President Meri kiidab Eesti, Euroopa Liidu kandidaadi jõupingutusi ning väikeriikide panust:

LAIENEMINE ONGI LIIDU EESMÄRK


Lennart Meri, endine teisitimõtleja ning kirjanik, on Eesti, kolmest Balti riigist väikseima riigi (1,4 miljonit elanikku) president. Eesti on tänu oma majandusreformide edukusele ning demokratiseerumisele EL tõsine kandidaat. Peatudes teel Nizzasse Pariisis, selgitas riigipea, prantsuse keelt valdav polüglott, Libérationile oma nägemust Euroopast.

Mida te ootate sellelt tippkohtumiselt?

Tippkohtumine peaks andma Eestile ja teistele kandidaatriikidele ühinemise tähtaja: 2003 oleks ideaalne. Meie rahval on olnud tahtejõudu, eelkõige hingejõudu, raskeks tööks, et end liikmeks saamiseks ette valmistada. Ja ma olen selle üle uhke. Nizza peab talle andma moraalse vastuse, peab talle ütlema, et tema jõupingutused kompenseeritakse.

Kuidas näete oma kohta?

Me soovime, et EL oleks tugev organisatsioon, et tal oleks võimas poliitiline kõlapind. Samal ajal me tahame peaaegu võimatut: et ka väikeriigid, mitte ainult suurriigid, omaksid võimalust end kuuldavaks teha selles euroopa sümfoonias. Sümfoonias, pauside ajal, me ju kuuleme väga selgelt flöödimängu. Ma olen kindel, et euroopa demokraatlikud kombed leiavad sellele lahenduse.

Kas te tunnete, et EL liikmed võtavad teid hästi vastu?

Eksisteerib selline kummaline mõte, mille kohaselt laienemine on väga kallis, et Prantsusmaa või Itaalia töötajate raha kulub tundmatu Põhjamaa rahva peale. Ent see on 19. sajandi mõtteviis. Euroopa vajab laienemist. EL ei ole spordivõistlus stardi ja finišiga. Laienemisprotsess on EL eesmärgiks omaette, see peab olema lõputu protsess euroopalike ja demokraatlike põhimõtete nimel.

Kas te ei karda, et väikeriigid eksivad Euroopas ära?

Meil on väga eestlaslik vastus. Esiteks, meie kohus on öelda, et meil on see hirm olemas. Teiseks, vaid Euroopa annab võimaluse väga väikestele kultuuridele ja keeltele. Miks on saanud Euroopast, lõppude lõpuks ju mitte nii väga suurest territooriumist, kaasaegse tsivilisatsiooni suur masinavärk? Seda nimelt ajaloo jooksul väga erinevate kultuuride kooseksisteerimise tõttu.

Te saite oma iseseisvuse tagasi aastal 1991. Kas te oleksite valmis EL raames sellest midagi loovutama?

Eesti on 5000 aastat vastu pidanud regioonina, kultuurina. Mis tähendab, et kompromissitahe oli küllalt tugev. Seega on minu vastus jaatav.

Eestis leiab sageli väljendamist hirm, et ''Brüssel hakkab meid juhtima nagu seda enne tegi Moskva''.

See on banaalne hirm, isegi väikestes peredes. Ent tuleb säilitada mõõdutunne: EL ei ole kasarm. Ja see arvamus ei ole eestlaste arvamus. Me teame, et siin maailmas ei eksisteeri absoluutselt suveräänseid riike.

Kui eestlased näevad, et nende liitumistähtaeg lükkub veel edasi, kas see ei või neile mõjuda demoraliseerivalt?

Eesti on nii väike, et nii või teisiti, me oleme varsti EL liikmed. Väike riik on justkui eskimo kajakk, tema jaoks on 180 kraadi pööre lihtne. Suure aluse puhul on see võimatu. Eestlase optimism on tohutu. Mõnikord ei olegi nii halb olla väikeriik.

Ja lõppude lõpuks, miks te tahate nii väga astuda EL?

Meil Eestis on tunne, et me oleme kaotanud nõukogude okupatsiooni ajal pool sajandit (NSVLi annekteerimisest 1944 kuni 1991, toim.). Kaotatud aeg on suur kaotus. Me tahame tagasi pöörduda oma aega. Eestis tuntakse suurt huvi astronoomia, kosmoloogia vastu… Meie mõtteviis on väga filosoofiline. Eestlase jaoks on täiesti reaalne küsimus, ''kas meie keel jääb kestma''. Suured ei esita endale sellist küsimust iial. Just seetõttu saavad eestlastest kõige suuremad eurooplased.


Véronique Soule

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele