Keelest tähtsam on soov omavahel rääkida


Pärast neljapäeval Vilniuses toimunud kolme Balti riigi juhi Lennart Meri, Vaira Vike-Freiberga ja Valdas Adamkuse kohtumist andis Eesti president Lennart Meri oma maa suursaatkonnas intervjuu Lietuvos rytasele.

Juba paar aastat peab Eesti läbirääkimisi Euroopa Liiduga liitumise üle. Kuidas hindavad seda protsessi teie riigi inimesed?

Poliitikas ei võida palju, kui püütakse inimesi otseselt veenda uskumaks seda, mida nad ei tunne. Inimesed tahavad siiralt, et nende maa saaks Euroopa Liidu liikmeks ainult sel juhul, kui nad mõistavad, et see avab nende jaoks uute võimaluste akna. Nad peavad tunnetama, kuidas integratsiooniprotsessid elavdavad majandust ja parandavad nende elu.

Mõnikord küsivad lätlased ja leedulased, kuidas jõudis Eesti integratsiooniprotsessides Euroopa Liitu teistest mõnevõrra ette? Vastus on väga lihtne - hakkasime veidi varem teostama majandusreforme.

Meie esimesed sammud olid väga rasked. Kui aga suudetakse majandus ümber orienteerida töötamaks rahvusvahelise konkurentsi ja vabaturu tingimustes, siis saabub ka majanduslik tõus. Inimesed hakkavad tundma, kuidas suurenevad nende sissetulekud. Neile avanevad uued eluvõimalused. Ütleme näiteks, et nad võivad oma lastega sõita puhkama Saksamaale, Rootsi, Itaaliasse või Hispaaniasse. Nõukogude ajal olid sellised reisid peaaegu võimatud. See tekitab ühiskonnas tähtsaid psühholoogilisi muudatusi.

Eestlased on kangekaelsed ning visad. Nad ei kaldu pimesi uskuma sõnu, vaid usuvad ainult fakte. Kui Eestis avanes inimeste jaoks veidi rohkem võimalusi ning nad said rohkem teenida, hakkasid nad uskuma Euroopasse integreerimise tähendust.

Mille poolest võiksid Eesti kogemused olla kasulikud Leedule ja Lätile, kes läbirääkimisi Euroopa Liiduga alles alustavad?

Meie diplomaatidel on tihedad sidemed, Eesti annab pidevalt Lätile ja Leedule infot, kuidas läbirääkimised Euroopa Liiduga edenevad. Peale selle on teil palju suurepäraseid sõpru, kõigepealt Taanis, Rootsis ja Soomes, kes on valmis teid aitama nagu nad aitavad meidki. Nad õpetavad riiklikke institutsioone töötama Euroopa Liidu standardite järgi. Väga erinev on ju vanade demokraatlike traditsioonidega Euroopa riikide ja postnõukogulike regioonide teenistujate tööstiil.

Pole kerge saavutada euroopalikke standardeid, kuid see on põhimõtteliselt tähtis just meile enestele.

Töötades käsikäes Euroopa Liiduga, sunnime me oma teenistujaid omaks võtma euroopalikud reeglid, harjutame neid aru saama, et pole lubatud inimese küsimusele vastata näiteks kahe nädala pärast.

Kolme Balti riigi presidentide kohtumised toimuvad nüüd igal aastal, seega on oht, et need muutuvad formaalseteks ja deklaratiivseteks, ei hakata lahendama reaalseid probleeme. Kas seekord Vilniuses õnnestus arutada konkreetseid riikidevaheliste suhete küsimusi?

Arutasime konkreetselt, kuidas parandada meie riikide transpordi ja eriti raudteedega seotud sidemeid. Tallinn, Riia, Vilnius, Varssav ja Berliin tuleks ühendada moodsa kiirraudteega, sest väikeste vahemaade tõttu pole alati otstarbekas lennata lennukiga.

