Soovin Sulle kogu südamest õnne juubelisünnipäevaks, mis on ka kõigi Sinu kunagiste õpilaste sünnipäev. Ja sellega seoses luba, et ka mina Sinu õpilaste hulka kuuluda tohin: Sinu julgustaval toimetamisel nägi ilmavalgust minu esimene kirjatükk, ja me mõlemad teame imetleda, hinnata ja ka karta sõna võimu.

Mu õnnesooviga ühinevad Akadeemilise Nõukogu liikmed, kes äsja olid kogunenud Kadriorgu.

Me mõlemad lõpetasime ülikooli viiekümne-aastase orjaöö ajal. Olen endalt sageli küsinud, mis salajõud tõmbas Sind tsensorite ajal uurima vaba kirjasõna ajalugu? Selles küsimuse asetuses peitubki vastus. Olen kindel, et vastus on õige, sest midagi sarnast mäletan ka oma minevikust: kirjutasin auhinnatöö Prantsuse vastupanuliikumisest. Vastupanul on lõputult suurem arsenal, kui totalitaarsel riigil, sest vastupanu on loovus. Riigi püüd loovust piirata, keelata ja tsenseerida on ametniku armetu katse loovust sadulast ohjata.

Ajakirjandusel oli keskne osa ärkamisajal ja Eesti ärkamisel riigiks. Sa valisid oma elutööks nimelt just Eesti ajakirjanduse ajaloo, hoolimata sellest, et me tundsime Sinu kirjanikuannet ja viljakat uurimistööd rahvaluule vallas. Sa valisid raskema tee, sest Su pilk küündis kaugemale. Sa aimasid või teadsid, et Eesti vajab kord taas sõltumatut ja professionaalset ajakirjandust.

Praegu on see aeg käes, kuid praegu vajame Sinu malbeid õpetussõnu ja raudseid põhimõtteid enam kui eales varem. See on Sinulegi tuttav eluseadus: kes on palju andnud, sellelt nõutakse rohkem.

Armas Sõber, loodan tugeva sünnipäeva-käepigistusega Su uksele saabuda järgmisel Tartu-käigul selle kuu lõpul.

Palju õnne!


Presidendi Kantselei pressiteenistus
Kadriorus 22. mail 1999

tagasi | ametlike teadete arhiiv | avalehele