Poolteist tundi Kadriorus


Võidupüha ning jaanipäeva eel andis Vabariigi President Lennart Meri eksklusiivse intervjuu ajalehele Estonija. Pooleteisetunnises vestluses meie ajalehe korrespondendi Aleksandr Šegediniga avaldas president oma arvamust mitmesugustes Eesti ühiskonnaelu küsimustes. Tuleva aasta oktoobris loovutab maksimaalse võimaliku aja presidendiametis olnud Lennart Meri presidenditooli oma järglasele. Kuid president ei pea vastuseid Estonija küsimustele mingis mõttes ''testamendiks'', vaid vastupidi, loodab veel korduvalt vastata venekeelse lugejaskonna küsimustele.

Te olete juba kaheksa aastat olnud riigipea, Eesti Vabariigi president. Mida on Eesti nende aastate vältel saavutanud ja missugused uued probleemid, uued väljakutsed seisavad nüüd riigi ees?

Saavutustest on alati ebamugav rääkida. Saavutused peavad olema endastmõistetavad. Ja ma arvan, et iga eelarvamustevaba inimene näeb, kuidas on muutunud Eesti linnad - Tartu, Tallinn, Haapsalu, teised linnad. Kuid juba nendes muutustes enestes on varjul ka uued probleemid.

Esiteks on linnakeskkonna muutused toimunud mingil määral meie maarahva arvel. Muutused Tallinnas on toimunud Eesti teiste piirkondade arvel. Ja mulle tundub see täiesti vastuvõetamatu. Igasuguse riigi ja ühiskonna tugevus sõltub selle kõige nõrgemast lülist. Minule on see aksioom.

Arengu ebaühtlus ongi see väljakutse, mis on sündinud just meie üldiselt võttes vägagi tormilisest arengust enesest. Me areneme ju palju kiiremini kui näiteks 20 aastat tagasi, eks ole? Kuid muutused põllumajanduses? Või muutused tööstuses? See viimane on mulle eriti tähtis, sest ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, nagu oleks tänapäeva maailm üles ehitatud teenuste müügile. Kui me kujutleme Euroopa riike, kes on ametis ainult sellega, et müüvad üksteisele teenuseid, kes külvab siis meie igapäevast leiba, kes hakkab ehitama? Mille toel kasvab meie vara?

Peab tunnistama, et kui me asusime taastama oma riiki, oli meil palju läbimõtlemata loosungeid. Mõned on praegugi alles. Kuid neisse ei suhtu enam keegi tõsiselt, kui autorid välja arvata. Iga ühiskonna jõud tuleneb suutlikkusest ratsionaalselt kasutada oma intellektuaalset potentsiaali, oma loodusvarasid, oma geograafilist asendit, et tagada igale ühiskonna liikmele loova tegevuse rõõm. Et me võiksime oma töölt pilku tõstes tunda: Eesti on meie kätetöö, meie looming, siin on ka meie tagasihoidlik panus. Sellest saab alguse ka armastus Eesti vastu, ustavus ja lojaalsus Eestile.

Meie kõik näeme praegu, kui kriitiliselt on meelestatud ajakirjandus. Kuid see kriitikameel kõneleb inimeste soovist panna tööle oma mõistus, süda ja käed jõuka ning sisuka elu nimel. Sellepärast me räägimegi probleemidest, mis pole seni veel lahendust leidnud. Muidugi leidub inimesi, kes on kiiresti ja mitte just päris ausal teel rikkaks saanud ning enda meelest elueesmärgi saavutanud. Neile võib paraku ainult kaasa tunda.

Te rääkisite praegu põhiliselt muutustest majanduses. Kas teile ei tee muret nihked teadvuses, väärtushinnangutes, vaimuelus, mis on ilmnenud viimastel aastatel?

Aga muidugi. Kui vasikad kevadel esimest korda karjamaale lastakse, kepslevad nad nagu pöörased. Midagi seesugust võisime näha ja näeme praegugi ka Eestis - teatud vabadusejoovastust. Mõnda aega on selline vabanemisrõõm mõistetav. Kuid sellelgi tundel on piirid ja nii mõnigi on end valusalt nende vastu ära löönud.

Vene keeles on olemas väga ilus väljend ''утрясется'' - loksub paika. Muutuste värske tuul toob alati endaga kaasa keeriseid, turbulentsi. Küsimused, mis varem meie ette lihtsalt ei kerkinud, peavad nüüd leidma lahenduse. Õnnetuseks on Eestis kaht liiki inimesi. Ühed leiavad aina, et aega on küll, teised jälle on kärsitud, tahavad kõike prauhti, käigu pealt ära otsustada. Nagu ikka pole kummalgi äärmusel õigus.

Nii väikese riigi puhul nagu Eesti on välispoliitika ülimalt oluline. Praegu arutatakse elavalt NATO-sse ja Euroopa Liitu astumist. Teid peetakse ühinemise kindlaks toetajaks. Miks te arvate, et see oleks Eestile hea? Ja kas selles küsimuses on vajalik referendumite korraldamine?

Juba kirjanikupõlves olin tihedalt seotud poliitilise eluga, teadsin, mis on hea ja mis on halb. Riigi poliitikasse tulin ma inimesena, kel polnud vähimatki kahtlust, et Eesti on alati olnud, on nüüd ja on ka tulevikus üks osa Euroopast. Me oleme juba ammusest ajast pidanud omaks Euroopa demokraatlikke väärtushinnanguid. Samas olen kommertskultuuri ja tarbimisühiskonna vastane, nagu muide enamik eurooplasi. Ei tasu unustada, et just Euroopa on loonud demokraatia ja inimväärikuse mõisted. Ja vaba inimene on loov inimene, ükskõik, mis ta ka ei teeks.

Miks on Euroopast saanud tänapäeva maailma arengu üks võimsamaid tegureid? Kui järele mõelda, on ju Lääne-Euroopa kõigest väike jupike hiigelsuure Euraasia mandri küljes. Mil viisil suudab see väike, oma loodusvarad ammugi ammendanud poolsaar ikka veel olla veduriks, mis viib edasi kogu maailma? Mina näen vastust selles, et siinsel väikesel maalapil eksisteerib juba ammust aega kõrvuti imeliselt erinevate kultuuride tohutult mitmekülgne hulk.

Kultuuride erinevus tihendab vaatenurkade erinevust, erinevat asjassesuhtumist. See on nagu labor, kus töötavad erinevate seisukohtadega uurijad. Sellises laboris edeneb töö alati hästi. Erinevus ei tõuka eemale, vaid paelub. Kui see pole muidugi pealesunnitud erinevus.

Kõneldes referendumist ühenduses NATO ja Euroopa Liiduga, siis meenub mulle lugu kartulikasvatuse algusest Eestis. Talupojad ei tahtnud seda sugugi maha panna. Siis läks August von Kotzebue, tollases Eestis väga tuntud mees, kuulsa meresõitja isa, pidulik frakk seljas ja valged kindad käes, ise põllule ja hakkas kartuleid mulda panema. Meie flegmaatilistele ja skeptilistele talupoegadele avaldas see muljet, kuigi ükski neist ei võinud aimatagi, et paneb aluse oma tulevasele jõukusele. Ühesõnaga ma eelistaksin Kotzebue pedagoogilist lähenemist.

Eesti euroskeptikud võrdlevad sageli Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Paraku unustavad nad ühe väikese erinevuse: NSV Liidust oli ülimalt keeruline välja saada, Euroopa Liitu on samavõrra keeruline sisse saada. Lahkumine Euroopa Liidust käib aga üsna lihtsalt.

Kuidas te hindate etnilise integratsiooni protsessi Eestis?

Mida kujutab endast Eesti riik? See on 1918. aastal väljakuulutatud Eesti Vabariigi juriidiline jätkumine. Praegu on see õigusjärgne riik laialt avanud oma uksed inimestele, kes asusid või asustati meie territooriumile Nõukogude Liidu surveabinõude tõttu. Meil kõigil peavad silme ees olema ühised eesmärgid. Ja meil kõigil on kergem, kui me toetume seejuures ühistele arusaamisele meie ajaloost. Kahjuks ei ole meil võimalik loota, et noored, kes lõpetasid kooli Brežnevi või Tšernenko ajal, oleksid teadlikud kõigist Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamisega seotud üksikasjadest, kuigi just see pakt paiskaski rahvad maailmasõtta ja tõi Eestile kaasa iseseisvuse kaotamise. Me peame ühtemoodi aru saama ajaloo suurtest õppetundidest ja ühesugune arusaamine minevikust juhatab meid ühisele arusaamisele tulevikust. Hoidku Jumal selle eest, et kõikides küsimustes valitseks vaikiv üksmeel - seda nimetatakse totalitarismiks. Kuid ühine suundumus, ühine lähtepunkt, ühine lootus peavad olema.

Mulle tundub, et eestlaste hinges istub sügaval üks eksitav okas - nad peavad kõiki venelasi vastutavaks nende kohutavate kuritegude eest, mis on seotud Stalini totalitaarse režiimiga. Mul on väga hea meel, et selline suhtumine on eestlaste valdaval enamusel minevikku jäänud. Ja jutt ei ole ainult eestlastest. Lähenemine teineteisele on alati vastastikune. Mulle meenub vanausuliste väike raamatukogu ühes Peipsi-äärses külas, kus ma hiljuti viibisin. Ma võtsin ühe vanaslaavi keelse raamatu ja kuulasin selja taga üllatunud sosinat: ''Vaadake, MEIE president loeb kirikuslaavi keelt.'' Integratsioon ei ole ühine õlletuba. See on pikaldane protsess. Needsamad vanausulised leidsid pelgupaiga Eestis, kui põgenesid usulise tagakiusamise eest, ja nende tänutunne Eesti vastu on loomulik. Andku Jumal meile rohkem kannatlikkust ja sallivust ning kõik sünnib loomulikul teel, ilma õpetatud meeste ja juttu keerutavate konverentside abita.

Möödunud kümne aasta jooksul on paljud asjad Eestis pöördumatult muutunud. Nõukogude korra ajal jälgisid eestlased murelikult, kuidas tilluke eesti keele saareke uppus üha sügavamale ''vennaliku'' keele tohutusse ookeani. Praegu on olukord teistsugune. Ma ei ole kohanud Eestis ühtegi venelast, kes poleks tahtnud õppida eesti keelt. Probleem on mujal - meil ei jätku kvalifitseeritud õpetajaid. Ja ma lihtsalt ei saa aru nendest lobamokkadest, kes räägivad venelastest kui rahvusest, kel pole keelteõppimise annet, nagu ei saa aru ka nendest, kes väidavad, et eesti keel on vaat, et maailma kõige keerulisem keel.

Ma tahaksin lisada siia veel ühe märkuse. Eestlased nimetavad nõukogude korda ''okupatsioonirežiimiks'', ja neil on selleks täielikult õigus. Kuid see ei tähenda, nagu nimetaksid nad oma vene päritolu kaasmaalasi ''okupantideks''. Üks asi on poliitilised süsteemid ja hoopis teine asi on rahvad, olgu suured või väikesed, kes on minevikus olnud totalitaarse korra ohvrid. Siin tuleb tõmmata selge piir.

Omaette nähtus on see, et Eesti bürokraatia ei erine kuigivõrd nõukogude omast. Ma palusin hiljuti oma kantselei töötajaid käia vaatamas, mis toimub Kodakondsus- ja Migratsiooniameti osakondades. Selgus, et KMA tegevus on tõesti allpool igasugust arvustust. On kurb tunnistada, et pikad järjekorrad KMA-s ei alanda mitte niivõrd inimesi, kes seal seisavad, kuivõrd meie valitsust ennast.

Sellega ühenduses tahaksin teha teisegi kõrvalepõike. Pole saladus, et Eestis on inimesi, keda seovad Venemaaga lähedased sugulussidemed ja kes tahaksid sinna sõita. Rõhutan, et kõnelen siin abstraktsest variandist, lähtudes Jevgeni Primakovi avaldusest, mille ta tegi Vene Föderatsiooni peaministrina. Tema meelest pole tagasiränne Venemaale kasulik, sest re-migrandid ei taha sõita Põhja või Kaug-Itta, vaid eelistavad Venemaa Euroopa-osa suuri linnu. Seetõttu tuleb toetada vene diasporaa juurdumist seal, kus ta on olemas, arvab Jevgeni Primakov. Minu meelest on see ebanormaalse nõukoguliku suhtumise ilmekas näide. Pole vähimatki kahtlust, et välismaal elavate kaasmaalaste toetamise kontseptsioon, mida rakendab Moskva, osutub küllalt sageli teatud riikidele poliitilise surve avaldamise vahendiks.

Tänapäeva Eestil on tegemist kahe probleemiga, mis esmapilgul teineteist välistavad. Need on kvalifitseeritud tööjõu puudus ühest küljest ja töökohtade puudus teisest küljest. Kahtlemata võib see saada sotsiaalsete pingete allikaks. Mis teha? Tuua tööjõud sisse piiri tagant, nagu on tavaks Läänes? Minu meelest kipub vastus ise keelele.

Üks meie kõige kiireloomulisemaid ülesandeid on kutsehariduse tänapäevase süsteemi rajamine. See on üks sisepoliitilise integratsiooni võimalus ja samas üks võimalus Eesti integreerumiseks Euroopasse. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas kaovad ühed elukutsed ja tekivad teised ning inimese kohus on ümber õppida, et tööturust mitte maha jääda. Läinud aastal ei leidnud ühe kutsekooli ükski lõpetaja erialast tööd! On täiesti lubamatu, et kutsekeskkoolide süsteem ei oska arvesse võtta homse päeva nõudmisi.

Kuidas te hindate mitmeparteisüsteemi arengut Eestis?

Erakondade all mõistame kodanikke, keda ühendab teatav ühine poliitiline programm. Ma ei tervita niisugust nähtust nagu ''sõpruskonna partei''. Teisest küljest pean ma ajutiseks nähtust, kui ühesuguste poliitiliste vaadetega inimesed jagunevad rahvustunde järgi, nagu näiteks kaks sotsiaaldemokraatlikku parteid, mida me näeme praegu Eestis. Erakondi peab Eestis jääma vähemaks ja nad peavad tegutsema poliitilise programmi alusel, aga mitte rahvustunnuste põhjal või kui sõpruskonna kogu. Ükskõik milline poliitiline partei Eestis peab lähtuma Eesti reaalidest ja tegutsema kogu Eesti kui terviku, aga mitte näiteks Tallinna või Kirde-Eesti huvides. Tuleb lõpuks ometi aru saada, et Eesti on terviklik organism. See, mis on hea nendele eestlastele, kelle kodune keel on vene keel, peab olema hea ka nendele eestlastele, kelle kodune keel on eesti keel. Ja vastupidi.

Kremlis on uus peremees ja Venemaal uus valitsus. Kas teile ei hakka silma teatav sarnasus Moskva uue valitsuse majandusprogrammi ja Mart Laari esimese valitsuse tegemiste vahel?

Teie küsimus kõlab kaunis ootamatult, kuid mõnesugune sarnasus on võib-olla tõesti olemas. Eestis teadvustati endale väga varakult majanduse ümberkorraldamise möödapääsmatust. Mul on kahju, et Vene Föderatsiooni tee oli raske vigade ja ekslike otsuste tõttu. Muidugi oli see tee ka Eestile raske. Ma näen vahel vaimusilmas kauboid, kes peab täie kapaku pealt oma hobuse kõik neli jalga uuesti rautama.

Ent vahe Eesti ja Venemaa vahel on selles, et õigusriigi ülesehitamise kogu keerulisusest hoolimata liikus meie õigus majanduslikest muutustest sammu võrra eespool. Ma ei taha sellega öelda, et meil pole olnud ärastamist või korruptsiooni. Kuid õnneks oli meil võitluses nendega võimalik toetuda seadustele, olgu need pealegi vastuolulised. Ometi läks korda tekitada ettekujutus sellest, mis on lubatud ja mis mitte. Minu meelest on see põhiline erinevus. Teisisõnu, me suutsime samal ajal üles ehitada ka avatud ühiskonna.

Ma loodan, et kui president Putin kasutas väljendit ''seaduse diktatuur'', siis ei näita see tingimata, et talle on lähedane mõiste ''proletariaadi diktatuur''. Ma arvan, et ta tahtis tõepoolest öelda: kõikide otsuste aluseks peab olema seadus. Kui minu oletus on õige, siis läheb Venemaal korda läbi viia majandusreformid, mille ebaõnnestumine ongi andnud põhjust temasse umbusklikult suhtuda. Kui avatud turu põhimõtted ja seadusekuulekus saavad Venemaal prioriteediks, siis juba see üksi osutub Venemaa ja Eesti heanaaberlike suhete tagatiseks.

Ma näeksin heameelega, et meid ja Venemaad seoks ka ühine arusaam ajaloost. Ma ei ole kindel, et areng praegu paremuse suunas liigub. Mulle on arusaamatu, kuidas on Venemaale taas sugenenud revanšistid, kes eelistavad vaikida sellest, kuidas 150 tuhat hambuni relvastatud punaarmeelast 1940. aastal Eestisse tungisid, ja püüavad seda serveerida ''sotsialistliku revolutsiooni'' pähe. Ma loodan, et nad ei anna Moskvas tooni, kuid nende hääl on viimasel ajal hakanud kostma valjemini. Eesti vastab selle peale rahulikult ja kindlalt: bolševistlik revanšism ei lähe läbi! Terve mõtteviis on Venemaal juba ärganud ja seda ei ole võimalik lämmatada, nagu tehti 1930.aastatel.

Paljud Eesti poliitikud kasutavad formuleeringut: majandussuhteid Venemaaga tuleb arendada, kuid ainult niikaugele, et ei tekiks ohtu sattuda poliitilisse sõltuvusse. Teie kommentaar?

Ma arvan, et nii mõtlevad eranditult kõik Euroopa ja maailma poliitikud. Riigi suveräänsuse tagab alati tema majandussuhete tasakaal. Euroopa Liit loob selleks suurepärased võimalused. Eestit võrreldakse sageli sillaga Ida ja Lääne vahel. Ma eelistaksin silla asemel rääkida maanteest. Sest väga kaunis Pariisi linnas viib üle Seine'i jõe hulk sildu, kuid osa Pariisi elanikke, pariislasi, ööbib paraku nende sildade all. Ma ei tahaks sildade alla ööbima ei eestlasi ega venelasi. Ma tahaksin, et meie koostöö, meie majanduslikud ja kultuurialased sidemed liiguksid edasi mööda demokraatia, rahvusvahelise õiguse ja võrdsuse maanteed.


Tänan teid intervjuu eest.

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele