Vabariigi President IX Riigikogu tööaasta avamisel 10. septembril 2001
10.09.2001

Austatud Riigikogu esimees,
austatud Riigikogu,
armsad kaasmaalased!


Tahan siit kõnetoolist avaldada lugupidamist Riigikogule. Seadusandjale kuulub põhiline vastutus Eesti arengu eest. Paljudel juhtudel unustatakse tunnustamast Eesti Vabariigi edusammude eest just Riigikogu. See on meie demokraatliku praktika nõrkus.

Samas ei tohi ka Riigikogu eemalduda rahvast, kõrgeima võimu kandjast. Siin, usun, on järelemõtlemisainet meile kõigile: miks pälvib Eesti kodaniku silmis kõige vähem usaldust just Riigikogu? Ei ole õige kirjutada võõrandumist meie demokraatlike tavade nooruse arvele.

Peaksime hoopis pedagoogilisemalt mõtlema sellele, et meie taastatud riik on toiminud ainult kümme aastat. Me ei mõista veel erinevate riigiinstitutsioonide erinevat rolli. Parlament ongi vaidluste koht, kuid ka vaieldes on ta tervik, kuhu kuuluvad nii koalitsioon kui opositsioon. Ainult tervikuna moodustab ta institutsiooni. Mulle ei meeldi sõna "teerull". Mulle ei meeldi solvavad lööksõnad. Igas seaduses leidub niihästi koalitsiooni kui opositsiooni koosloomingut. Tahan tänada Riigikogu karistusseadustiku vastuvõtmise eest ning loodan võlaõigusseaduse kiirele menetlemisele.

Täna, avades Riigikogu sügisest tööaastat 2001, teen seda riigipeana viimast korda. Ent Eesti Vabariik läheb edasi. Samm tulevikusuunal on seda kindlam, mida selgemini teame, kuhu oleme riigina suundumas. Ning kuhu on liikumas maailm meie ümber ning Euroopa tänapäeva maailmastuvas ehk globaliseeruvas keskkonnas. Milline on Eesti koht maailmas ja Euroopas kümne aasta pärast? See küsimus - ja eeskätt vastus sellele küsimusele - peaks meil palju selgemini silme ees olema kui ta argielus pahatihti on. Peaksime poliitikutena vaatama kaugele üle järjekordsete valimiste teatejoone. Kui erakonna huvid on esikohal ja Eesti tulevik teisel kohal võib meil sõit katki jääda. Seepärast tahan rõhutada toetumist strateegilistele ja teaduslikult põhjendatud kavadele mis tahes otsuste vastuvõtmisel. Iga seadus jääb meie elu mõjutama. Siin ma ei saa teisiti, kui osundan oma seisukohtadele NRG ja raudtee küsimustes, mis Valitsuse omadest lahku lähevad. Seaduste koguvõrgustik peaks aga olema suunatud kooskõlaliselt nende strateegiliste kavadega. Siis tagame ka Eestile edu ja kiire arengu soovitud suunas.

Milliste tõsioludega tuleb Eestil alati arvestada? Eesti on ja Eest jääb väikerahvaks ja väikeriigid on tundlikumad aja voolule. Meie kell tiksub kiiremini. Meil on alati vähem aega. Meie poliitiline inerts on suurtega võrreldes väike. Seda hoolikamalt tuleb meil suhtuda oma rahvastiku, identiteedi ja kultuuri taastootmisse. Siia kuuluvad kõik rahvastikuprobleemid: iive, sündide ja abortide vahekord, lastetoetuste süsteem, rahvastiku ruumiline paiknemine regionaalpoliitikas, tööpuuduse ja tööjõupuuduse ületamine ja palju muud. Siia kuulub eestlase iseolemine, identiteet ja kultuuri säilitamine. Eesti kultuur ei säili mitte Eesti Rahva Muuseumis - kuigi ka see on tähtis, - vaid ennekõike eesti kultuurieliidi taastootmise kaudu. Väikerahva puhul on see lõng mineviku ja tuleviku vahel juuspeen. Meil on üks Jaan Kross, üks Ain Kaalep, üks Arvo Kruusement, üks Hando Runnel, üks Paul-Eerik Rummo. Kujutlege, mis nägu me oleksime siis, kui need viis meest oleksid sõja või terrori tõttu meie hulgast puudunud? Ja maailm meie ümber ei muutu lihtsamaks, vaid maailm meie ümber muutub keerulisemaks. Ülesanded, mis meie ees seisavad muutuvad keerulisemaks. Meie kaks välispoliitilist prioriteeti - ja mul on heameel, et Riigikogus valitseb siin konsensus - Euroopa Liit ja NATO pole mitte lõppjaamad, vaid stardipakud. Kas oleme stardiks valmis? Kas oleme piisavalt avatud? Kas oleme piisavalt haritud?

See, mis kümme aastat tagasi võis olla piisav, ei tarvitse seda olla enam praegu.

