Lugupeetav härra Peaminister,

Eesti energiasüsteemi arendamisel tehtavad otsused NRGga seoses on niivõrd kaalukad, et nad oluliselt määravad ka Eesti Vabariigi püsimise. Seepärast tulen tagasi probleemi juurde, millest oleme korduvalt rääkinud, ja edastan strateegilised sõlmküsimused AS Narva Elektrijaamad osaluse müügi kohta.

1. Eesti sisemajanduse koguprodukti kasv võrreldes Euroopa Liidu keskmisega näitab viimase viie aasta lõikes, et Eesti jõuab oma SKPga arenenud EL riikide praegusele tasemele 25 aasta pärast. Selline areng Eestit ei rahulda. Kiirema majanduskasvu üheks eelduseks on odav elektrienergia. NRGga sõlmitav leping viib meie energiahinna olulisele tõusule. See on tingitud ühest küljest kapitali kõrge tasuvuse soovist ja teisalt soovist kiiresti renoveerida elektrijaamade katlaid, milleks puudub tehniline vajadus: mitte ükski Eesti rahvusvahelisest lepingust või Euroopa Liidu õigusest tulenev ettekirjutus ei sunni meid tegema renoveerimistöid, sest Eesti ei riku mitte ühtegi keskkonna säästmise nõuet lähema viie-kuue aasta jooksul. Kõnesolev leping sunniks Eesti majandust tegema suuri kulutusi, mis isegi pikas perspektiivis ei ole vajalikud ning samas aeglustaksid majanduskasvu.

2. Leping on vastuolus elektrituru liberaliseerimisega Euroopas ja kujuneks tõsiseks takistuseks Eesti liitumisprotsessis Euroopa Liiduga. Küsimus ei ole erinevate juriidiliste argumentide vastastikuses konkurentsis ega mitte selles, et vaidluse tulemus olevat "tõlgendamise küsimus". Juba üksnes EL tõsised kahtlused (ja minu hinnangul kahjuks ka põhjendatud kahtlused) pidurdavad meie liitumist Euroopa majandus- ja seega ka julgeolekustruktuuridega.

3. Leping sisaldab endas mitmeid taktikalisi riske, mida ei ole maandatud. Osutan kõigepealt kogu projekti sisseprogrammeeritud juhtimiskonflikti riskile, mis tuleneb kahe aktsionäri täiesti vastandlikest huvidest, kusjuures kumbki saab vastaspoole tegevuse täielikult blokeerida. Samuti ei vastuta NRG reaalselt oma kohustuste täitmise eest, kuna leping sõlmitakse mitte põhiettevõttega, vaid tema poolt loodud puhverfirmaga. Samas võtab Eesti Vabariik endale märkimisväärseid kohustusi, kuna Eesti Energia majandusliku olukorra halvenemine selle tehingu tagajärjel seab riigi sundseisu aidata igal vajalikul moel. Küsimus ei ole formaalsetes garantiides: riik vastutab elektrienergia võrgu olemasolu eest. Ka keskkonnakaitse seisukohalt ei ole vähemalgi määral tõestatud ega tagatud, et kasutusele võetav meetod kujuneb olemasolevast keskkonnasõbralikumaks.

4. Antud lepingu juures on siiski kõige tähtsamaks julgeolekupoliitiline külg. Rahvusliku julgeoleku seisukohalt on oluline, et Eesti lahkuks Venemaa energiasüsteemist. Tänasest olukorrast tulenevad reaalsed ohud Eesti riigile ja majandusele. Täna otsustab Venemaa, kas Eesti energiasüsteem töötab või mitte, ning Eestil puudub võimalus selle vastu midagi ette võtta. Eesti ei ole suletud süsteemina võimeline funktsioneerima, kuna nii väikeses süsteemis ei ole võimalik luua piisavat energiavaru. Samuti oleme kaitsetud igasuguste sageduse muutuste vastu, mis muudab meid ühildamatuks EL energiasüsteemidega ja halvimal juhul tekitab kahjusid elektrienergial töötavatele süsteemidele. Jäädes Vene Föderatsiooni süsteemi, ei ole võimalik kaasaegse kõrgtehnoloogilise tootmise, kaasaegse meditsiini- ja arvutustehnika arendamine ja kasutamine.

Niisiis, antud tehingu sõlmimisel kaotab Eesti võime lahutada ennast Venemaa energiasüsteemist ja ühendada ennast EL energiasüsteemiga. Tehingu sõlmimisel väheneks Eesti Energia krediidivõimelisus sedavõrd suurel määral, et ta ei ole enam võimeline EL energiasüsteemiga liitumiseks vajalikke investeeringuid tegema. Elektri sageduse üle kontrolli jätmine kolmanda osapoole kätte, riigi kätte, kes võib ettearvamatult käituda, tähendab Eesti Vabariigi suveräänsusemäära ohtlikku vähendamist. Sedasama tähendab ka kontrolli kaotamine põlevkivikaevanduste üle: see, kes kontrollib põlevkivikaevandusi, kontrollib Ida-Virumaad. Argument, et tehing annab Eestile eelise NATOsse astumiseks ja selle kaudu oma rahvusliku julgeoleku tagamiseks ei ole kahjuks tõsiseltvõetav. Meie rahvuslikku julgeolekut tagab ennekõike stabiilne valitsuskoalitsioon, tööpuuduse ja tööjõupuuduse likvideerimine, tasakaalustatud riigieelarve, kaitsetahe ja põhimõttekindlus. Viimane sisaldab ka kohustust ise otsustada, mis on Eestile kasulik ja mis kahjulik, ning piisavat mehisust selgesti ja argumenteeritult ära öelda käesolevast tehingust, kartmata ühe või teise administratsiooni lobbistide poliitilist survet. Põhimõttekindlus on pikas perspektiivis alati osutunud parimaks investeeringuks riigi heasse mainesse.


Lennart Meri

Viimsis 26. juunil 2000

tagasi | avalduste arhiiv | avalehele