Euroopa - see on loometöö


Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meriga kohtusime esmakordselt mitme aasta eest Tallinnas, kui ta oli äsja kõrgele ametikohale valitud. Seekord vestlesime Eesti saatkonnas Riias kohe pärast Balti presidentide kohtumist, ajal, kui Eesti presidendi teine volitusteaeg läheneb lõpule.
Kui nõuame kvaliteeti pükstelt, mida kauplusest ostame, siis peame ka ise võtma endale vastutuse selle eest, mida teeme, - ütles Eesti president ''Lauku Avize'' peatoimetajale Viesturs Serdansile ja ajakirjanikule Girts Kondratsile.

Härra president, millised teie arvates võiksid Balti riigid välja näha tulevikus, näiteks, kümne aasta pärast?

Kas mäletate veel, milline nägi Läti välja 1989. aastal? Mõelge vaid, kui raske oli öelda, milliseks kujuneb ta tulevik. Laias laastus oli muidugi teatud selgus olemas, kuid ma ei arva, et selged olid just pisemad detailid.
Kui keegi sportlane, ma ei orienteeru küll eriti hästi sel alal, kuid, näiteks minevikus, ületas kuulus kõrgushüppaja Brumel esimese meetri raskusteta, teise mitte enam nii kergelt. Tundub, et viimaste sentimeetrite eest tuleb tavaliselt võidelda võrreldamatult raskemalt kui esimese meetri eest.
Tulevikus saavad meist Euroopa Liidu liikmed. See tähendab esiteks, et me lubame oma rahvale kindlustatud ja jõukat elu. Kuidas aga seda saavutada? Seda ei saa saavutada kavalusega, vaid efektiivse ja veel täpsemalt, mõtestatud tööga. Meenutage näiteks leidur Thomas Alva Edisoni, kes lihtsalt niisama võttis kätte ja valmistas elektripirni. See on ju päris lihtne asi, milleta tänapäeval ei oskaks maailm oma elu ette kujutadagi. Seepärast nüüd, kui loometööle on kõik uksed avatud, peaksime tahtma oma loomevaimuga tõusta sellisele tasemele, et suudaksime teha midagi niisugust, mis võimaldaks meil oma töövilja teistele müüa. Siis on need juba uued väärtused ja hoopiski uued kvaliteedid. Kuid uued kvaliteedid ei tule meie juurde niisama nii lihtsalt kui sisseost turul. Olgugi et need elavad väljaspool meid, peavad need asuma inimeses endas. Kui nõuame kvaliteeti, näiteks, pükstelt, mis kauplusest ostame, siis peame ise võtma endale vastutuse, et see, mida ise teeme, oleks kvaliteetne.
Arvan, et just Euroopa Liit on see, mis avab uksed loometööle ja kvaliteedile, kuid üksnes tingimusel, et me Euroopat tõeliselt tunneme.

Kas me tunneme teda?

Keegi ei tunne. See hetk, kui me Euroopa kohta kõike teaksime, tähendaks lõppu. Kuid vaadake, kui palju Euroopa ise meie kohta teab. Need on loomulikult meie suured lootused, sest ka Euroopale on vaja muudatusi.
Mäletan, kuidas 80. aastate lõpus olin külas ühel Hamburgi perekonnal. Õhtul hakkasid võõrustajad reisikotte pakkima, sest nende kolmeteistaastane tütar valmistus koos oma klassikaaslastega sõitma nädalasele koolivaheajale Põhja-Itaaliasse. Siis mõtlesin, kui väga erineb tema elu ja minu kogemustele tuginev ettekujutus maailmast, sest mina ei olnud siis veel mitte ühtegi korda Itaalias olnud. Ja siis, kui ta raamatutes või koolitundides puutub kokku selle riigi, kirjanduse või arhitektuuriga, ei ole see enam abstraktne maa, vaid juba midagi oma kätega puudutatut ja tuntut nagu sinine merevesi ja veel palju muud. Itaalia ei ole loomulikult Saksamaa, kuid see on juba osake ta elust, mis ei ole enam võõras, ainult raamatutest omandatud.
Täpselt samamoodi laiendame meie oma ettekujutust oma isamaast, maailmast ja uuest Euroopast. See tähendab, et me ei kaota oma isamaad, vaid omandame selle ümber uue ruumi. Olgugi et inimesed räägivad seal eri keeltes, me tunneme teda, sest Mozart ja Botticelli juba elavad meis. See on vaimne maja, kuhu me siseneme. Kuid mis ma sellega öelda tahan? Tähtis on, et inimestes oleks teadmisjanu näha seda meie Euroopat, sest kuidas saaks küll selles elada teadmata, mis on Ateena Akropol või, näiteks nägemata imelisi Zakopane mägesid.
Arvan, et Euroopa laienemine on poliitiline eesmärk, kuid veelgi tähtsam on see, et laieneb demokraatia saar. Euroopa aina laieneb ja leiab üha kindlama koha meie tunnetes. Ja see on meile, väikerahvastele, eestlastele, lätlastele tähtis.
Minult küsitakse tihti, kas meie ja teiste väikerahvuste keeled jäävad püsima. Niikaua, kui armastame oma keelt ja traditsioone, püsivad need kindlasti. Mis tuleb 500 aasta pärast ei tea ja mind see ka eriti ei eruta. Minu tunnetus lihtsalt nii kaugele ei küündi. Kui räägime ajast, mida suudame haarata, milles elavad meie lapsed ja lapselapsed, olen rahulik. Euroopa, nagu juba ütlesin, seostub minu jaoks loometööga ja selles suhtes on erakordselt tähtis, et oleks palju erinevaid väljendusviise, et oleks palju erinevaid värve, lõhnu ja tundeid. See on nagu heas laboris, kus püütakse eesmärgile jõuda mitmeid teid pidi ja seetõttu uuritakse erinevaid asju erinevatest vaatepunktidest. Ega Euroopa ei ole iseenesest midagi ebatavalist, kuid just mitmekülgsus on see, mis annab Euroopa loomingulisele vaimule imelised võimalused.
Mõelge, kui võtaksime kätte gloobuse ja vaataksime Euroopat, vähemalt seda osa, millega me iseend seostame, siis näeksime, et see on vaid tühine sabake, nööpnõel Euraasia kontinendi rinnal. Ainuüksi Krasnojarski krai on Euroopast suurem. Kuid samal ajal, vaatamata oma väikestele mõõtudele, on Euroopa alati olnud, on praegu ja, ma loodan, on ka tulevikus kui maailma mootor, kui väike allikas, mis samal ajal suudab kogu inimkonna janu kustutada. See ei ole mitte ainult filosoofia, vaid ka väga heade masinate, võimsate teleskoopide ja veel palju muu sünnimaa. Millega seda saab seletada? Ainult sellega, et mitte kusagil maailmas ei pöörata loomingulisele tööle niisugust tähelepanu nagu siin. Ja nii on see alati olnud, sest siin on püsinud paljud kultuurid, mis on üksteist erinevalt mõjutanud.

Lätlastele meeldib kohati vaadata tagasi minevikku, meenutada, mis on juhtunud 50 või 60 aasta eest. Mida eestlased teevad oma minevikuga?

Oleme aegade jooksul palju säilitanud, kuid oleme ka palju ohverdanud. Oleme palju kaotanud sellistel keerulistel aladel nagu kvaliteet, ausus, virkus ehk töörõõm, ka suhtumises oma riiki. Eestlastel on vanasõna, et mõisa köis, las lohiseb. Hea peremees tõstaks köie vankrile, kuid halval on ükskõik, mis toimub, ütleb, las lohiseb. Nii suhtusime me riiki, mida nimetati Nõukogude Liiduks. Kõik, mis oli riigi oma, ei kuulunud tegelikult mitte kellelegi. Tõsi, riik võttis meilt ära kõik alates talumajapidamistest ja lõpetades vabrikutega. See lõi nagu ühest küljest moraalse õiguse võtta tagasi kõik, mis veel võtta annab. Siin ei saa ma kellelegi etteheiteid teha. Kuid ma ei näe, et inimestesse oleks juba tekkinud arusaam, et praegu, kui meil on oma riik, on selle tagant varastamine sama, kui varastada naabrilt või oma lastelt. Ühesõnaga, püüdlused saada ausaks ärkavad meis väga vaevaliselt.
Koos kvaliteediga oleme veel kaotanud ka pool sajandit ja tuleb püüda kiiremini areneda ja jõuda järele teistele Euroopa riikidele. Ei juhtu ju nii, et need oma arengu peataksid meid järele oodates. Kui seal tootmisvõimsus aasta-aastalt kasvab, tuleb ka meil oma tootmisvõimsust suurendada. Kui tagasivaatamiseks peatume, vahe ainult kasvab.

Te olite kirjanik, loominguline isiksus, nüüd olete sattunud poliitikasse. Kas olete rahul sellega, mida teete?

Loomulikult olen. Ei ole mingit erinevust sellega, millega tegelesin varem. Nii üks, kui teine töö on suunatud inimesele. Nii ühes, kui teises kohas on väärt püüelda ja midagi ära teha. Ja kui õnnestub inimestele lihtsate sõnadega arusaadavalt öelda keerulisi asju, on hea meel. Poliitikas on seda teha keerulisem. Suure prantsuse revolutsiooni ajal piisas vaid kolmest sõnast: vabadus, võrdsus, vendlus, et luua uut maailma. Praegu on poliitika muutunud keerulisemaks ja sellega tegelevad spetsialistid ehk professionaalid. Kui loeme neid samu Euroopa Liidu dokumente, siis kohati tundub, et need on nii keerulised, et, vabandage väljenduse pärast, isegi kurat võiks seal oma jalaluud murda. No mida siin veel lisada.
Õigupoolest on see väga keeruline küsimus. Ühiskond võib edukalt areneda ainult siis, kui poliitikute ja rahva vahel on alaline dialoog, mis on mõlemale poolele arusaadav. Kuid mida edasi, seda väiksemaks jääb lootus sellise dialoogi võimalusse. See tähendab, et peame üha rohkem jõudu lisama, et mitte ainult meeldivate sõnadega lubada ilusaid asju ja head elu, vaid oleksime võimelised lihtsas keeles selgitama inimestele, kuidas selle kõigeni jõuda. Mida teha, kui on valik - kiiresti ja ühe korraga teenida palju raha, või siis saada praegu väiksemat palka, kuid vähehaaval hakata üha paremini elama.
Veel tundub mulle, et kohati peab küsima, kas demokraatia oludes suudavad inimesed end kaitsta massimeediavahendite, pressi vastu, sest inimese psüühikat uurivad hiiglasuured instituudid ja nendesse paigutatakse ülisuured summad. Mõeldakse, kuidas edasi arendada, näiteks Sony ja Fordi tootmist. Inimene on kõige selle ees abitu ja võib kaotada selle tähtsa arusaama, et on ise enda peremees.

Mida te sooviksite meile ja iseendale jõuludeks? Millest unistate?

Ma sooviksin, et meie - Eesti koos Lätiga ja, muidugi, ka Leeduga - oleksime Euroopa Liidus ja NATOs. Veel ma tahaksin, et inimestel oleks rohkem aega loometööks ja vähem erinevaid vähetähtsaid muresid. See oligi mu jõulusoov.

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele