Intervjuud
Otsing intervjuudest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi intervjuu ajakirjale Elukiri
02.02.2001

Vaesus taganeb jõukuse ees


''Elukirja'' lugejad on 40-50-aastased ja vanemad, see tähendab, et neile kõigile korraga midagi öelda on raske. 50-aastane on noor inimene, kellel palju häid ja halbu ootamatusi alles ees.
Räägin pensionäridele. Neist on praegu eesti ajakirjanduses palju juttu kui riskirühmast, kellel on raske. Olen veendunud, et vanematel pensionäridel, kellel on kõige raskem kasvõi sellepärast, et tervis on viletsam, on liikumisvaegusi, on ometi vaimsus kõige tugevam, sest nad meenutavad oma lapsepõlve Eestit ja tajuvad, et tänane Eesti liigub hoogsamate sammudega samas suunas, aga veel kaugemale.

Nõnda alustas oma pöördumist meie ajakirja lugejate poole Eesti Vabariigi president Lennart Meri, kes andis ''Elukirjale'' intervjuu tormisel veebruaripäeval Viimsis. Presidendi kodumaja on kolmest küljest merele avatud ja tuultele lahti.

Ma ei arvestanud tuulteroosiga, kaitsesin tuulte eest maja põhjakülge, aga kõige sagedamini puhuvad Eestis edelatuuled.

Lennart Meri kodu on eelkõige intellektuaali kodu, suure raamatukoguga, mis domineerib pigem tagasihoidlikus kui uhkes töökabinetis, väärtuslike arhiivimaterjalidega - Lennart Meri on 1942. aastast kuni 80-ndate lõpuni üles tähendanud olulisemad sündmused: nii globaalsed kui ka need, mis seotud tema isikuga, ja avanud nende tausta, andes mõne märkusega iseloomustuse ajastule, inimestele ja juhtumitele.

Te olite eestlastele kaua aega rännumees, kirjanik, filmitegija. Teie lugejal ja vaatajal oli imeline kogemus jälgida, kuidas elasite sisse kaugetesse aegadesse ja paikadesse, erinevate rahvaste kommetesse. Tundus, et Teie fantaasial ja oskusel leida kõige ootamatumaid seoseid ning neid usutavaks muuta, ei ole piire. Kui aga keegi Teile toona oleks öelnud - Teist saab ükskord Eesti Vabariigi president ja suur impeerium laguneb, kas see oleks mahtunud Teie fantaasiasse?

Väljasaadetuna sõjaaegsel Venemaal, kus polnud saada paberit, tinti ega värvipliiatseid, sain endale kord sinise pliiatsi ja joonistasin vihikulehest pisut suuremale paberile Eesti lipu ning kirjutasin selle alla ''Su üle Jumal valvaku!'' Olin siis 14-aastane.
Hruštšovi ajal, 1955. aastal, avanes ka eestlastel võimalus turismigrupiga välismaale sõita. Olin mõne aasta eest abiellunud, aga mingit pulmareisi polnud me teinud. Taotlesime koos abikaasa Reginaga Ungarisse sõitu Kalevi spordiklubi rühmas. Minu abikaasa oli tol ajal hea tennisist, tema sai sõiduloa, aga talle öeldi: teie mees ei saa oma elu jooksul iial Nõukogude Liidust välja. Siis ma mõtlesin - teen nii, et nad ühel päeval paluvad ise mind sõita.
1975. aastal istusin kodus oma töölaua taga, kui helises telefon, helistati üleliidulisest rahukaitsekomiteest. Küsiti, kas mul oleks võimalik nelja päeva pärast Soome sõita. Ütlesin, et ajasite mind ilmselt segi Arnold Meriga. Mõningase vaikuse peale teatati, et isik, keda nad Soome soovivad, on just Lennart Georgjevitš Meri.
Kümmekond aastat varem oli Tallinnas käinud soome kirjanike esimene delegatsioon, nende seas ka kirjanik Paavo Rintala. Meil tekkis sõbralik ja avameelne suhe. Sealt alates sain iga aasta küllakutseid. Nõukogude ametimehed neid ei ''rahuldanud''. Lõpuks katkes Rintalal kannatus. Ta läks Nõukogude saatkonda ja teatas, et kui kirjanik Meri ei ole järgmisel nädalal Soomes, astub ta tagasi Soome Rahukaitse Ühingu presidendi kohalt. Rintala tuntusega isiku tagasiastumine oleks olnud venelastele väga ebameeldiv. Saatkonnas palutud kutsutava nime täpsustada. Rintalal polnud taskus muud paberit, kui tükk piimapakendit, sinna peale ta siis kirjutaski: Lennart Meri.
Aga selle nime kandja vastas tookord Moskvast helistanud tegelasele: ''Kui väga püüan, siis ehk leian ka selle aja''
Meenub veel sissekanne tuttava soomlase päevikust, milles ta kirjutab: ''Tallinnast saabus Lennart. Tal oli pikk Siberi reis seljataga. Ta ütles, et N. Liidu kokkuvarisemine on lähema aja küsimus. Ta on romantiline eestlane ja seetõttu uskumatult naiivne...'' Aasta oli siis 1983.

