Intervjuud
Otsing intervjuudest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi intervjuu Ukraina ajalehele Golos Ukrainõ 3. jaanuaril 2001
03.01.2001

Lennart Meri unistab sõidust mööda Dneprit


L. Meri sündis 1929. aastal diplomaadi perekonnas. Õppis Berliini ja Pariisi koolides ja seejärel Jaranskis, kuhu ta oli koos perekonnaga aastail 1941-1946 deporteeritud. 1953. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Tegeles aktiivselt kirjandusliku loomingu ja tõlkimisega, ta on alates 1979. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Kümme aastat töötas ta filmistuudios ''Tallinnfilm''. 1986. aastal omistati talle Helsingi Ülikooli audoktori kraad. Ta on Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia kirjavahetajaliige. Valiti ''Aasta Eurooplaseks 1998''.

Alates 1988. aastast lülitus poliitilisse tegevusse. Aastail 1990-1992 oli ta välisminister, seejärel lühikest aega saadik Soomes. 5. oktoobril 1992. aastal valiti ta riigi presidendiks. 20. septembril 1996. aastal valiti ta sellele ametipostile tagasi.

Ta valdab eesti, vene, soome, inglise ja prantsuse keelt.
On teist korda abielus, tal on kaks täiskasvanud poega ja 15-aastane tütar.

Te olete olnud kaheksa aastat riigipea. Millised on Eesti saavutused nende aastate jooksul, millised uued probleemid riigi ees seisavad?

Saavutustest on alati piinlik rääkida. Saavutused peavad olema iseenesestmõistetavad. Kuid juba nendes muutustes endis peituvad ka uued probleemid. Esiteks on muutused suurtes linnades toimunud mingil määral Eesti põllumajanduspiirkondade arvel. Ja minu meelest on see täiesti vastuvõetamatu. Mis seal pattu salata, kui me hakkasime oma riiki taastama, oli meil palju läbimõtlemata loosungeid. Mõned neist on säilinud, kuid peale autorite endi ei suhtu neisse enam keegi tõsiselt. Mis tahes ühiskonna tugevus peitub võimaluses ratsionaalselt kasutada oma intellektuaalseid võimeid, loodusrikkusi ja geograafilist asendit selleks, et tagada igale oma liikmele loomingurõõm.

Te räägite majanduslikest muudatustest. Kas Teile ei tee muret viimastel aastatel ilmnenud negatiivsed nihked teadvuses, väärtushinnangutes ja vaimuelus?

Muidugi teevad. Kui kevadel lastakse vasikad esimest korda karjamaale, tormavad nad ringi nagu pöörased. Midagi analoogilist me võisime ja võime näha ka Eestis: mõned on vabadusest joobunud. Teatud ajani võib seda rõõmu mõista. Kuid ka sellel tundel on omad piirid ja nii mõnigi on juba end nende vastu valusasti ära löönud.

Kuidas Te hindate mitmeparteisüsteemi arenemist Eestis?

Ma pean ajutiseks nähtuseks seda, kui ühesuguste poliitiliste vaadetega inimesed on üksteisest eraldatud rahvustunnuse alusel nagu näiteks Eesti kahes sotsiaaldemokraatlikus parteis. Parteisid peab vähemaks jääma ja nad peavad tegutsema poliitilise programmi alusel, mitte aga koolivendade koondise ja seda enam rahvusliku tunnuse alusel.

Sellise väikese riigi nagu Eesti jaoks on väga tähtis välispoliitika. Praegu arutatakse aktiivselt küsimust astumisest Euroopa Liitu ja NATO-sse. Miks Te arvate, et see on Eestile hea?

Riigi poliitikasse lülitusin ma inimesena, kel polnud vähimatki kahtlust, et Eesti on olnud, on ja jääb Euroopa osaks. Kuid ma olen kommertskultuuri ja tarbimisühiskonna vastu nagu muuseas ka suurem osa eurooplasi. Ei tohi unustada, et demokraatia ja inimväärikuse mõisted on välja töötatud Euroopas. Vaba inimene on aga looja mis tahes tööd tehes.

