Vabariigi Presidendi intervjuu saksa ajalehele Die Welt 5. aprillil 1993
05.04.1993

Lääs ärgu poputagu Moskva vägevaid


Eesti Riigipea Lennart Meri (64) soovitab Läänel muuta oma Vene-poliitikat. "Ei räägita põhimõtetest, demokraatiast ega reformidest, vaid üksnes isikutest," kahetseb ajaloolane, raamatute ja filmide autor Meri oma intervjuus. "Lääs käitub nii, nagu oleks tal tegemist otsekui Miss Universumiga." President hoiatab uue Vene imperialismi eest, mis võib pöörduda ka Balti riikide vastu. Lennart Meriga vestles Carl Gustaf Ströhm.

Welt: Te hoiatasite ülima tõsidusega uue Vene imperialismi eest, mis võiks pöörduda ka Teie riigi vastu. Kas asjade areng Moskvas annab Teie murele kinnitust?

Meri Euroopas valitseb arusaam, et revolutsiooniline pööre või murrang endises Nõukogude Liidus on lõppenud. Niisugune illusioon tekkis juba Gorbatšovi ajal, Jeltsini ajal on see veelgi süvenenud. Tegelikult on meil aga tegemist kahe erineva revolutsioonilise protsessiga. Esimene murrang algas siis, kui KGB šeffi Andropovi üks paremaid õpilasi Gorbatšov taipas, et NSV Liit hakkab majanduslikult kokku varisema. Gorbatšov soovis NSV Liitu kosmeetiliste vahenditega moderniseerida. Ta üritas säilitada kommunistlikku partei aparaati ja elavdada majandust. Selleks tuli anda rahvahulkadele motivatsioon. Ja motivatsiooniks sobis anda vabaks väike kübeke tõde: tõde sellest, et nõukogude inimene ei olegi maailma rikkaim ja õnnelikem inimene ning et nõukogude kord ei olegi maailma kõige inimväärsem kord. Tsensuuri kaitsevall loodeti kübehaaval demonteerida. Kuid Gorbastšovi viga oli mitte mõista, et kui tsensuuri kaitsevalli juba õõnestama on asutud, siis uhub tõe ookean selle lihtsalt jalust.

Welt: Ent kuhu kadus ideoloogia?

Meri: Tõe avalikustamisega, vaba ajakirjandusega saabus ideoloogia lõpp. Nomenklatuur pidi välkkiirelt ümber orienteeruma. Kompartei sekretärid muutusid pankuriteks ja vabrikantideks. Süsteem ise aga säilis.

Welt: Milles seisneb teine murrang?

Meri: Seda teist murrangut ei suudeta Läänes üleüldse käsitada. Venemaa ei ole tegelikult üldse mitte riik, vaid kontinent, ning paraku imperiaalne kontinent. Impeerium ulatub läbi üheteistkümne ajavööndi Brest-Litovskist Korea piirini. Seespool tema okastraataedu elas rohkem kui sada erinevat rahvust. Kui eurooplane näiteks räägib Aafrikast, peab ta silmas tervet mandrit. Konkreetselt kõneleb ta Egiptusest või Alzeeriast või Lõuna-Aafrikast. Venemaa puhul oli eurooplase hoiak teistsugune. Rääkides Venemaast, peeti alati silmas kontinenti. Mitte keegi ei rääkinud sellisest riigist nagu näiteks Tuva, Burjato-Mongoolia või Saha (Jakuutia). See on väike 250 000 elanikuga vabariik, kuid pindalalt on ta veidi suurem kui India.

Welt: Lääne poliitikud rahuldusid Moskva-avastamisega.

Meri: Jah. Suurvõimud on alati eelistanud rääkida omasugustega. Ameeriklastel, aga ka lääneeurooplastel on raske aktsepteerida revolutsiooni teist faasi: rahvusriikide tekkimist endise NSV Liidu territooriumil.

Tuumarelvad pingestavad olukorda

Ei ole sugugi kindel, kas teine faas kulgeb rahumeelselt. Pealegi on tekkinud uusi tuumarelvi omavaid riike. See pingestab olukorda.

Welt: Milline on "tegeliku" Venemaa roll selles protsessis?

