Washington, 23. august ( NCA/Paul Goble) -- Endiselt tuletab 57 aastat tagasi sõlmitud Molotovi- Ribbentropi pakt idaeurooplastele jõuliselt meelde, et nende saatuse üle võivad salaja ning ilma nende osavõtuta otsustada teised.

Tuletatagu meelde, et see 1939. a kokkulepe hitlerliku Saksamaa ja stalinliku Nõukogude Liidu vahel kõrvaldas ohu, et Hitleril tulnuks sõdida kahel rindel, avades sellega tee sõjale Euroopas ja kirjeldamatuile kannatusile kogu piirkonnas. Ent need traagilised tagajärjed pole peamine põhjus, miks see pakt ikka veel idaeurooplaste teadvuses nii tugevasti kaasa toimib.

Tegelikult on tema mõjujõud sääl tingitud hoopis kokkuleppe kolmest muust tahust, mis võivad mõnede arvates korduda, olgugi et tänased või homsedki tingimused on üpris erinevad.

Esimene neist on see, et natsi-nõukogude kokkulepe oli tollal täiesti ootamatu. Kuni pakti allakirjutamiseni rääkisid nii Hitler kui Stalin teineteisest kui oma surmavaenlasest. Lepingu tulemusena aga said neist äkki liitlased, sääljuures väga suurel määral oma väiksemate naabrite arvel.

Liigagi paljud inimesed, kes elavad Berliini ja Moskva, Läänemere ja Musta mere vahel asuvate nõrkade riikide tsoonis, selles nii Esimese kui ka Teise maailmasõja geopoliitilises kasvulavas, kardavad endiselt, et säärane äkiline ja ootamatu seisukohanihe võib nende arvel taas aset leida, ehkki mängurid ja eesmärgid on teised.

Teine pakti tahk, mis aitab seletada tema jätkuvat resonantsi, on see, et tema salaprotokollid tõid selle piirkonna rahvastele veel rängemaidki tagajärgi kui pakti avalik osa. Muuhulgas jagasid need protokollid Ida-Euroopa sakslaste ja sovettide vahel mõjutsoonideks ning tegid Balti riikides ja muudes piirkondades võimalikuks Nõukogude okupatsiooni.

Taas püsib paljudel selle piirkonna elanikel hirm, et ükskõik mida Lääs ja Venemaa teineteisele avalikult ka ei räägi, võivad need suurriigid salajas rääkida midagi niisugust, mis sellest lahku läheb ja kujutab endast ohtu Ida-Euroopale.

Kolmas 1939. a pakti aspekt, mis jätkuvalt mõjustab Ida-Euroopa teadvust aastal 1996, on aga see, et natsi-nõukogude leping otsustas Ida-Euroopa riikide saatuse ilma nende kui kõige otsesemalt puudutatud inimestega konsulteerimata. Paljud Ida-Euroopas arvavad, et midagi taolist võib jälle kergesti juhtuda.

Säärased kartused, mis sageli avalduvad 1939. a kokkuleppe mainimises, on vaid üha kasvanud seoses Moskva katsetega saavutada mingi suurejooneline tehing lääneriikide valitsustega Euroopa julgeoleku vallas, sõlmida 16+1 leping NATOga ja ületada Lääne vastuseis kas ametlikule või mitteametlikule mõjusfääride kindlaksmääramisele selles maailmajaos.

Kuna suurem osa sääraseid lepinguid puudutavast diplomaatilisest ja poliitilisest suhtlemisest Moskva ja Lääne vahel käib üle Ida-Euroopa riikide peade ja ilma nende vahetu osavõtuta, pole üllatav, et need riigid oma sageli õnnetut ajalugu arvestades kardavad halvimat.

On ilmne, et tänane maailm on väga erinev sellest, mis ta oli 1939. aastal, ja ei Ida ega Lääs ei taha Euroopat samamoodi jagada, kui seda tegid Hitler ja Stalin täna 57 aastat tagasi.

Kuid Ida-Euroopa kartused, et võidakse sölmida seda piirkonda puudutavaid kokkuleppeid ilma piirkonna enese osavõtuta, kartused, mis avalduvad Molotovi-Ribbentropi pakti jätkuvas meenutamises, on ehtsad, kuigi ehk üle paisutatud.

Ja tänasel nii paljude traagiliste tagajärgedega kokkuleppe aastapäeval panevad need kartused kõigi asjaosaliste - suurte ja väikeste riikide, Ida ja Lääne - õlule erilise kohustuse korraldada rahvusvahelist suhtlemist piisava läbipaistvuse ja aususega, et kõik võiksid tunda, et nende häält on kuulda võetud ja nende huvid on kaitstud.


Presidendi Kantselei pressiteenistus
Kadriorus 23. augustil 1996

tagasi | ametlike teadete arhiiv | avalehele