Vabariigi Presidendi Tartu Ülikooli 360. aastapäeva aktusel 23. oktoobril 1992
23.11.1992

Kõrgesti austatud Rector Magnificus,
austatud härra professorid,
lugupeetav akadeemiline pere ja ülikooli külalised!


Muutuvas, iseennast taastavas ja ennast tuleviku poole sirutavas Eesti Vabariigis soovin õnne, edu ja selget tulevikutaju Tartu Ülikoolile, oma Alma Materile, tänasel 360. aastapäeval.

Selle sissejuhatava lausega tahtsin ühtlasi osutada, et Tartu Ülikool on osa Eesti Vabariigist, sest ta on osa eesti kultuurist.

Mitmele Teie hulgast, lugupeetav akadeemiline pere, on tuttav minu käsitlus kultuurist, mis hõlmab kaunite kunstidega võrdselt nii teadust kui haridust. Kultuur, kui tohin ennast korrata, on ainus keskkond, mis kindlustab inimese taastootmist nii, nagu me Inimest Euroopas mõistame. Aastakümneid oleme juubelipäevadel harjunud viitama minevikku, oma juurtele, et sel viisil leida lootust ja õigustust tulevikule, sest tulevik ei ole olnud Eestile garanteeritud.

Täna palun ma Teid üheskoos pöörata pilk tulevikku.

Ütlesin, et kultuur on ainus keskkond inimese taastootmiseks. Ühes teises seoses olen tosina aasta eest väitnud, et kultuur tasub ennast. Möönan, et see kõlab küüniliselt, kui ainult pealiskaudsele kuulajale, jah, üksnes küünilisele kuulajale. Nüüd tahaksin lisada, et taastootmine tavaliselt tähendab iseenese taastootmist, iseenese kloonimist, kui kasutada geneetikute väljendit, ja see iseloomustas eesti kultuuri neil aastakümnetel, kui ta oma olemasolu ja säilimise eest võitles.

Tulevikku pööratud pilk esitab meile sootuks uusi küsimusi ja uusi nõudeid.

Eesti kultuuri tõhusust, et mitte öelda väärtust, saame mõõta oma rahvusliku koguprodukti kasvu najal. Ootamatul kombel on see lause ühtviisi kehtiv nii keemikut kui poeetide suhtes. Noored, Noored, kes tänavu sügisel immatrikuleeriti, lõpetavad ülikooli 1997 .a. ja saavutavad oma täisküpsuse järgmisel sajandil, kui Eesti on Euroopa Ühenduse liige. Lapsed, kes tänavu läksid esimesse klassi, on tänavuste rebaste üliõpilased, tänaste rebaste rebased aastal 2004 ja saavutavad oma täisküpsuse aastal 2015.

Kas oskame realistlikult hinnata, missuguseid erialasid vajab sel aastal Eesti Vabariigi keemiatööstus, tervishoid, side ja transport, põllumajandus, kirjandus, kunst või filmitööstus? Ma ei kõnele futuroloogiast. Kõnelen hoonest, mille alusmüür Teie kätega, lugupeetav akadeemiline pere, on juba paika pandud. Kui täpselt me teame, mitu korrust alusmüür kandma peaks ja kuhu tuleb uks või aken?

See on küsimus ülikoolile juubeliaastaks. Vastuses sellele küsimusele sõlmub kultuur ja poliitika. Ma soovin Teile, lugupeetav Rektor, lugupeetavad professorid jõudu ja sihikindlust vastuse leidmisel, sest see ongi akadeemilise töö sisu, ja veel enamgi: see on Eesti Vabariigi tulevik.