Miks on Euroopast saanud tänapäeva maailma arenemise võimsaim tegur? Kui järele mõelda, siis on Lääne-Euroopa vaid Euraasia hiigelkontinendi väike saar. Mil moel on siis poolsaar, kus loodusressursid on ammugi ammendatud, suutnud seniajani jääda lokomotiiviks, mis veab enda järel maailma? Minu meelest on vastus selles, et sellel kuiva maa lapil on igivanast ajast peale eksisteerinud kultuuride hämmastavalt suur mitmekesisus. Kultuuride erinevus on seisukohtade erinevus, probleemide lahendamisele lähenemise erinevus. See on nagu laboratoorium, kus töötavad eri seisukohti omavad poisid. Niisuguses laboratooriumis edeneb töö alati hästi. Erinevused ei tõuka eemale, nad äratavad huvi.

Eestis on ''euroskeptikuid'', kes on Euroopa Liitu astumise vastu, kas või ohu pärast riigi põllumajandusele.

Ma arvan, et Eesti võidab Euroopa Liitu astumisest igal juhul. Seal toetatakse põllumajandust märksa rohkem, kui meie selleks praegu võimelised oleme. Peab ütlema, et erinevalt Ukrainast ei etenda põllumajandus Eestis kuigi suurt osa.

Mida Te võite aga öelda ohu kohta kaotata rahvuslik identiteet?

Ma arvan, et näiteks Suurbritannia rahvuslik identiteet ei kannatanud Marxi ja Engelsi ajal kuigivõrd selle all, et ta oli juhtiv tööstusmaa. Eskimod või laplased kaugel põhjas soojendavad toitu vedelgaasiga, mõtlemata selle peale, kust see gaas pärit on. Just pääsemine vajadusest kütust otsida jätab inimestele vaba aega, mida tavaliselt kasutatakse kultuuri arendamiseks, raamatute tõlkimiseks oma keelde, lõppeks ka selleks, et lapsi kooli viia. Selles mõttes on väga heaks näiteks Saksamaa. See on föderaalne riik, kus igal liidumaal avaldub oma identiteet. Ja see ei tähenda kaugeltki mitte, et Saksamaa kui tervik oleks oma identiteedi kaotanud.

Kuidas Te hindate etnilise integratsiooni protsessi Eestis?

Mulle tundub, et eestlastes oli juurdunud üks viga: pidada kõiki venelasi vastutavaks nende koletute kuritegude eest, mis on seotud Stalini totalitaarse režiimiga. Mul on väga hea meel, et selline arvamus on tohutul enamikul eestlastest jäänud minevikku. Integratsioon ei ole ühine õllesaal. See on pikaajaline protsess. Annaks Jumal meile rohkem kannatust ja kannatlikkust ning kõik toimub loomulikult, ilma kavalalt kavandatud konverentside ja õpetatud meesteta.

Ma ei ole Eestis kohanud ühtegi venelast, kes ei tahaks õppida eesti keelt. Probleem on mujal - ei piisa kvalifitseeritud õpetajaid. Ma lihtsalt ei saa aru neist lobisejatest, kes räägivad venelastest kui rahvast, kes ei ole võimeline keeli õppima, ja kinnitavad, et eesti keel olevat peaaegu et maailma kõige keerulisem keel.

Nõukogude režiimi nimetavad paljud eestlased ''okupatsiooniks'' ja neil on selleks õigus. Kuid see ei tähenda hoopiski seda, et nad võiksid nimetada oma vene päritolu kaasmaalasi ''okupantideks''. Üks asi on poliitilised süsteemid ja midagi hoopis muud on rahvad, olgu siis suured või väikesed, kes minevikus olid totalitaarsete süsteemide ohvrid. Selles tuleb väga selget vahet teha.

Kas Te tunnetate ukrainlaste osa Eestis? Neid on kogu rahvastikust ligikaudu kaks protsenti.

Ukraina rahvuspäevadel me tunnetame väga hästi, et ukrainlased käivad kõigiga ühte jalga. Ukraina vähemus võiks olla heaks eeskujuks, sest ta on kultuurielus väga aktiivne. Ta teab, et integratsiooni eesmärgiks ei ole teha ukrainlastest eestlasi. Hoidku Jumal selle eest!

Aga kui rääkida majanduselust, sotsiaalelust, kas siis on seda mõju tunda?

Minu meelest ei ole küsimus selles. Äritegevuses ei ole üldse tähtis, mis rahvusest inimene on. See käib nii eestlaste, venelaste, ukrainlaste kui ka tatarlaste kohta.

Mitmed eesti poliitikud on seisukohal, et majandussuhteid Venemaaga on vaja arendada, kuid ainult tasemeni, mis ei ähvarda võimalusega sattuda poliitilisse sõltuvusse. Teie kommentaar?