Meri: Täna asetub küsimus nõnda: kuidas soovib Venemaa ise ennast identifitseerida? Niisugune identifitseering tähendab aga ka piiride küsimust. Ent kust kulgeb õigupoolest Venemaa piir? Olgem veelgi konkreetsemad: Kaasani linn peaks sakslastele teada olema. Ta asetseb Volga ja Kama jõe ühinemiskohas. Kaasan oli Tatari riigi pealinn, seal oli ülikoole ja varakaid arhiive. Venemaa vallutas Kaasani 1552. aastal - niisiis ligikaudu samal ajal, mil Aafrikas ja Ameerikas kinnitasid kanda Euroopa koloniaalvõimud. Kaasan on suutnud säilitada oma islami identiteedi - ning Tatarstani taga on Baškortostan (Baškiiria), taas üks riik, kus kõneldakse oma keelt, kuid kus samuti tunnistatakse islamit. Kas võiksime kujutleda, et Volga jõel oleks ühel heal päeval niisamasugune internatsionaalne staatus nagu Doonaul praegu?

Welt: Kas toda "vene" Venemaad üldse jõutaksegi koos hoida? Kas lagunemine jätkub?

Meri: Mina väldiksin lagunemise mõistet. Me ei räägi ju ka Suurbritannia või Prantusmaa lagunemisest seoses dekoloniseerimisega. Dekoloniseerimisprotsess õieti ju Inglismaa ja Prantsusmaa moderniseeriski. Näeksin seda palju positiivsemas valguses. Venemaa peab mõistma, et ta võib eksisteerida üksnes euroopaliku riigina. Kui ta seda aga mõistab, siis peab ta omandama ka euroopalikud mõõtmed. On ju kujuteldamatu, et Euroopasse kuulub riik, mis on niisama suur nagu Aafrika.

Ennast täpselt defineerida - see vastab ju ka vene rahva ja kultuuri huvidele. On olemas väga kaunis Venemaa: Turgenjevi, Tšaikovski ja Tolstoi Venemaa. See Venemaa mahub täpselt moodsa, demokraatliku Euroopa kontseptsiooni. Mina loodan euroopalikult mõtlevale, demokraatlikule Venemaale. Kunagi tuleva sajandi keskel võiks niisugune Venemaa Euroopa riikide ühendusega liituda küll.

Võib olla on Jeltsin suur erand.

Welt: Kuid kas see on mõeldav seni, kuni Venemaa idapiir on kusagil Vladivostoki ja Kamtšatka kandis?

Meri: Praegu on Jaapanil, Lõuna-Koreal ja Singapuril Euroopaga palju rohkem ühist kui Venemaal. Kui Venemaa tuumariigina Euroopa Ühendusse vastu peaks võetama, siis on ainult aja küsimus, millal CSCE tema poolt lõhki aetakse. Vaadake: Siberil on palju rohkem ühist Kanadaga kui Venemaa Euroopasse jääva osaga. Täna on Siberi roll Moskva suhtes sarnane 19. sajandi Kanada rolliga Suurbritannia suhtes. Võiksin kujutleda, et kunagi on suhted süda-Venemaa, seega Venemaa Euroopa-osa ja Siberi vahel niisama head nagu Suurbritannia ja Kanada vahel praegu.

Welt: Kuidas on Venamaal demokraatlike jõudude olukord?

Meri: Need jõud on alati olnud suhteliselt nõrgad. Ainult ühel ainsal perioodil uuemas ajaloos - 1905 kuni 1914 - toimus kiire dünaamiline tõus. Täna on Moskvas kahe poliitilise suuna vahel patiseis. Siin näen ma ohtu, et sõjavägi muutub järsku ainsaks teovõimeliseks poliitiliseks jõuks. Niisugune oht on sedavõrd suurem, kuivõrd meil ei ole tegemist kaugeltki ühtse väejuhatusega

Welt: Millist osa etendab Jeltsin?