Tegelikult algasid Teie reisimised juba varases lapsepõlves - vahetasite elukohti, koole, tuli kohaneda erinevate kommete, keelte ja inimestega. Missugune kogemus see on ja kuidas see inimest kujundab?

Laps on palju kohanemisvõimelisem kui täiskasvanu. Kui lapsed ei suudaks kohaneda, poleks meil pärast suuri sõdu - olgu siis 7-, 30- või 100-aastane sõda või mõlemad maailmasõjad - enam maailmakultuuri jätkuvust, poleks eesti keeltki suus.
Küllap on see kogemus mind paljus selliseks kujundanud nagu olen. Ja Tartu Ülikool. See, mida igaüks sealt ise kaasa oskas võtta, mida andis näiteks ülikooli raamatukogu, kus raamatukogu omaaegne hing, suursugune hr Weltmann mind laenutusosakonda viis ja oma baltisaksa aktsendiga ütles: ''Sellele noormehele andke kõiki raamatuid, mida ta tahab. Ta on minu sõber - '' Olen talle siiani tänulik. Viimased raamatud tagastasin ülikooli raamatukogule 1965. aastal - nii kaua olin selle raamatukogu pidev lugeja.

Te olite praeguse Eesti Vabariigi sünni juures. Võib öelda, et olite meie riigi välispoliitika isa. Teist sai selle riigi esimene president. Eesti ees olid lahti kõik teed. Kas Eesti on Teie arvates teinud õige valiku, valinud õige tee?

Erinevalt paljudest mõistsin, et Eesti suudab ennast poliitiliselt teostada ainult siis, kui lähtume Eesti Vabariigi järjepidevusest. Oli selge, et Eesti sõltumatuse taastamine ei olene mitte niivõrd Eestis tegutsevatest rühmitustest - kellel kahtlemata oli suur tähtsus ja ülesanne hoida rahva seas elavana Eesti-nägemust ja aadet - vaid Eesti saab sõltumatuks ja püsib sõltumatuna alles siis, kui seda sõltumatust on tunnustanud maailma avalikkus, kui Eesti on suutnud oma nime uuesti maailma avalikkusele teadvustada. Eesti nime olid kõigi nende aastate jooksul aidanud meenutada pagulased, aga nüüd pidi see meeldetuletus tulema ka Eesti enda poolt.
Milline meeleolu valitses Eestis siis, kui Moskvas ja Leningradis, ka Riias käis rõõmus perestroika? Eesti oli jahe, kinnine, vahest koguni tõrjuv. See on tänaseks ununenud. Mina aga hindan seda kõrgelt - nii pidigi olema. Eesti oli kaotanud neljandiku oma sõjaeelsest elanikkonnast. Kõigisse oli sügavale jäänud teadmine, et viimast jõunatukest tuleb kasutada kokkuhoidlikult nagu viimast padrunit. Alles siis, kui N. Liidu majanduslik ja ideoloogiline pankrott oli nii kaugel, et seda ei saanud olematuks teha, koondus Eesti rahva tahe tugevaks rusikaks ja eestlased organiseerusid paremini kui seda tehti Lätis, Leedus, Moskvas või Leningradis.
Eesti ajaloos pole varem olnud nii rõõmsat keskvõimu lammutamist nagu oli 1989, 90, 91. Lammutamises valitses kõiki ühendav üksmeel. Ülesehitamine on hoopis teine peatükk. Me liigume ju selle Eesti suunas, mis oli meil enne sõda, aga me liigume palju kiiremini, tänapäevasemalt ja ennekõike kaugemale.
Lootus on tugev, et oma riigi lapsepõlve ja poliitilise sulasepõlve järel jõuame samasuguse üksmeele seisundisse 5 kuni 10 aasta pärast. Selleks ajaks on poliitilised erakonnad välja kujunenud, nad on mitmetes olulistes asjades eri meelel, aga ühel meelel peamises - Eesti riigi ja julgeoleku tugevdamises, majandusliku potentsiaali arendamises ja sotsiaalpoliitika kujundamises.
Hiljuti Davosis esines mu tark vaenlane ja sõber Karaganov, kes ütles, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel on kujunenud normaalsed riiklikud suhted ning sama on ka Läti ja Leeduga. Ta ei rääkinud Gruusiast, Aserbaidžaanist, Kasahstanist- Vene Föderatsioon on äratundmisel, et Balti riigid on suutnud ennast riikidena teostada.

