Täna ja alati mälestame 14. juunil kõiki Eesti Vabariigi kodanikke, kes erinevatel aegadel vägivaldselt lahutati oma perekondadest ja isamaast ning veeti kümnete tuhandete kaupa võõrsile tööorjadeks.

Maakeelne küüditamine muutus üleöö samasuguseks mõisteks nagu genotsiid või holocaust, tähistades Eesti alal võõrvõimude toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid. Eestlaste saatust jagasid Läti ja Leedu kodanikud. Leinates täna oma kaasmaalasi me mälestame kõiki stalinismi ja natsismi ohvreid sõltumata ohvrite rahvusest, usust või asukohamaast. Olgu leinapäev 1998 meile üleskutseks üksmeelele oma isamaa sõltumatuse ja õigusriikluse tugevdamisel. Teiseks, mõelgem eestlaste, lätlaste ja leedulaste kõrvale astunud maadele ja valitsustele, kes Ameerika Ühendriikide eeskujul on aastakümneid meie leina jaganud riikliku tähtpäevana. Ning kolmandaks ja ennekõike, tõendagem Leinapäeval 1998 iseendale, et meie ei ole kedagi unustanud, et need naised ja mehed, lapsed ja vanurid, kogu rahvas muistne ja maa-alune on meiega; et meil tuleb täide viia nende unistused ja ka viimane soov. Meie ei jäta neid üksi, nagu ei ole üksi jäetud meid.

Ei ole üksi ükski maa.


Lennart Meri
Toomas Savi
Mart Siimann

tagasi | avalduste arhiiv | avalehele