Meri: Esitaksin vastuküsimuse: millist osa etendab Lääs? Lääs käitub nii, nagu oleks tal tegemist otsekui Miss Universumiga. Ei räägita põhimõtetest, demokraatiast ega reformidest, vaid üksnes isikutest. Kui Lääs tõepoolest soovib tegemist teha pigem sümbolite kui reaalsete poliitiliste jõududega, siis ongi Jeltsin - tahab ta seda või mitte - muutunud demokraatia sümboliks. Kahtlane on, kas mees, kes kasvas välja kommunistlikust parteiaparaadist võib olla demokraat. Võib olla on Jeltsin erand. Kuid poliitikat ei saa rajada eranditele.

Welt: Milline on Teie meelest Euroopa riikide poliitika Venemaa ja Balti riikide suhtes?

Meri: Meie suhtumine Euroopasse on umbes nagu Euroopa suhtumine USA-sse.

Mis puutub meie olukorda, siis selles suhtes ilmneb eurooplastel palju teadmatust, võltsmoraali, egoismi. Siin ei ole suurt vahet üksikisiku ega riigi vahel: kõik uus tõrjutakse esialgu endast eemale. Kui uus on siiski juba ennast maksma pannud, tahetakse seda võtta kui vana pikendust. Ei soovita probleeme. Alles siis, kui on juba liiga hilja, kui kriis haarab juba kõrist, hakatakse pead murdma, kuidas kriisi vältida. Sealjuures on eriti tähtis, et Euroopa ja Lääs püüaksid takistada Neljanda maailmasõja puhkemist.

Welt: Te räägite Neljandast maailmasõjast, mitte Kolmandast?

Meri: Ei ole suvatsetud märgata, et pärast 1945. aastat ja Berliini müüri algas Kolmas maailmasõda. See toimus Koreas, Vietnamis, Kambodzas, Laoses, Aafrika Sarvel, Angoolas, Nabiibias, Nicaraguas. See sõda maksis miljoneid inimelusid - ainult, et eurooplaste verd seal vaevalt voolas.

Meil toimus etniline puhastus iga päev.

Welt: Järgides Teie mõttekäiku võiks tulla järeldusele, et sõda Bosnias, võitlused Tadzikistanis või Abhaasias oleksid otsekui avamäng Neljandale maailmasõjale.

Meri: Niisugune oht on olemas. Vahe seisneb ainult selles, et Kolmandat maailmasõda juhiti keskelt NSV Liidust. Nüüd see enam nii ei ole. Kui läänemaailm ei ole küllaldaselt aru saanud, et on kujunenud uus olukord, millest võrsuvad uued, teistsugused ohud. Sellega jõuan ma Eesti ja tema probleemide juurde. Eesti on ikka veel erand positiivses mõttes. Eesti on Kesk-Euroopa üks osa, kus pärast 50-aastast nõukogude okupatsiooni taastati iseseisvus, kus toimusid vabad valimised, ning kus praegu pole etniliste konfliktide pärast pidanud voolama tilkagi verd. Sedasama ei või pärast Rostocki sündmusi jne. isegi enam Saksamaa kohta öelda.

Welt: Millega Te seletate enesele noid üha uuesti üles kerkivaid väiteid vene vähemuse rõhumisest Eestis?

Meri: See ei ole ju midagi uut. Omal ajal kõneldi ju samuti prantslaste rõhumisest Alzeerias - kuni tuli de Gaulle ja kogu küsimuse lahendas. Etniline puhastus ei ole Euroopa jaoks enam mitte mingi abstraktne mõiste. Tänapäeval võib igaüks mugavalt tugitooli istuda ja oma elutoas televiisorist jälgida, kuidas säärast etnilist puhastust teostatakse - kas või näiteks Balkanil. Euroopas ei teata, et raudse eesriide aegu toimus sarnane etniline puhastus Balti riikides iga päev - juunis 1940, mil Eesti okupeeriti, kuni selle ajani, mil juba Gorbatšov võimul oli. Eestist Siberisse viisid rahvast massilised sundküüditamised...

Welt: Te olite ise sellise küüditamise ohver.

