Läbipaistvus ja presidendi palk


Kõigepealt põhjustest, miks pean enesestmõistetavaks oma sissetuleku esitamist avalikkusele. Eesti palgapoliitikas on tekkinud ohtlikke probleeme. Riigitöös vilumuse omandanud noored lahkuvad eraettevõtlusse, kus nad saavad kuni kümme korda kõrgemat palka. Valitsema on pääsenud suund riigitöö keskpärastumisele. Teisalt tegi mind nõutuks professor Uno Mereste väide: "On teada, et paljudes riikides peetakse väga halvaks kombeks küsida kelleltki, kui palju ta palka saab." ("Postimees" 17.04.1998.)

See ei ole kogu tõde. Põhjamaades on kõigi kodanike sissetulekud ja nende pealt makstud maksud avalikud. Nende ridade lugeja võib helistada Helsingi maksuametisse ja küsida, kui suur oli näiteks tema ettevõtjast tuttava või Soome peaministri möödunudaastane sissetulek ja selle pealt tasutud maksud. Erandiks on pangahoiused. Avalikkus kehtib ühtviisi nii riigiametnike kui erasektori suhtes. Põhjamaades ei nähta niisuguses läbipaistvuses ohtu ettevõtte konkurentsivõimele.

Saksamaal seevastu ja mõnedes teistes Kesk-Euroopa riikides peetakse seesugust läbipaistvust inimõigusi ahistavaks Orwelli mudeliks. Kuid ka seal on olulisi lahkuminekuid Eestis kujunenud praktikast. Näiteks riigiametnikud, ministrid või parlamendiliikmed, kes kuuluvad riigiosalusega ettevõtete nõukogudesse (näit. Lufthansa, Daimler-Benz jne.), maksavad ettevõttest saadud tasu riigile tagasi. Loogika on karm: riigiametnikena või parlamendiliikmetena on nad ex officio kohustatud esindama riigi huve ettevõttes, aga mitte vastupidi. Kohustuste täitmine rahva ehk maksumaksja ees ei saa olla aluseks lisatasule. Avaliku teenistuse palgad on ka Saksamaal märksa väiksemad erasektorist, kuid selle korvab riigiameti kõrge prestiiþ. Konkurents riigiametniku kohale on 1:5, nõuded halastamatud, riigiametnikuks saadakse ainult kord.

Kõrvutades Põhjamaade läbipaistvust Kesk-Euroopa läbipaistmatusega, võiksime erinevuste üheks põhjuseks pidada Põhjamaade väiksust. Riikides, kus niikuinii kõik tunnevad kõiki, loob seadustatud läbipaistvus soodsama sotsiaalse kliima. Küllap esineb ka Põhjamaades kadedust, kuid tippjuhtide väga kõrged avalikustatud palgad loovad koolides, ülikoolides ja ametiredelil tugeva motivatsiooni, kus määravaks teguriks on haridus.

Minu arvates seisab Eesti valiku ees: kas jääda truuks senisele mudelile või orienteeruda Põhjamaade läbipaistvusele. Valik ei ole kerge, puudusi on mõlemal. Isiklikult arvan, et Põhjamaade läbipaistvus süvendaks vastastikust usaldust ja tugevdaks ennekõike usaldust riigi ja rahva vahel. Esimese sammuna võiksime läbipaistvaks muuta avaliku sektori sissetulekud.

Öeldud, tehtud. Minu ja Helle (töötab tasuta) 1997. aasta brutopalk oli EEK 252 000.- ja tulumaks EEK 62 960.-; hoiuarvelt saadud intressid EEK 1983.24 ja tulumaks EEK 198.-, honorarid kokku EEK 2791.90 ja tulumaks EEK 960.-. Kokku oli meie 1997. aasta sissetulek EEK 256 775.14. Pangas olen oma praegusel ametikohal maja ehituseks hoiustanud EEK 168 620.- ja kavatsen lähemal ajal taotleda eluasemelaenu. Aktsiaid pole, juhatustes ei tööta, tervis on hea.


Lennart Meri

tagasi | avalduste arhiiv | avalehele