Kuid tõenäoliselt kõige tähtsam, millest me rääkisime Vilniuses, on Baltimaade energeetikasilla ehitus. Energeetika on majanduse veri ja närvid. Kõneldes integratsioonist Euroopa Liitu, peame kõigepealt hoolt kandma Balti regiooni integratsiooni eest.

Väga tähtis on laiendada meie turgu. Ühendades oma turud võivad Balti riigid vähendada tarbitava energia hinda. Kui ühiste energeetikaprojektide osas jõuaksime kokkuleppele oma teiste naabrite, näiteks Soome ja Venemaa Kaliningradi oblastiga, kasvaks meie ühtne energeetikaturg veelgi.

Leedu president Valdas Adamkus kutsus Vilniusse ka äritegelaste delegatsioonid. Võib-olla olid äriinimesed seekord mõnevõrra passiivsed, sest arvatavasti olime meie, kolm presidenti, liiga jutukad. Kuid me leppisime kokku, et ärimaailma esindajate delegatsioonid kohtuvad tulevikus veelgi ning meie riikide suursaadikud valmistavad need kohtumised ette. Kui neile on vaja ka mingeid poliitilisi otsuseid, siis me võime seda arutada järgmise Balti riikide presidentide kohtumise ajal.

Näib, et poliitiliselt toetavad Balti riigid pidevalt üksteist. Kuid tunnetatav on ka nende konkurents. Leedus kerkib aeg-ajalt kahtlus, et Eesti püüab liialdatult näidata Läänele, et ta on ülekaalukam kui Leedu ja Läti. Tõenäoliselt tekitavad Eestis kahtlusi Leedu püüded olla esikohal NATO-sse integreerimise valdkonnas. Kuidas te hindate sellist konkurentsi?

Ärgem üldse kasutagem meievaheliste suhete leksikonis sõna ''kahtlused''. Leedu edu hinnatakse Eestis nagu ka Eesti võitu. Ka Läti saavutusi peaksid eestlased ja leedulased hindama kui ühist võitu. Ainult sellisest seisukohast lähtudes saame jõuda oma eesmärkidele, mis on tegelikult samasugused.

Tõenäoliselt on vaja ettevaatlikumalt kasutada ka sõna ''võistlemine''. Euroopa Liit on kehtestanud teatud kindlad majandusstandardid, mis on eelduseks selle organisatsiooniga liitumisel.

Kasutatakse väga lihtsat valemit: kelle ettevalmistus on piisav, see võib organisatsiooni astuda. Me vaid pürgime selle poole, me ei võistle omavahel.

Euroopa Liidu liikmeks saamiseks tuleb meil kõigepealt tugevdada oma majandust, suurendada sisekoguprodukti. Kasutaksin sellist võrdlust: Euroopa Liit on kui veerev rong, sellepärast peame me praegu jooksma kiiremini kui liigub tema, et saaksime peale hüpata.

Mõnevõrra teistsugused ülesanded kerkivad meie ette NATO liikmeks saamisel. Näiteks peame riigikaitsele andma vähemalt 2% sisekoguproduktist. Peale selle nõuab NATO-sse astumine ka teatud poliitilist tahet.

Juhindutakse seisukohast, et iga riik peab ise valima, milline kaitsesüsteem talle kõige paremini sobib. Kuid see ei tähenda, et NATO-sse võib astuda automaatselt, kohe, kui oleme riigikaitseks andnud 2% sisekoguproduktist.

Peame tegema ka kodutööd. Kindlalt peavad olema juurdunud demokraatlikud ühiskonna normid - riigikaitse on allutatud tsiviilvõimude ja ühiskonna kontrollile, sõjaväelased ja poliitikud on kohustatud endas kasvatama arusaamise kaasaegsest kaitsesüsteemist.

Kolm Balti riigipead kohtusid pärast Venemaa presidendi valimisi. Kas Balti riikide presidendid kirjutasid alla mingile deklaratsioonile Venemaa surveavalduste kohta Läti vastu?

