Intervjuud
Otsing intervjuudest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi intervjuu ajalehele Frankfurter Algemeine Zeitung 3. veebruaril 2001
03.02.2001

Brehmi ''Loomade elus'' maailmasõdu ei ole


Eestimaa vaim ja genoom: Nagu oleks tulevik meie päralt

Täna, peaaegu kümme aastat pärast rahumeelset revolutsiooni, kuulub Eesti tehnoloogiale orienteeritud rahvuste esirinda. Esimesena maailmas kuulutas ta oma 1,4 miljoni elaniku geneetilise läbiuurimise sama hästi kui riiklikuks eesmärgiks. Vastav geeniseadus, mille me siin väljavõtetena ära toome, võeti Eesti parlamendis vastu ülekaaluka häälteenamusega 42 poolt ja 3 vastu ning jõustus käesoleva aasta alguses. Kuhu jäid aga kriitilised hääled, andmekaitsjad ja hoiatavad aruanded, mis oleksid samasuguse bioelektrilise otsuse teinud enamuses maailma riikidest võimatuks? Neid on ka Eestis, kinnitas Eesti president Lennart Meri vestluses, mis toimus tema maalilises eramajas Läänemere rannal. Meri, kirjanik, kelle ametiaeg riigi kõrgeima esindajana lõpeb sügisel ning kes pärast seda tahab jälle raamatuid kirjutada, on põhjendatud kriitikast hoolimata veendunud Eesti geeniprojekti õigsuses. Riik ei reetnud humaanseid väärtusi ja tõkestas aktiivse tegevusega oma kodanike geneetilise ekspluateerimise võimaluse.

''Teadus siin oli väga vaene ning seetõttu ka väga vaba''

Härra president, nagu me äsja nägime, muretsesite Te endale 1997. aastal Edward Wilsoni raamatu ''Sociobiology''. Kas see tähendab, et tunnete sellest ajast peale antud teema vastu huvi?

Ja, loomulikult.

Mida tähendab Teie jaoks bioloogia ja sotsioloogia läbipõimumine?

Vastuseks peaksin Teile jutustama kogu oma eluloo. Kuid lühidalt kokku võttes: Kahekümnenda sajandi jooksul oleme mõistnud, et tugevalt muutunud ei ole mitte ainult maailm, vaid ka inimese suhe loodusesse. On loomulik esitada küsimus, millisel määral on inimene veel looduse krooniks. Küsimused on elementaarsed, kuid neil on väga suur tähtsus. Kui me räägime oma ajaloost, räägime samaaegselt ka loodusest.

Eesti genoomiprojekt on maailmas äratanud suurt tähelepanu. Te olete sõna- ja vaimuinimene, nagu on näha ka sellest suurepärasest raamatukogust. Oli Teil kõhklusi antud valdkonna suhtes või toetasite Te projekti selle algusest saadik.

Ma toetasin seda.

Millistel kaalutlustel?

Erinevatel. Sellealaste ajaloouuringutega puutusin ma kokku juba 1981. aastal, kui Helsingi toimus esimene arheoloogide ja keeleteadlaste sümpoosion. Küsimuses, millal Euroopa põhjaalad asustati, on ammuseid eriarvamusi. Üks Soome Teaduste Akadeemia liige, kes juhtis teise maailmasõja aastatel Soome Punase Risti tööd, märkas, et sõja ajal vereülekanneteks vajatud veregrupid ei jagunenud vastavalt statistilisele keskmisele. Neil päevil oli ta veel noor ning küsimus hakkas teda huvitama. Sellest sai tema elutöö. 1981 toimuski mainitud esimene sümpoosion, kus bioloogid ja antropoloogid püüdsid dokumenteerida üht keelt kõnelevate inimeste vahelisi erinevusi.

Kas genoom on Teie jaoks üheks ajalookirjutuse vormiks?

Loomulikult. Maailma ei saa killustada.

Dešifreeritud genoom oleks Teie jaoks seega keeleks, mille kaudu võiks saada andmeid eestlaste juurte kohta.

Seda kindlasti. Loomulikult puudutab projekt ühe väikese rahva genoomi või geenide salvestamist. Ma usun muide, et meie seadus tagab juba indiviidi kaitse, et näiteks politsei või uurija ei tuleks iialgi isegi mõttele saada antud geenivaramust informatsiooni üksikisiku kohta. Meile oli algusest saadik selge, et peame samaaegselt toetama genoomiprojekti ning kaitsma üksikisikut ja tema eraelu.