Kuidas hindate riigi praegust sotsiaalpoliitikat?

Aga siin peab rääkima meie demograafiast. Riik on võrreldav püramiidiga, mille põhjaks on lapsed - neid peaks olema rohkem kui keskealisi ja keskealisi omakorda rohkem kui vanureid, kes moodustavad püramiidi kitsa tipu. Meil kipub see püramiid ennast paraku tagurpidi pöörama. Mõtlen hirmuga ajale, kui mu lapselapsed hakkavad tööle ja satuvad olukorda, kus iga töötegija peab üleval pidama vähemalt kahte pensionäri.
Lahendust näen ainult pikaajalises ettenägelikus ja kõigi erakondade poolt toetatavas sotsiaalpoliitikas. Sellest ka mu noorte perede eluaseme projekt.
Eestis on 10 aasta jooksul ehitatud hulgaliselt kaubamaju. Ja need on ostjaid täis. Paljudel eesti peredel on auto, mitmetel koguni kaks. Aga raha ei ole tavaliselt nii palju, et soetada perele oma elamist, oma maja. Oma maja kindlustab peremehetunnet. Peremehetunne meelitab perekonda suurenemisele.
Me võiksime siin õppida Soomelt: kui pärast sõda tuli Soomel majutada Karjala põgenikke, parandada sõjahaavu ja maksta reparatsioone, ehitati kiiresti ja otstarbekalt valmis terved linnaosad - majad sõjaveteranidele ja põgenikele, igaühel oma väike aed ümber. Need polnud luksusmajad, aga kindlasti mugavad kodud, ja neisse majutati ligi veerand Soome elanikkonnast.

Demograafiline olukord sellisena nagu ta on, on siiski reaalsus. Pensionideks ei jätku rohkem kui 1000 - 1500 krooni kuus. Kas Teie kujutaksite ette, et tuleksite selle rahaga välja? Mida teeksite, kui Teie sissetulek kahaneks ühel päeval nii väikeseks?

Venemaal sain aastal 1943 kartulimaa. Kasvatasin seal kartulit, porgandit, peeti. See oli uudismaa ja selle kaevamine raske. Ja vett tuli kaelkookudega 2 km kauguselt tassida. Olin küll noor, aga nõrk - olin neli kuud erinevaid haigusi põdenud, tüüfusebarakis olnud. Suurim porgand oli mul 2-kilone. Tõsi, ega see süüa kõlvanud. Lühidalt, ma tean, mis on nälg, ja kartulikoori olen ma söönud küll ja küll. Elame ka praegu kokkuhoidlikult ja kulutame söögi ja kütte peale 2000 krooni inimese kohta. Olen Euroopas kindlasti ainus president, kes elab ilma teenijata ja omaenese residentsis, sest Kadriorus hakkas lagi läbi vajuma. Ütlen seda lihtsalt selleks, et teie lugejatel ei tekiks väärat pilti Eesti riigipeast. Riigiametnike palgad Eestis on madalad, sest riik on palju vaesem eraisikust.
Pensionäri sissetulekud on muidugi väikesed... Ja siiski - hiljuti käis üks mu eakas sõber oma naisega Marokos. Nad on pensionärid, elavad vaeselt. Aga nad otsustasid kokku hoida, et ära kasutada seda hoopis uut suurt vabaduse määra, mida meil ju aastakümneid polnud. Ja nad läksid reisima. Nende otsus tegi mind õnnelikuks.