Eestit võrreldakse sageli sillaga Ida ja Lääne vahel. Mina eelistaksin selle asemel rääkida kiirteest. Sest kaunis Pariisi linnas on üle Seine'i palju sildu, kuid paraku ööbib mingi osa pariislastest nende sildade all. Ma ei tahaks, et sildade all keegi ööbiks, ei eestlased ega ka venelased. Ma tahaksin, et meie koostöö, majandus- ja kultuurisidemed liiguksid kiiresti edasi mööda demokraatia, rahvusvahelise õiguse ja võrdõiguslikkuse peateed.

Teie uus maja Viimsi poolsaarel, kus me vestleme, on kolmest küljest piiratud merega. Neljandasse külge - lõunasse - jääb ''kontinent Ukraina''. Kui mõttes tõusta kõrgemale vaiksel veepinnal tardunud luikedest, tõusta kõrgemale kajakatest, kes hallis taevas ristlevad, siis milline näib Teile olevat Ukraina?

Teie maaga tutvusin ma vist 1953. aastal. See maa meeldis mulle väga! Hiljem, 1956.-1957. aastal sõitsin ma koos rühma Eesti Raadio töötajatega uuesti Ukrainasse. Ma ei unusta kunagi seda õhtut, kui teel Rahhovist Goverlole me jäime vihma kätte. Me sattusime ühiselamusse, kus puuraidurid - milline tore sõna! - olid äsja lõpetanud teejoomise. Niipea kui me uksele koputasime ja palusime öömaja, pandi otsekohe teekann jälle tulele ja meid paluti lauda. Sel ajal kui me mõnusasti teed jõime ja meie asjad kuivasid, istus minu kõrvale keegi vanamees ja küsis: ''Mina olen sotsiaaldemokraat, aga kes teie olete?'' See pöördumine jättis väga ereda mälestuse.

Tollal jagunesid inimesed kommunistideks ja parteituteks.

Täiesti õige! See oli varsti pärast Stalini surma ja ma arvan, et see oli võimalik ainult tolles Ukraina osas.
Ma näen oma vaimusilma ees Dneprit ja tahaksin väga mööda seda suurt, ilusat ja võimsat jõge sõita.

Kas te Kanavas, Ševtšenko haual olete käinud?

Ei ole, kuid loodan seda veel teha. Me oleme uhked selle üle, et Ševtšenko tööd on tõlgitud eesti keelde. Muuseas, seda tegi 1970-ndatel aastatel minu hea sõber Harald Rajamets. Temast sai Ukraina teeneline kultuuritegelane.

Kuidas te hindate perspektiivi luua Balti-Musta mere liit, mille idee on, nagu kirjutas Ševtšenko, ''kord kerkib pinnale ja siis vajub jälle põhja''?

Igal aktiivsel riigil on alati majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised suhted kõigi nelja ilmakaarega. Eesti jaoks on lähedased suhted Ukrainaga täiesti loomulikud. See ei tulene üksnes tõsiasjast, et Eesti Vabariik kirjutas ühe oma esimese rahvusvahelise lepingu alla Ukraina Nõukogude Vabariigiga.

1922. aastal?

Jah! Me oleme huvitatud sellest, et need sidemed ei jääks paberile, vaatamata sellele, et nüüd eksisteerivad hoopis teised riigid.

Ma ei tahaks süüvida majandussidemete üksikasjadesse, jätkem see meie kaupmeestele, ärimeestele. Kuid poliitilises plaanis oleme me koostööst vägagi huvitatud. Ma tahaksin väga, et Ukraina seaks võimalikult kiiresti sisse majanduslikud ja kultuurialased sidemed Euroopa Liiduga. Selleks on vaja ellu viia reforme, umbes selliseid, millega Eesti on end heast küljest näidanud. Me saame muidugi aru, et Eesti on väga väike maa ja siin on reforme teostada palju lihtsam kui Ukrainas.

Koostööd hiiglaslikus vööndis ''merest mereni'', mis ühendab Põhja ja Lõunat ning kus meie mõlemad maad asuvad, on muidugi vaja arendada.

Teie nimi tähendab eesti keeles merd. Millist osa Teie elus etendab meri?

Te ju ise märkisite, et minu maja ümbritseb kolmest küljest meri. Pole ruumi korralikuks jooksuks hoogugi võtta. Sellega on kõik öeldud!


Vladimir Stroi

 

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Interviews Interviews Kõned Avaldused Intervjuud