Pigem kõnnin jala


Lugesin suure üllatusega 3. oktoobri ''Äripäevast'' ja 4. oktoobri päevalehtedest, et presidendi kantselei avalike suhete osakonna sõnul ma olevat endale julgeoleku huvides tellinud uue ametiauto.

See ei vasta tõele.

Esiteks, olen enam kui kord kinnitanud, et kasutan praegust ametiautot (1992. a. väljalase) oma volituste lõppemiseni. See minu seisukoht on teada ka riigieelarve koostajatele.

Teiseks, mitte üheski Eestimaa paigas ei ole ma mitte kordagi muretsenud oma turvalisuse pärast ja ammugi mitte igatsenud soomustatud ametiautot.

Kolmandaks, presidendi kantseleis puudub avalike suhete osakond.

Küsimus ei taandu mõistagi ametiautole, vaid puudutab Eesti mõttelaadi ja Eesti tulevikku. Kooliaasta esimesel päeval ütlesin, et on kole ja Eestile ohtlik, kui meie majandusedu suubub priiskamisse. Riigikogu avaistungil osutasin kuhjunud sotsiaalsetele küsimustele, millele Eesti kodanik ootab lihtsaid vastuseid.

Kõige veenvam vastus on isiklik eeskuju.

Niisiis, kui tahate teada, mida ma mõtlen, tuleb seda küsida minu enda käest. Ma vastan nii: Ei ole midagi halenaljakamat, kui uude soomustatud ametiautosse lukustatud Eesti riigipea Haanjamaa teedel või Taevaskoja lätetel. Pigem kõnnin jala või muretsen jalgratta.


Lennart Meri

Paslepas 5. oktoobril 1997

tagasi | ametlike teadete arhiiv | avalehele