Kokkuvõtteid on mõtet teha siis, kui nendest saab tuletada tulevikku. Ma lahkun ametist hetkel, kui teie ja kohalike omavalitsuse esindajate poolt valitud president annab 8. oktoobril siinsamas ametivande.

Selle Riigikogu koosseisu avaistungil peetud kõnes märtsis 1999 ütlesin järgnevat. Ja lubage, et iseennast tsiteerin:

"Õigusriiklus on kahetsusväärsel kombel Eesti riigi kõige nõrgem lüli. Riik peab Eesti põhiseaduse alusel olema korraldatud selliselt, et ükski põhiseaduslik institutsioon ei saaks jämedat otsa enda kätte haarata. Ma kordan veel kord meie põhiseaduse põhitõde: Eestis peab valitsema võimude tasakaalustatud lahusus. Tasakaal ja kahekõne põhiseaduslike institutsioonide vahel, tasakaal ja kahekõne riigi ja Eesti kodaniku vahel. Ega mitte sportlik kihu, kes kellele ära teeb. Ammugi ei tohi lubada, et partei ja valitsus kõnelevad riigi nimel. Me teame, kuhu see välja viib. Eesti välispoliitiliste prioriteetide saavutamise esimeseks tingimuseks, Eesti püsimiseks, peame tunduvalt tõhustama Eesti õigusriiklust. Mul on hea meel, et valimiskampaania saginas ei tõstatatud vajadust täpsustada meie põhiseadust. See vajab meie riikluse tugevate ja nõrkade külgede rahulikku analüüsi ja see peab olema päevapoliitika väline." Need sõnad on aastast 1999.

Eesti põhiseadus on aastast 1992 hästi toiminud. Ta on tõhusalt täitnud demokraatliku ühiskonnakorralduse alusmüüri rolli. Põhiseaduses sätestatud demokraatlikud mehhanismid toimivad. Rahvas ei ole põhiseadusest võõrandunud ja peab seda omaks. Eestil on väärt põhiseadus. Kuid põhiseaduse pikaaegne traditsioon on väärtus ja põhiseadusliku korra väärtuseks ka põhiseaduse areng.

Põhiseadus on meie riigi luustik. Põhiseaduse hing on riigi kahekõne kodanikuga.

Kehtiv presidendi valimise süsteem annab Eestile väärika presidendi. Ma olen seda välisajakirjandusele ütelnud ja kordan siin uuesti: iga Eesti järgmine president saab olema eelmisest parem. See on minu usk teisse, lugupeetud Riigikogu liikmed, see on minu usk valijameestesse ja eelkõige usk Eesti kodanikesse, kes on teid valinud. Meid jälgivad tähelepanelikult meie partnerid maailmas. Eesti on maailma peopesal.

Minu kahe ametiaja üheks kõige olulisemaks ülesandeks on olnud põhiseaduse kaitsmine. Olen teda kaitsnud päevapoliitiliste muudatuste eest ja rääkinud, et põhiseaduse kestmine ise on väärtus omaette. Ma olen kaitsnud põhiseadust väärtõlgenduste ja formalismi eest. Kuid täna kõnelen kui ametist lahkuv riigipea. Mõne nädala pärast olen lihtsalt president, mitte Vabariigi President. Riigipea lahkumine poliitikast annab talle ainulaadse võimaluse. Võimaluse ja ka kohustuse kõnelda erapooletult ja ka astuda samme, mille erapooletus on väljapool kahtlust. Seepärast esitan teile oma tähelepanekud vajaduse kohta põhiseadust arendada ja muuta. Ma jätan ettepanekute juriidilise tausta oma ametijärglasele, kelle otsustada jääb edasine tegevus põhiseaduse muutmisel.

Ettepanekud on järgmised.

Esiteks. Pean mõistlikuks viia põhiseadusesse presidendi otsevalimine. Loodan, et järgmine president valitakse aastal 2006 otse rahva poolt.

Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele. Eesti rahvas on väike. Seetõttu tajub ta oma riiki hoopis kodusemalt kui suurriigi kodanik. Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.

Põhiseaduse Assamblee kartis põhiseadust kirjutades võimu liigset koondumist ühe isiku kätte. See oli tollal ja on ka täna õige juhtmõte. Riigi aluseks on võimude tasakaalustatud lahusus. Presidendi otsevalimistega peaks kaasnema õiguslikud mehhanismid, mis tasakaalustaksid presidendi ning teiste põhiseaduslike institutsioonide pädevust.

Üks võimalus on luua uus õigusliku järelevalve süsteem, mille abil saaks lahendada Eesti Vabariigi kõigi põhiseaduslike organite vahelised pädevusvaidlused. Senine põhiseaduse praktika on näidanud, et Eesti Vabariik vajab institutsiooni, kellele seadusandja annab õiguse lõplikult lahendada näiteks valitsuse ja parlamendi või presidendi ja parlamendi vahelised vaidlused. Ja anda selge, põhjendatud riigiõiguslik lahend. Eestis mängitakse pingpongi süüdistustega, et üks või teine põhiseaduslik instants on rikkunud põhiseadust. See on kergemeelne, see õõnestab kodaniku usaldust riigi vastu.

Parlament ei ole riik. President ei ole riik. Ammugi ei ole riik partei ja valitsus. Riik on kõigi nende ja nimetamata jäänud põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud ja sõbralik koostoime. Pean arutelu selle küsimuse üle meie riigiõiguse võtmeküsimuseks. Senisest arutelust on osa võtnud õiguskantsler Allar Jõks, endine õiguskantsler professor Eerik-Juhan Truuväli, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, endine Riigikohtu esimees Rait Maruste, vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Olen kindel, et nad jagavad oma nõu ja tuge ka Riigikogule ja järgmisele riigipeale juhul, kui järgmine riigipea seda algatust toetab.

Ja lõpuks.

Leinapäeval, 14. juunil tegin avalduse, milles tervitasin Riigikogu soovi kavandada avaldust, mis tunnistaks ohvriterohke kommunistliku režiimi võrdselt kuritegelikuks natsistide režiimiga. Kordan selle avalduse teksti siin kõrge kogu ees sõna-sõnalt: "Hitleri-Stalini paktiga vallandunud Teises maailmasõjas ja vastupanuliikumises kaotas Eesti Vabariik kümnendiku oma kodanikest. Ühemiljonilise rahva jaoks tähendas riigi poliitilise juhtkonna, ohvitserkonna, omavalitsustegelaste ja haritlaskonna mahalaskmine, perekondade küüditamine ja nende omandi konfiskeerimine okupatsioonivõimude poolt kuritegelikku meetodit rahva kui terviku hävitamiseks. Selle eest kannavad võrdselt vastutust niihästi Nürnbergi protsessil kuritegelikuks kuulutatud NSDAP oma juhtkonna ja jõustruktuuridega kui ka seni kuritegelikuks kuulutamata ÜK(b)P - NLKP oma poliitbürooga ja sellele allutatud jõustruktuuridega - NKVD-NKGB, KGB, troikad ning loendamatud muud repressiivorganid, kellele totalitaarne võim andis õiguse surmaotsuste ja muude karistuste langetamiseks kohtuvälisel teel. Need organisatsioonid on kuritegelikud ja nende poolt läbi viidud genotsiid, inimsusvastased- ja sõjakuriteod on aegumatud. Eesti õigus tugineb rahvusvahelisele õigusele ega käsita kuritegelikku organisatsiooni kuulumist karistatava teona. Vastutust kannab ikkagi vaid isik, kelle puhul sõltumatu kohus on kindlaks teinud tema osaluse inimeste tapmises, perekondade küüditamises, mahajäetud vara omastamises. Totalitaarsete režiimide kuulutamine kuritegelikuks, sõltumata sellest, kas nad ise on nimetanud või nimetavad ennast vasak- või parempoolseks, tuleneb eestlaste, nagu ka lätlaste või leedulaste ajaloolisest kogemusest, ning ma ei kahtle, et meie ajalooline kogemus on väärtuslik lisa Euroopa Liidu õigussüsteemile ja demokraatliku maailma eneseteostamisele." Tsitaadi lõpp. Tahaks teile öelda, et "Murtud Rukkilille" üle andes ma veendusin, et sellele hinnangule kirjutab alla kogu Eesti ajalookogemus. Ja mitte viha, vaid õiglustundega ja truudusega õigusele.

Tänavusel emadepäeval kõnelesin Estonia saalis viinast ja sellest, et aastas sureb Eestis ligi kolmsada inimest alkoholimürgitusse. Täna vaaguvad haiglates hinge meie, Eesti kodanikud Pärnumaal. Need Pärnumaa inimesed surid viina kätte. See on nõukogudeaegse elukeskkonna pärand ja meie häbi. Selles on süüdi meie tänased tegematajätmised.

Lugupeetav Riigikogu,

teie järgmine tööaasta kujuneb vastutusrikkaks, kuid ma ei tea ühtegi tööaastat, mis ei oleks vastutusrikas. Järgmine tööaasta saab olema raske. See saab olema otsustava kaaluga meie liikumises Euroopa Liidu ja NATO suunal. Just nüüd on kõige rohkem vaja sisepoliitilist koosmeelt strateegiliste küsimuste otsustamisel ning ohutunnet ning tundlikkust rahvusvahelise olukorra ning Eesti asendi tajumisel.

Seega, esiteks, küsimus meie strateegilisest suutlikkusest,
teiseks, väikese Eesti omapära tajumine,
kolmandaks, põhiseaduse püsimine ja põhiseaduse muutmine,
neljandaks, küsimus meie ajaloolisest mälust,
viiendaks ja viimaseks aga tahan teid veelkord tänada kõigi Riigikogu koosseisude tubli töö eest: tööd on tehtud, uued ülesanded seisavad ees. Nii teostab ennast vaba ja tasakaalukas riik.

Tänan teid.