Aasta ja kolme nädala eest kirjutasin siinsamas ja ka sama pealkirja all põhjustest, miks olen pidanud enesestmõistetavaks oma sissetulekute avaldamist avalikkusele. Lugejale, kellel on tülikas vanu ajalehti lapata, olgu meenutatud: aastal 1997 oli Helle (töötab tasuta) ja minu sissetulek kahe peale kokku EEK 256 775 krooni 14 senti. Möödunud aastal (1998) oli sissetulek EEK 239.100.- Ajakirjanik Krister Kivil oli õigus, kui ta tähendas et"...isegi presidendi palgaga pole Eestis võimalik pääseda keskklassi majja" (Eesti Ekspress 4.09.1998). Ma ei pea seda alandavaks. Kandideerides 1992 praegusele ametikohale vahetasin suursaadiku kolm korda suurema sissetuleku riigipea suurema vastutuse vastu, aga ma teadsin, miks ma seda teen. Maailmas on väärtusi, mille ees turuseadused taganevad. Nendest ülimaks on Eesti Vabariigi maine ja Eesti kodaniku usaldus oma riigi vastu.

Usalduse tagasivõitmine ongi meie põhiküsimus. Seda kinnitab leige osavõtt äsjastest valimistest. Klient võib endale valida usalduse kaotanud panga asemele usaldusväärse panga, aga mida peab tegema kodanik? Ta võib valida teise erakonna, teise koosseisuga Riigikogu, teise valitsuse, kuid maailmas on üksainus Eesti. Kui kõik keerulised riigiõiguslikud argumendid kokku võtta, jõuame lihtsa tõeni: Eestit hoiab koos meie usaldus.

Usaldust ei ole kunagi liiga palju ja majanduse ümberkorraldamise kirglikel aegadel on ta eriti defitsiitne. Rahvasuu on majandusreformide kohta käibele lasknud sõnapaari erastamine ja ärastamine. Sellega on ta andnud poliitilise ja moraalse hinnangu meie aja vastuoludele. Riigi ülesehitamisele on selles sõnapaaris vastu seatud hämarad tehingud, maksupettused, veneaegsete privileegide põlistamine, mis külvavad usaldamatust ja ongi juba loonud uue mõisavastase folkloori, ainult et nüüd esineb mõisa rollis riik. Oht peitub järelikult erastamise ja ärastamise vahelise piiri ähmasuses, küsimustes, millele kodanik ei leia vastust. Usaldamatust on lihtne manipuleerida järelduseni, et eestlane ei olegi võimeline oma õigusriiki taastama.

Mul on hea meel, et aastatagune artikkel aitas kaasa korruptsioonivastase seaduse tõhustamisele. Tänavu saatsid kõrgemad riigiametnikud Riigikogu korruptsioonivastasele komisjonile oma majanduslike huvide deklaratsiooni hoopis põhjalikuma küsitluslehe. Tõsi, esialgu ei laiene deklaratsioonide avalikustamise nõue riigifirmade juhtidele. Eesti Palgaseaduse § 8 lg 3 ütleb: "Tööandjal ei ole õigust ilma töötaja nõusolekuta avaldada andmeid (...) palga kohta." See äratab küsimusi. Küpses ühiskonnas on palk ennekõike inimese või ettevõtte suutlikkuse näitaja, mille avaldamisest peaks iga firma olema huvitatud. Ma toetan seepärast justiitsminister Märt Raski seisukohta, mille kohaselt "riigifirmade juhtide palgad võiksid olla avalikud." Ja kuna Eesti riigipea tööandja on Eesti Vabariik, toetun seadusetähele ja toetan justiitsministri mõtet isikliku eeskujuga. Usaldus algab läbipaistvusest ja riigipeast. Usaldus olgu alati kahepoolne.

Niisiis, jätkuks 24. aprillil 1998 avaldatud artiklile:
Minu ja Helle (töötab tasuta) 1998. aasta maksustatav tulu oli 318 892 krooni 82 senti. Selle hulka kuulub ametipalk EEK 21.000.- kuus, mittemaksustatav esindustasu 20% ametipalgast, näitemängudelt saadud honorar, hoiuarve intressid ja tulu, mis laekus vanematelt päritud korteri mõttelise osa müügist. Kokku olen maksnud 1998. aasta eest tulumaksu EEK 79.792.-

Mulle kuulub kinnistu ja pooleliolev elamu Uus-Meremaal Viimsi vallas, mille ehitamiseks olen pangaga sõlminud eluasemelaenu lepingu ühele miljonile kroonile, mõtteline pool õigusvastaselt võõrandatud elamust, meie viimasest kodust enne 1941. aasta suurküüditamist, ning 1965-1979 ehitatud pereelamu, milles elab vanem poeg perega. Pangas olen oma 1992-1999 ametipalkadest suutnud hoiustada EEK 220.000.- Aktsiaid pole, juhatustes ei tööta ja tervis, nagu näete, on hea. Pärast nüüdse ameti mahapanemist 6. oktoobril 2001 lähen tööle, et tagasi maksta pangale eluasemelaen. Sellest kõigest ja paljust muustki saate lugeda mu koduleheküljelt www.president.ee. Ning kasutan juhust, et tänada kõiki, kõiki ja veelkord kõiki sünnipäevaõnnitluste ja lustaka osavõtu eest puude istutamise talgutest Uus-Meremaal!


Kadriorus 19. mail 1999

tagasi | ametlike teadete arhiiv | avalehele