgeolekusse. Põhiseaduse 78. paragrahvi 16. punkti alusel puudutan seda Eesti riigikaitse kõrgeima juhina. Meil on kaheldamatuid saavutusi majanduse ja rahanduse valdkonnas. Neid on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud. See on Eesti Panga teene ja privatiseerimisprotsessi tulemus. Meil on tekkinud noor algatusvõimeline kaubanduslik-tööstuslik tuumik, kes oma tegevuses toetub rahvuslikule kapitalile. Samas puudub riigil usaldusväärne ülevaade vene riikliku kapitali imbumisest Eestisse varifirmade ja variisikute katte all. Julgeolekupoliitikas kõneldakse relvadest ega kõnelda hoopis kaasaegsemast ohust, Eesti tööstuse ja majandusstruktuuride pehmest ülevõtmisest vene riikliku kapitali poolt. Kellele kuulub Eesti Vabariik? Avatud majandusele orienteeritud riigil on sellele raske vastata, meil puudub tänaseni isegi nii elementaarne mõiste, nagu majanduspoliitiline julgeolek. Kuid sellele küsimusele oskaksid vastata eesti kapitalile tuginevad ettevõtjad, pangad ja äriringkonnad. Just seepärast pean kahetsusväärseks majandusministri ja rahandusministri üheaegset väljavahetamist.

Kui viimase aasta kestel Eestis üldse midagi efektiivselt töötas, oli see majandus. Eilse kuupäevaga dateeritud kirjas teatas majandusminister Toomas Sildmäe, et ta ei näe põhjust ametist tagasi astuda ning on endiselt veendunud, - tsiteerin - "et Eesti riigi arengu aluseks on avatud majandus ja valitsus peab toetama just seda, mitte aga riiklikult korruptiivset süsteemi. Tuleviku ühiskonda loovad kindlasti vabad ja võrdsed võimalused ning neil põhinev ettevõtlikkus, mis ei lase end juhtida ühelgi kitsal või kinnisel rühmitusel." Tsitaadi lõpp. Kas kaubandustööstuslikud ja rahanduslikud ringkonnad tunnevad ennast kindlamini pärast minister Sildmäe lahkumist? Ma kahtlen selles. Lubage, lugupeetud Riigikogu liikmed, asuda teise ja ühtlasi viimase punkti juurde ja selgitada, missuguste erakordsete asjaolude survel olen pidanud vajalikuks valitusjuhi ettepanekut aktsepteerida.

Kogu maailma ajakirjanduse esilehekülg oli eile ja on täna pühendatud NATO tippkohtumisele Brüsselis ja selle järgnevale tippkohtumisele Moskvas. Seal kujunevad praegu uued jõuvahekorrad, mis ühel või teisel viisil puudutavad Eestit, võib-olla ka valusalt. Nädalaid vinduv valitsuse remont lõi olukorra, kus ülima välispoliitilise ja julgeolekupoliitilise aktiivsuse asemel kogu meie intellektuaalne potentsiaal oli pööratud omaenese naba silmitsemisele. Praegu enam kui kunagi varem peab valitsus olema ülimas mobilisatsiooniastmes. Peaministri poolt algatatud valitsuse uuendamine oli ette võetud ebasobival viisil ja kõige ebasobivamal ajal. Säärane ebakompetentsus on viinud riigi julgeoleku tagamisel ohtlikusse olukorda kasvõi juba seetõttu, et rahvusvahelisel avalikkusel on just praegu raske Eestiga adekvaatselt kontakteeruda. Viitan ühtlasi eilsele Läti vahejuhtumile, mida üksnes eluvõõrad naiivitarid võivad kirjutada juhuse arvele. Ma ei pea vajalikuks peatuda põhiseaduse lugemise primitiivsel küsimusel. See, mida keegi mõtles põhiseaduse koostamise ajal, on kahtlemata väga oluline memuaaride kirjutamisel, kuid mitte praeguse otstarbeka tegevusjoone korraldamisel. Kriitilistel aegadel on poliitikute kohus esineda mitte Andrese ja Pearu rollis, vaid Eesti riigimeestena. Ma olen teile, lugupeetud Riigikogu liikmed, ning teie kaudu Eesti rahvale selgitanud oma eitavat suhtumist uuendusettepanekusse. Kuid praegune erakorraline aeg nõuab meilt kõigilt sihikindlat, kiiret ja läbimõeldut tegutsemist. Ma ei loo põhiseaduslikku pretsedenti: kui aktsepteerime seda, mida üks või teine inimene mõtles, ja mitte seda, mida põhiseadusest loeme, jõuame mõtete lugemisele, mitte tõsiseltvõetava riigini, mille suunas oleme seni edukalt liikunud. See öeldud, ja lootes, et riigi huvid seisavad kriitilistel aegadel kõrgemal erakonnahuvidest, kirjutan teie silma all otsusele, mis praegusel saatuserohkel hetkel peab meid ühendama, erimeelsustest kõrgemale tõusma ja Vabariigi Valitsust aitama Eesti riigi huve lahus hoidma erakonnahuvidest.