Sotsiobioloogil Wilsonil on teatud nägemus maailmast, mille kohaselt inimese bioloogiline substants määrab mitte ainult inimese bioloogilisi, vaid ka kultuurilisi juuri. Kas Te nõustuksite selle nägemusega inimesest?

Loomulikult. Saksamaal leidub klassikalisi näiteid, näiteks muusikaline anne Bachide perekonnas. Usun kindlalt, et allikaid on kaks, geneetiline ja sotsiaalne. Vaadake, inimesel on mingitel põhjustel väga arenenud see organ, millega ta mõtleb. See tähendab, et mõtlemise kunst juhib inimese tegevust tunduvalt suuremal määral kui teisi elusolendeid looduses, see juhib teda ka traagiliste kuristikeni. Brehmi "Loomade elus" pole ma midagi leidnud ei Esimesest, Teisest ega ka Kolmandast maailmasõjast loomariigis. Kui inimene maailma sünnib, on ta vaid hilisema inimese potentsiaalne võimalus. Peale inimese sündi algab salapärane periood, kus ta ei arene enam emaihus, vaid kultuurilises ihus. Siin peitub võti inimese fenomeni mõistmiseks. See periood on väga lühike: kaks, kolm, neli aastat. Hiljem pole võimalik inimest oluliselt muuta. Seepärast arvan ma, et kool ei olegi võibolla nii tähtis kui lasteaed.

Te otsite niisiis allikaid, oma maa veel kirjutamata allikaid?

Need on kõige huvitavamad allikad. Mul oli hea sõber Soomest, kes oli avaldanud mitukümmend raamatut. Soome kirjanduse ajaloole kirjutas ta esimese köite pealkirjaga ''Kirjutamata kirjandus''. Samasugune on lugu genoomiga. Soome ja eesti keeles on seda pealkirja võimalik edasi anda ühe sõnaga: programm. Tegu on tervikliku programmiga, ja seda programmi olen ma saanud uurida eskimode, Põhjala jahimeeste ja kalastajate juures. Mida kaugemale põhja poole minna, seda tugevamalt on vaja kohastuda looduse survega, et säilitada eelkõige inimelu ja inimloomust.

Teil oleks siis vaimukeel ja genoomi keel, nii-öelda loodus ja vaimne keel. Eesti keeles on palju väljendeid tuule ja vee kohta. Kas selles ei ilmne mõndagi viisist, kuidas Eesti inimene kõneleb loodusega?

Hollandis on ehk tuule jaoks rohkemgi mõisteid tuuleveskite pärast. Eesti on tegelikult peaaegu saar. Idast, põhjast ja läänest ümbritsevad teda Peipsi, Soome laht ja Läänemeri. Seetõttu on vesi alati mänginud keskset osa. Meil on tuuli, kuid mitte tugevaid torme. Laineid seevastu tuleb väga hästi tunda.

Kui palju sõnu on lainete tähistamiseks.

Umbes sadakond. Võiksin seda Teile öelda ka päris täpselt. Siin riiulis seisab suurepärane raamat eesti keele kohta Andrus Saarestelt, ühelt meie suurelt humanistilt, kel õnnestus nõukogude okupatsiooni eest pääseda. See raamat on olnud minu jaoks väga oluline. Toon tihti näiteid tundrast või Beringi väina piirkonnast, mida tunnen paremini kui New Yorki või Viiendat avenüüd. Kui sa seal ei tunne tuuli ja tuiske, on sul raskusi ellujäämisega. Võtame näiteks tšuktši, kes sõidab oma kelgus, põhjapõdrad ees, ning tajub äkitselt lumetormi lähenemist. Ütleme, et tal on veel nelisada kilomeetrit sõita. Ta teab, et ei jõua enam oma sihini. Niisiis heidab ta pikali, ta teab täpselt, millisest suunast lumetorm läheneb. Ta koer heidab tema kõrvale, nii et tema soojendab koera ja koer teda, põhjapõder heidab teisele poole, nii jääb ta koera ja põdra vahele. Ja nii lamavad nad lumetormis viis päeva. Nad hingavad, vahetevahel näkitseb ta midagi, ning jätkab kuuendal päeval sõitu. Neis tingimustes on vaja sada viitkümmet või kahtsada sõna lumetormi tähistamiseks. See pole poeesia, sellest sõltub elu.

