Minu poole on pöördunud poliitikuid, seltskondlikke asutusi ja omavalitsusi palvega välja kuulutada või mitte välja kuulutada Riigikogus heaks kiidetud Omavalitsuste volikogude valimise seadus.

Pean vajalikuks selles olulises küsimuses selgitada põhjusi, miks ma nimetatud seaduse 3. juunil 1993 kell viis pärast lõunat välja kuulutan.

Eesti Vabariigi põhiseadus garanteerib kõigile Eestis asuvaile inimestele, sõltumata sellest, kas nad on Eesti Vabariigi kodanikud või mitte, õiguse ja moraalse kohustuse valida kohalikke omavalitsusi. Riigikogus koondusid vaidlused passiivsele valimisõigusele, niisiis küsimusele, kas aktiivse valimisõigusega käib automaatselt koos õigus kandideerida kohalikel omavalitsuste valimistel ja kohustus Eesti Vabariigi seadusi lojaalselt täites esindada valijaskonna huve ka neil isikutel, kes Eesti Vabariigi kodanikud ei ole.

Riigikogu möönis õiguse olla valitud Eesti Vabariigi kodanikele ega möönnud seda õigust neile, kes Eesti Vabariigi kodanikud ei ole.

Mitmed minu poole pöördunud käsitlesid seda inimõiguste rikkumisena ja on taotlenud, et ma jätaksin seaduse välja kuulutamata.

Selles seoses tahan juhtida tähelepanu Riigikogu läbirääkimistele ja hääletamise tulemustele. Koondudes põhiseaduse juriidilisele tõlgendamisele langetas Riigikogu sisuliselt poliitilise otsuse. Riigikogu poliitilist otsust on mõjustanud kaks tegurit.

Esimeseks oli aprillikuus Vene Föderatsiooni referendum. Eestis resideerivad Vene Föderatsiooni kodanikud hääletasid valdavas enamuses Venemaal läbi viidavate demokraatlike reformide vastu. Teiseks teguriks on olnud kuusteist kuud edutult kestnud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelised läbirääkimised endise Nõukogude Liidu relvajõudude väljaviimiseks Eesti Vabariigi territooriumilt kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepetega, mida Vene Föderatsioon on kohustunud täitma. Kuusteist kuud väldanud läbirääkimised ei ole tänaseni andnud selles keskses küsimuses nimetamisväärseid tulemusi, vene vägede "kiire, korrapärase ja täieliku" väljaviimise tähtpäev on CSCE lõppdokumendi vastaselt tänaseni määramata. Mõlema teguri kahetsusväärse tagajärjena on Eesti kodanike hulgas süvenenud kahtlus, kas Vene Föderatsioonis võib näha usaldusväärset partnerit. Kas see meile meeldib või mitte, on see tänase päeva poliitiline realiteet, mida mul tuleb arvestada nii riigivõimu kui kohaliku võimu korraldamisel Eesti iseseisvuse huvides.

Seepärast tahan otsekoheselt ja veenvalt öelda kõigile lojaalsetele Eesti elanikele, kes meie kodanikud ei ole, et näen Riigikogus vastu võetud seaduses olulise protsessi algust. Olgu pealegi et protsess algab nullpunkti lähedalt: areng liigub kodakondsuse andmise suunas, aktiivse ja passiivse valijaskonna laienemise suunas sedamööda, kuidas süveneb lojaalsus ja vastastikune usaldus. Selles näen ma reaalset perspektiivi, mida püüan ka edaspidi kõigiti toetada. Praegusel kujul väljakuulutatava seaduse eripära seisneb selles, et ta asendab avansina nõutud usalduse samm-sammult reaalse teo kaudu kätte võidetud usaldusega. Igast järgnevast valimisest võtab osa järjest laienev hulk kodanikke, See on ühtlasi täielikus kooskõlas Maastrichti lepingu sätete ja vaimuga, mis on meie ühiseks aluseks harmoonilise ja demokraatliku riigikorra loomisel.


Kadriorus 1. juunil 1993

tagasi | avalduste arhiiv | avalehele