Seoses presidendivahetusega Ameerika Ühendriikides kõneldi ka nn presidendidepressioonist, mis võib ametist lahkunud presidenti teatud hetkel tabada. Kas kardate seda? Millega hakkate oma aega sisustama? Kas Teist saab pensionär?

Ei karda. Pensionär saab minust alles peale surma. Aega on alati vähe ja ilmselt ei hakka seda ka tulevikus palju olema. Alati on olnud korraga mitmeid tegemisi.
Eluaeg on meeles kunagise kolleegi Lembit Remmelga sõnad, kui ma mõni minut enne tööpäeva lõppu teisele korrusele kihutasin ja ta trepimademelt järele hüüdis: ''Pane juurde, ehk jõuad veel töö ajaks kohale!''
Tõenäoliselt lähen kuhugi ametisse. Pean loenguid - ometi saan siis ise valida, mida teen. Suur rõõm on raamatute ostmise rõõm, seda võib tunda iga inimene - aga sellelgi on oma pöördkülg: kas ma jõuan nad kõik läbi lugeda?

Äsja ilmus eesti keeles šveitsi ajakirjaniku Andreas Oplatka raamat ''Lennart Meri. Eestile elatud elu'', kus läbi Teile esitatud küsimuste koorub lahti Teie elulugu. Ajakirjanduses on seda nimetatud ka esseistlikuks kujunemisromaaniks, millele tõsielulisus erilist huviväärsust annab. Kas olete selle raamatuga rahul?

Oplatka oli meeldiv küsitleja, vaikne, ent oskas mu voolusängist kõrvalekalduvat ja vahel Siberi jõgede moodi käänakuid tegevat juttu tagasi õigele rajale juhtida. Ta oli hea kuulaja, ainult kord ei pannud ta kiusatusele vastu ja kirjeldas totalitaarse võimu murdumist Prahas. Rahvas oli otsustanud iga päev kell viis koguneda Vaclavi väljakule, ja nii päevast päeva. Oplatka viibis kuulsal koosolekul, kus kõneles Dubcek ja laval istus Vaclav Havel. Siis toodi Dubcekile kiri, Havel luges selle läbi, ja kui Dubcek oli lõpetanud, läks Havel kõnetooli ja ütles rahvale: ''Kompartei teatas äsja, et ta loobub võimust.'' See kostis üle kogu saali, üle väljaku, üle Praha, üle maailma.
Intervjuusid andes ei mäleta alati, kas olen mõnest asjast juba rääkinud. Küsijaid käib palju, aga mul on ainult üks elu.

Olete oma välisministri- ja presidendikarjääri jooksul kokku puutunud väga paljude huvitavate inimestega. Maailma tipp-poliitikutega. Kes neist on Teile kõige enam muljet avaldanud?

Poliitikute rida on tõepoolest pikk. Mul oli meeldiv kohtuda eelmise president Bushiga. Tema oli minu jaoks üks vähestest, mina temale üks paljudest. Kunagi märkisin tema gloobusel ära lõhepüügi koha. Kui uuesti seda gloobust nägin, oli minu märgitud rist kadunud. Kui sellele president Bushi tähelepanu juhtisin, andis ta mulle oma sulepea ja ütles, et siin riigis pole kedagi, kes kustutaks selle sulepeaga tehtud risti. Mina tegin uue risti, panin sulepea taskusse ja ütlesin, härra president, see on mu ilusaim sünnipäevakingitus. Järelikult juhtus see 1991. aasta 29. märtsil. Lõuna ajal Riigidepartemangus ei serveeritud tavapärast desserti, vaid toodi sünnipäevatort ja lauldi ''Happy Birthday!'' Laulsin ka ise kaasa.
Mulle oli sümpaatne president Jeltsin ja ma tundsin, et ka mina sümpatiseerisin talle. Olen kohtunud temaga kord Moskva Valges Majas ja kord Kremlis, enamasti aga mujal. Kord tuli mul olla tõlgiks, kui olin president Chiraci lauanaabriks ja president Jeltsinil puudus tõlk. Laua ääres räägiti lõbusaid lugusid, mida mina paaril korral ümber panin.
Kahju, et Boriss Jeltsin pidi oma hiljutist juubelit pühitsema haiglas. Raske on õnnitlust haiglasse saata.

Kui raskelt olete üle elanud Teile osakssaanud kriitikat? Kuidas suhtute meelitustesse ja kiitusse?

Kriitika ei meeldi kellelegi ja kiitus meeldib igaühele. Ometi sõltub kõik sellest, kes on autor ja mis põhjustest ta on lähtunud. Tõsi on ka see, et tigedus lühendab eluiga, peaksime oma inimesi rohkem hoidma. Hea sõnaga jõuab kaugemale kui kurjusega. Seda me alles õpime.
Kriitika-teema oli äsja esil Saksa parlamendis, kus arutleti välisminister Fischeri noorest põlvest pärit fotode ümber - neilt on näha, kuidas ta 70. aastate mässulise noorukina on konfliktis politseiga. Fischer vastas süüdistustele impulsiivselt, avameelselt ja põhjendatult ning lõpptulemusena pöördus sümpaatia tema poolele.
Liialdamine süüdistustega pöördub tihti süüdistaja vastu mitte ainult Eestis. Saksamaa kantsler Schröderist ilmus ajalehes pilt nagu kurjategijast: otse ja külgvaates, all paragrahvide numbrid pensioniseadusest, mis oli kantsleri süüdistajates rahulolematust tekitanud. Sakslastele niisuguste vahendite kasutamine ei meeldinud ja avalikkuse survel pidi opositsioon Schröderi ees vabandama.
Tahaks loota, et Eestis jõutakse tõsise poliitilise dialoogini, kus erinevaid vaatepunkte esitatakse sõbralikus vormis. Muidu on nii, et rahvas läheb targemaks, aga Eesti poliitiline monoloog rumalamaks.

Te olete aastate jooksul meile õpetussõnu jaganud, kõnelnud meie hingele ja südamele. Mida ütleksite ''Elukirja'' lugejatele siin ja praegu?

Pöördun eeskätt omaealiste ja vanemate poole, kellel on silme ees kasvõi väikegi mälestus sõjaeelsest Eestist. Tõsi on see, et vanematel inimestel on raskusi ja eriti nukker on nendel, kes rahareformiga kaotasid oma säästud.
Töötasin palju ka vene ajal. Ometi olin vahel rahalistes raskustes, nii et läksin oma vanemate juurde, kes kahepeale said 140 rubla pensioni. Kuulasin ära nende etteheited, sõin koos nendega hakklihakastet ja lahkumisel sain kaasa raha, mille nad pärast noomimist ja lõunasööki mulle laenasid.
Minu kohus oleks julgustada neid, kes on jäänud otsekui kahe tooli vahele, kellel polnud ega ole võimalik isiklikku pensionifondi luua ja kes tunnevad ennast praegu tuleviku ees ebakindlatena. Arvan, et sellest rühmast maadlevad oma muredega kõige raskemini linnainimesed. Maa toidab. Maainimestel on tulnud raskemaid aegu üle elada, näiteks siis, kui loodi kolhoose, ja kolhooside algusaastail.
Linlastele on kõige otstarbekam leida lohutust mitte kibestumises, vaid lahenduste otsimises ja leidmises, iseenda aja korraldamises, kooskäimistes. Eeskuju andmises neile, kes seda praegu väga vajavad, sest meie ühiskonna suurim probleem pole see, et oleme praegu veel vaesed. Vaesus taganeb jõukuse ees.
Meie suurim probleem on näiline moraalipuudus. Ta on näiline, sest temast ennekõike kirjutatakse. Mind kurvastab, et mõned noored võtavad neid kirjutusi tõsiselt. Et ei taheta lapsi või kui need sünnivad, antakse neile autode nimed.

Aga ega see nii ei jää. Vaim on alati murdnud võimu.
Mida eakam on inimene, seda rohkem koonduvad ta huvid sellele, mida ta endast maha jätab. Ma mõtlen vaimseid väärtusi, eeskuju lastele, oskust ka raskustes jõukohaseid lahendusi leida. Need väärtused ja oskused on jäävad.


Intervjueeris Maimu Berg

 

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Interviews Interviews Kõned Avaldused Intervjuud