Kas Te humanitaarteaduste vallast pärit inimesena kardate ka selle pärast, mille üle Saksamaal praegu palju diskuteeritakse, nimelt et genoomiuuringud võivad tähistada uue inimese algust. Näete Te selles ohtu?

Tulevikust kõnelda on alati raske. Meie kõige kiiremad autod sõidavad, ütleme, saja viiekümne asemel kolmsada kilomeetrit tunnis, ning juba tunneme me end võimsana. Tunneme, nagu oleks kogu tulevik meie päralt. Ma usun, et me suudame siis aidata inimesi, võidelda vähi ja terve rea teiste ikka veel eksisteerivate haiguste vastu. Minu isa nooruspäevil, veel enne minu sündi, st. aastatel 1910 - 1915, lõppes kopsupõletik enamusel juhtudest surmaga. Kuid see ei tähenda, et võiksime kunagi jõuda rannale, kus haigusi enam pole. Praegu sureb inimesi vereringehaigustesse. Viiekümne või saja aasta pärast tulevad nende asemele võibolla ajuhaigused, kuid oleme suutelised ka seda piiri üha kaugemale nihutama. Lootus jääb alati. Lootuste rand. Kuid see nihkub üha edasi, nii nagu siit võime eemal näha kaunist Läänemere randa.

Geneetikal oli ju Nõukogude Liidus suuri raskusi.

Seda kindlasti.

Kas Vene okupatsiooni pärand on siin veel tuntav või on Eestil õnnestunud sellest vahepeal täielikult vabaneda?

Nõukogude ajast, kui geneetika oli tegelikult riikliku kontrolli all, pärineb terve rida mitte ainult anekdootlikke, vaid ka vägagi dramaatilisi lugusid. 1948. aastal, kui käisin ülikoolis, tõlgiti kõik Moskvas toimunud Põllumajandusteaduste Akadeemia sümpoosioni materjalid viie või kuue päevaga eesti keelde ja avaldati raamatuna. See oli surmahoop geeniuuringutele. Stalini aegadest pärinev pilt oli piibellik pilt, päris kindlasti. Meil on see pilt muutunud. Geeniuuringute kõrval on Eestis kujunenud ka vägagi kaasaegne, eesrindlik infotehnoloogia. Nõukogude päevil puudus meil riistvara. Seetõttu pidid noorukid keskenduma programmeerimisele, asja matemaatilisele küljele. Usun, et juba Nõukogude aeg kogu oma palveveskitega aitas meie kaasaegsele arengule kaasa. Peame ehk olema tänulikudki, et meil midagi polnud. Just nimelt geeniuurijad olid väga vaesed ja seetõttu ka väga vabad.

Teatud mõttes edendasid siis need vabadused tehnoloogia ja teaduse arengut?

Jah, loomulikult. Kuid vabadusel on alati ka oma varjukülg. Seetõttu tahaksin suurima heameelega tänada härra Nils Otto Taubet, kes on pärit baltisaksa maailmast, kuid elab nüüd Inglismaal. Ta on annetanud palju selleks, et meil on nüüd Dorpatis/Tartus väike, kena, kaasaegne biokeskus. Viibisin selle maja avamisel ning tunnetasin, kuivõrd tulvil oli õhk uutest ideedest.

Te tunnete ka Saksamaad väga hästi. Kas Te oleksite nõus võrdlema Eestit Ida-Saksamaa, endise Saksa Demokraatliku Vabariigiga

See võrdlus ei ole õige.

Kuna Teie maa on vabam?

Nimelt. Ta on alati olnud vabam. Mingil põhjusel õnnestus Ida-Saksamaal kujundada niinimetatud SDV-patriotism. Eesti seevastu oli okupeeritud ala, kus kõik muutused tulid Moskvast. Ja olid seega algusest saadik põlatud, naeruväärsed, vastumeelsed, neid ei võetud tõsiselt. Meil ei olnud kunagi hoiakut, mida saaks võrrelda SDV patriotismiga. Usun, et selles peitus meie õnn. Olen endalt hiljem küsinud, mis oleks juhtunud siis, kui Stalin ja Hitler 1939/40 Hitleri-Stalini paktis oleks otsustanud nn. rahvademokraatia kasuks Eestis, Lätis ja Leedus. Siis oleks meil olnud oma rahvuslik nomenklatuur, mitte ainult poliitikas, vaid ka teaduses. Seetõttu oleme õnneks paremas olukorras kui endine SDV.

Siinsed inimesed näivad oma teadvuses, oma vaimus olevat vägagi optimistlikud, avatud uutele ideedele ja uuele tehnoloogiale.

Teate, ma usun, et sellega on täpselt nii nagu Saksamaalgi. Ärge pange mulle pahaks, kuid nii lihtne on luua rahvuslikke stereotüüpe, mille kohaselt kõik šotlased on kitsid ja kõik belglased vaprad ja nii edasi. Loomulikult on meil sotsiaalseid probleeme, aga me ei taju neid nii tugevalt. Eesti maailm on avatud maailm. Meil pole komplekse. Kuid meil on näiteks puudus juristidest. Endine marksismi-leninismi professor ei saa 24 tunni jooksul vabaneda oma minevikust. Sellised on meie väikesed probleemid. Kuid me saame nendega hakkama.

Kas endistel aegadel oli Eestis või Baltimaades inimesi, kes tõsimeeli uskusid kommunismi teaduslikku väärtusesse? Ka seda müüdi ju teaduse pähe, nagu praegu geneetikat.

Minu arvates mitte. See tähendab, ma ei oska Teile öelda, milline oleks olnud tulemus 200 aasta pärast. Kuid teisalt - selline süsteem, mis on teatud liiki religioon, ei saagi eksisteerida kakssada aastat. Ka marksismi-leninismi või Nõukogude Liidu püha sõna oli ju võimalik võrrelda patuse tegelikkusega.

Ka bioteadusi käsitletakse tänapäeval meelsasti kui religiooni või religiooni aseainet. Tihti võib kuulda kurtmist selle üle, et tänapäeva maailmas okupeerivad loodusteadused üha suurema osa vaimuteaduste kultuurist. Kas Te jagate humanistina neid kartusi?

Kui Te võtate palli ja puhute selle täis, siis eemaldub küll iga õhumolekul oma naabermolekulist, kuid leiab sellest hoolimata oma kindla koha. Pall jääb alati korrapäraseks geomeetriliseks kujundiks. Ma usun, et ka meie kultuur areneb enamvähem samuti. Ei, ma ei usu, et Eestis oleks midagi humaanitaarteadustest ohverdatud. Hoopis vastupidi. Praegu toimub tomatimahlakunstniku Andy Warholi näitus. Mulle pole see huvitav, huvitav oli ta kakskümmend aastat tagasi. Aga selge, meie olime ära lõigatud ning noored tormavad vaimustusega sellele näitusele ning nad peavadki seda tegema. Mida kiiremini nad tormavad, seda kiiremini muutuvad nad täiskasvanuks. Võibolla kujuneb Hollywood probleemiks. Sest kui küsida endalt, mida on inimkond viimase viiekümne aastaga saavutanud, siis kõlab vastu: vaba aega, palju vaba aega. Mul on kahju, et seda vaba aega ei kulutata kaunile lihavõttejalutuskäigule, vaid Hollywoodile ja tema mitteeksisteerivale reaalsusele. Ja sellega olen tagasi lasteaia teema juures. Usun, et meie lasteaiad on halvad.

Kuid teeme sammu veelgi varasemasse aega. Saksamaal toimub praegu ulatuslik diskussioon selle üle, millisel määral tohime me uurimistöös ja diagnostikas puutuda loodet. Kas Teie jaoks on olemas piir, mida ei tohi ületada?

Usun küll, et selline piir on olemas. Mul on kahju, et Püha Isa Roomas ei suuda oma sõnaga seda piiri täpsemalt tähistada, aga see on olemas, vägevam kui Püha Isa sõna. Ärge arvake, et olen katoliiklane, kuigi seisan ehk katoliiklastele veidi lähemal kui protestantidele. Mulle meeldib viis, kuidas protestandid töötavad ning viis, kuidas katoliiklased usuvad. Kuid usun siiski, et piir on olemas. Olen kuulnud ilusat väidet, et inimene on vaid ajutine pakend geenile. See kõlab ilusti ning tahaksin seda siin tsiteerida. Kuid ma ei usu seda.


Frank Schirrmacher ja Joachim Müller-Jung

 

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Interviews Interviews Kõned Avaldused Intervjuud