Meri: See on tõsi, kuid ma räägin seda kõike ilma vihkamiseta, sest ma ei soovi selles süüdistada teist rahvast, vaid teatud poliitilist süsteemi. Tahan siinkohal meenutada seda, et ühe ainsa ööga kisti vooditest tervelt protsent Eesti elanikkonnast, topiti kaubavagunitesse ja saadeti Siberisse. Tookord kaotas Eesti ligikaudu kolmkümmend protsenti oma elanikkonnast. Tühjaks jäänud korteritesse, majadesse ja küladesse asusid elama venelased, kes saabusid Eestisse Vene aladelt. Näiteks kehtiv seadus, et Nõukogude armee ohvitserid paigutati mõni aeg enne erruminekut teenima Baltivabariikidesse. Kui nad seejärel pensionile lasti, oli neil õigus saada siin riigilt korter ja lasta sugulased Venemaalt enesele järele tuua.

Enne Teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik nii nagu Taani või Soome. Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. Praegu moodustavad eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus.

Welt: Millised on teiste inimõigused?

Meri: Venelastel on oma vene koolid, oma ajalehed, õpikud, seltsid. Meie poolest on neil vabadus reisida, kuhu süda kutsub. Neil on Eestis niisugused õigused, mis Venemaal seni veel sootuks puuduvad. On ju kümneid tuhandeid venelasi, kes põgenesid Tadzikistanist. Sellest Vene press vaikib. Ent ei leidu mitte ainustki venelast, kes oleks pidanud põgenema Eestist.

Meie jaoks kehtis ütlemine: "Tuleval aastal Jeruusalemmas!"

Welt: Millega Te seletate seda, et tee Eesti iseseisvusele kulges nii rahulikult ja võiks öelda tsiviliseeritult?

Meri: Selle eest oleme tänu võlgu sajanditepikkusele kuulumisele rooma-germaani õigussüsteemi, mille järgi eesti rahvas on elanud.

Too Lääne tsivilisatsiooni euroopalik mõju oli ka põhjuseks, miks eesti rahvas kunagi ei kaotanud usku sellesse, et ükskord koidab vabaduse päev. Alati siis, kui pärast Teist maailmasõda toimus rahutusi - ma pean silmas ülestõusu Ida-Berliinis 17. juunil 1953, Ungari ülestõusu 1956, sündmusi Poolas, loomulikult samuti Praha 1968. aasta kevade suuri lootusi ja traagilist lõppu - meie enesekindlus kasvas. Pärast Praha kevade mahasurumist saatis tuntud tšehhi rezissöör Jiri Menzel minu juurde ühe noore tšehhi ajakirjaniku ülesandega kirjutada tšehhi publikule artikliteseeria sellest, kuidas nõukogude võimu tingimustes on eestlastel õnnestunud säilitada oma identiteet. Meie jaoks, nagu juutidegi jaoks, kehtis alati ütlemine: "Tuleval aastal Jeruusalemmas!"

Meie silme ees püsis ikka 1939. aasta õitsev Eestimaa: seesama maastik, needsamad tänavad, millest tookord vaid vähesed olid asfalteeritud, needsamad talud, kus varem kunagi ei pruukinud uksi lukustada. Sellest Okasroosikese-unest äratas meid tõsiasi, et maailm on vahepeal vägagi palju muutunud. Me teame nüüd, et ei saa enam kunagi taastada seda romantilist Eestit niisuguste taludega, kus uksed seisid üha lukustamata.

Welt: Millisena Te võiksite kujutleda tuleviku Eestit?

Meri: Meil on olemas maailma parim kapital: intellektuaalne kapital, mida on kasvatatud Euroopa traditsioonide vaimus. Lisaks sellele tunneme me ka hästi Venemaad. Eesti hakkab tulevikus etendama üsna erilist rolli, mis meenutab pisut šveitsi, pisut Singapuri ja Põhja-Euroopat. Eestisse tullakse investeerima.

Meil on väga hea väljaõppega ja praegu veel odavat tööjõudu. Oleme täiskäigul teel Euroopasse - kuid mitte selleks, et ennast Euroopale kaela riputada. Me kavatseme Euroopale öelda, mida too peab tegema, kui ta tahab edasi jääda Euroopaks.

Welt: Mida peab Euroopa tegema?

Meri: Eesti on Euroopa proovikivi. Aga mis puutub Venemaasse, riiki, mille piire me täna veel ei tea, siis võin ma ainult öelda, et kui Saksamaa küllaldasel määral praevorsti jaksab toota, siis võib ta igale neist 300 miljonist inimesest kolm korda päevas priske söömaaja kinkida. Või võtke raudtee Sankt Peterburgi ja Moskva vahel: esimene vene dissident, Radištševi nimeline härrasmees, kirjutas 18. sajandi lõpul raamatu pealkirjaga "Reis Peterburist Moskvasse". Nagu sellest raamatust lugeda võime, meenutas nende kahe linna vaheline maiskond 200 aastat tagasi peaaegu euroopalikku maastikku: iga paari versta järel küla, postijaam, kõrts. Kui sõidate rongiga Peterburist Moskvasse täna, siis sõidate üksnes läbi võsa. Aeg-ajalt küünitab metsanoorendikust nähtavale korsten, ilma majata, veel pärast Teist maailmasõda olid siin külad. Nüüd on see kant täiesti inimtühi. See on üks tolle vene nurimajanduse tagajärgedest. Nüüd tahetakse Venemaal ühtäkki jälle uut talupoegkonda looma hakata.

Lääne raha kaob kui põhjatusse auku

Kui Venemaal ses asjas edu peaks olema, vabastaks see vene sisepoliitika viitsütikuga pommist. See ei ole aga niisugune küsimus, mida saaks lahendada mõnel G-7 kohtumisel. Kaldun arvama, et G-7 riigid ei ole seda probleemi veel õieti hoomanudki. Seni, kuni talupoegkonda ei ole, seni peab keegi väljastpoolt Venemaad toitma. Sellepärast teeb Lääs põhimõttelise vea, kui ta Moskva nomenklatuuri salaamiga nuumab. Krediite, mida on ju kaunis raske saada, tuleks kasutada traktorite ehitamiseks või ostmiseks. Lääne abi peaks jõudma nendeni, kes suurendavad vene ühiskondlikku kogutoodangut. Seda on aga veel raskem saavutada kui sõjatööstusettevõtteid rahuotstarbelisteks ümberseadistada. Lääs aga saadab Venemaale nii öelda väikseid märsikesi kommide ja vorstiga. Sellega probleemi ei lahenda.

Welt: Kuid Lääs andis Venemaale tohutuid summasid krediiti.

Meri: Usun, et suur osa sellest rahast peaks olema vahepeal laekunud šveitsi pankade kontole. Sest hoiuse protsent šveitsis on ju palju kõrgem kui sama hoiuse pealt Venemaal. Ühesõnaga tuleb luua mehhanism, mis tagaks, et Lääne krediit tõepoolest vene rahvani jõuaks, nii et tekiks omakorda siseturg. Ainult siis, kui on olemas Vene turg, saab Lääs Venemaad mõjutada. Minule näib, et Lääne raha kaob Venemaal kui põhjatusse auku. Ükskord peab - ka Euroopa huvides - uus Venemaa sündima: Venemaa, mis eristuks Prantsusmaast või Saksamaast üksnes parema vene köögi poolest, mitte aga töökuse või töö kvaliteedi poolest.

Welt: Kas arvate, et Venemaa juhtivad elanikekihid on impeeriumi kadumisega tõesti leppinud?

Meri: Mitte sugugi. Olen veendunud, et isegi vene demokraatride seas püsib ikka veel kujutelm - ja paraku veel õige kaua -, nagu tuleks Vene riik selle vanades piirides või veelgi suuremana üles ehitada.

Welt: Kui suureks peate Te ohtu, et Moskva ajab ka Eesti suhtes sõjalistel jõuvõtetel tuginevat poliitikat?

Meri: See oht püsib. Sest Läänes leidub alati poliitikuid, kes, nagu tookord 1938. aastal Münchenis, pöörduvad sobingupoliitka teele. See aga oli lühim tee Teise maailmasõjani. Saksamaal, aga ka Prantsusmaal ja Inglismaal ja Poolal ning ennekõike Venemaal tuli selle eest ränka hinda maksta. Vene pool katsetab jätkuvalt ja üha uuesti, kui kindel Euroopa usk Euroopasse õigupoolest on.

Welt: Kas eestlased hakkavad vastu, kui Vene poolt peaks üritama uuesti Eesti riiki oma kontrolli alla võtta?

Meri: Loomulikult. Võite selles täiesti kindel olla. Me teeme seda, mis Münchenis tegemata jäi. Meie võitleme.