Ei, me ei kirjutanud alla mingitele salaprotokollidele. Avaldasime ainult tasakaalustatud pressiavalduse suhetest Venemaaga, kus pole mingit vaenulikku retoorikat.

Venemaa uus president Vladimir Putin on rõhutanud, et tema riik vajab seaduste diktatuuri. Võib olla pole see parim poliitilise tahte avaldamise vorm, kuid tervitatav on poliitiline tahe tugevdada seadusandlust ja parlamentaarset demokraatiat Venemaal.

Me usume, et Venemaal õnnestub need eesmärgid muuta reaalsuseks. See on raske ülesanne, kuid kui jätkub poliitilist tahet, suudab Venemaa muutuda demokraatlikuks riigiks, kes teeb tihedat koostööd Euroopa Liidu ja USA-ga. See oleks parim Balti riikide julgeoleku garantii.

Praegu aga näib, et Venemaa on pidevalt valmis ründama Balti riike nende sisepoliitika pärast. Näiteks hiljaaegu avaldas Venemaa välisministeerium pahameelt seoses Eesti välisministri T. H. Ilvese intervjuuga Läti ajalehele Diena.

Ärgem kasutagem sõjalist terminit ''ründama''. Kui kerkib esile mingi rahulolematus, tuletagem meelde, et mõnikord riidlevad inimesed ka linna autobussides.

Me oleme Venemaa naabrid. Heatahtlikult püüame omada võimalikult paremaid suhteid selle riigiga, tuginedes võrdõiguslikkuse ja rahvusvahelise õiguse printsiipidele.

Kolme Balti riigi presidentide kohtumise eelõhtul tähistasite oma sünnipäeva. Leedus isegi loodeti, et teete seda Vilniuses.

29. märtsil, oma sünnipäeval, kõnelesin kaua meie peaministri ja ministritega võimalustest, kuidas jätkata erastamisprotsessi. See diskussioon oli minu töögraafikus juba paar kuud tagasi. Ei saanud seda kuhugi mujale ümber tõsta, kuigi väga meeldiv olnuks oma sünnipäeva tähistada Vilniuses.
Teil on vist üsna raske uskuda, et viimast korda sain piisavalt pikalt jalutada Vilniuses, linnaga tutvuda siis, kui olin veel üliõpilane.

Pärast presidendiks saamist näevad minu reisid välja nii: väljud lennukist, kohtud poliitikutega, vahetad tervitusi, pead kõnesid, teed avaldusi, annad intervjuusid ajakirjanikele ning lendad jälle koju tagasi.

Te olete Eesti president 1992. aastast. Enam kui kord olete kohtunud endiste Leedu ja Läti riigipeadega. Kas pärast seda, kui Algirdas Brazauskase vahetas välja Valdas Adamkus ja Guntis Ulmanise Kanada lätlanna Vaira Vike-Freiberga on muutunud Balti riikide presidentide suhtlusstiil?

Olen tõesti palju kordi kohtunud nii Algirdas Brazauskase kui Guntis Ulmanisega. Need olid nii kahepoolsed kui kolmepoolsed kohtumised. Peale selle kohtusime ka rahvusvahelistel foorumitel.

Poliitikas on inimeste suhted väga tähtsad, kuid see on hoopis laiem mõiste, kui lihtsalt poliitiline suhtlemine. Meie, Baltimaade presidendid, oleme sõlminud tõepoolest head, inimlikud suhted.

Nüüd suhtlete inglise keeles. Varem, kui presidentideks olid Guntis Ulmanis ja Algirdas Brazauskas kasutasite tõenäoliselt vene keelt?

Rääkisime tõepoolest vene keeles, kuigi me seda küsimust kunagi ei arutanud. Poliitikute suhtlemises pole kõige tähtsam keel milles nad räägivad, vaid soov ja tahe mõista üksteist. Sellest pole meil kunagi puudu tulnud. Ei varem ega ka praegu.


Valdas Bartuševičius

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele