President Lennart Meri: ''Olukorda, kus kõik oleks valmis ja ideaalne, ei saa maailmas kunagi olema.''


Täna jõuab Võrumaa Teataja lugejateni pikk intervjuu president Lennart Meriga. Möödunud nädala esmaspäeval kulutas president meie küsimustele vastamiseks kokku poolteist tundi; tänaseks on pikk jutuajamine, pisut lühendatult, saanud avaldamisküpseks. Intervjuu puudutab üldisi teemasid, nagu Euroopa Liit, rahvusriigi tulevik, keskkonnakaitse, inimeste varanduslik kihistumine. Vältisime päevapoliitilisi teemasid. Intervjuu eesmärgiks on suurendada mõttevahetust teemadel, mis meedias paraku igapäevaste uudiste vahele ära kaovad. Eesmärgiks on juhtida tähelepanu teemadele, mis suuremal määral mõjutavad meie elu-olu, heaolu, meie tulevikku. Ja presidendi vastused on siin.

Ütlesite Suurbritannias, et Euroopa Liit olgu riikide liit, mitte liitriik, samas viitavad paljud protsessid, et Euroopa Liit liigub just nimelt liitriigi suunas.

Iga inimese, iga perekonna, iga maakonna, iga rahvusriigi enesestmõistetav soov on olla nii sõltumatu kui võimalik. See on ideaalne eesmärk, millel võib olla liiga kõrge hind. Tuleb vaadata, kus on eesmärgi ja hinna kõige soodsam tasakaal.

Kultuuride mitmekesisus on väljakujunenud osa eurooplase teadvusest. Keegi ei eelda, et Sitsiilias hakatakse inglise keelt rääkima ja baierlasele ei tule pähegi, et Põhja-Saksamaal peaks leiduma samasuguseid maastikke nagu Baieris.

Valmisolek mõista Euroopat kui äärmiselt suurt regionaalsete erinevustega mandriosa, on eurooplasele omane. Ja selle tõttu on Euroopa erakordselt sobiv väikeriigile. Väikeriigid peavad mõtlema sellele, mis suurriigile pähegi ei tule - oma emakeele säilitamisele. Me elame ju ennekõike keeles.

Teist maailmajagu, kus nii paljud väikerahvad saavad maailmaruumi, teoreetilist füüsikat, anorgaanilist ja orgaanilist keemiat kirjeldada emakeelsete terminite kaudu, kahjuks pole. Kui keel on saavutanud taseme, milles ta suudab adekvaatselt kirjeldada meid ümbritsevat maailma, jääb keel elama. Välja võib surra keel, millega saame ajada ainult igapäevaseid asju, näiteks kartuleid maha panna, poest piima või tubakat osta.

Mulle on jäänud mulje, et praegune otsuste langetamise kord Euroopa Liidus pole kuigi demokraatlik. Euroopa Komisjon ja Ministrite Nõukogu võtavad vastu otsuseid ning Europarlament ei oma sisulist võimu? Kui põhjalikku reformi vajab Euroopa Liit?

Sellele küsimusele ei oska keegi praegu vastata. Euroopa riikide liidu käivitamine on meeletult keerulisem kui ühendriikide käivitamine. See põnev väljakutse eeldab lisaks poliitikutele ka visioonidega inimeste kaasa haaramist. Siin on meil rohkem vaja mõtlejaid nagu Kaplinski, Mutt, Kaalep, Runnel, sest nad on väärtustele palju lähemal, kui poliitikud. Probleem on ka selles, et poliitikud kõnelevad ühes ja Kaplinskid-Kaalepid teises keeles ja sõnastikku ei ole.

Esineb muidugi ka anekdoote. Portugali peaminister on Sotsialistliku Internatsionaali juhtfiguur ja jäägu Austria ümber toimunu Euroopa Komisjoni ametnike prestiižile hoiatavaks vahejuhtumiks. Austria on märksa vanem demokraatia kui Portugal ja aasta pärast on kogu lugu anekdoodiks mandunud, millest heas seltskonnas mööda minnakse. Sest demokraatia, inimõiguste ja kodanikuõiguste kindlustamine ja täiustamine on iga Euroopa Liidu liikmesriigi igapäevane kohustus.

Lisaks Austriale süüdistab, küll mitte Euroopa Komisjon, vaid Venemaa, tervet läti rahvast natsismis. Kas eelmise sajandi keskpaiga maailmavaated saavad tänapäeva muutunud inim- ja majandussuhetes uuesti jalule tõusta?

Olukorda, kus kõik oleks valmis ja ideaalne ei saa maailmas kunagi olema. Iga samm progressi suunas toob kaasa ka uue ohu. Võrumaa koolipoistel on võimalus Internetist välja õngitseda ükskõik missuguseid tekste. Kui sellega ei käi kaasas oskus ja kohustus valida, siis oleme väga tühise sammu edasi astunud. Mõelgem kasvõi Gutenbergi trükikunsti leiutamisele. Paljas tehnoloogia ei ole kedagi õndsaks teinud. Määrav on ikkagi inimene, tema mõte ja tahe. Kahjuks on ideoloogiate inerts väga suur.

Kui meenutada skandaali Helmut Kohli ja Saksa kristlik-demokraatide ümber, siis keda erakonnad parlamendis või kohalikes volikogudes tegelikult esindavad, kas sponsoreid või valijaid?

Oleme astumas uude aastatuhandesse ja võibolla selles mõttes on sümboolne, et lugesin esimest korda lehest väljendit televisioonidemokraatia. See on informatsioonimargariin, aseaine, mis loob inimeses pettekujutuse, et ta on asja juures, et ta oskab isegi ühte lauset tsiteerida. Me teame, kuidas suurtes riikides ühe lause jaoks pannakse kokku kolm omaette meeskonda ja hinnatakse, missugune lause kõige paremini on õnnestunud, missugune lause, nagu nüüd öeldakse, kõige paremini ''peale läheb''.

Kuid sedalaadi reklaamitrikke on poliitika kasutanud ammu enne mikrofone ja televisiooni. Lugege kasvõi Dickensi ''Pickwick-klubi''. Ta kirjeldab valimisüritust. Kandidaadile öeldi, et kõne lõppedes tuleb tal laps sülle võtta ja põse peale musi anda. Mees jälestas lapsi: ''Mina, last sülle, mis sul pähe tuleb?'' Aga kui kõne oli lõppenud, haaraski ta lapse ja vajutas matsuva musi tema natuke kleepuvale põsele.

Lubage ma seletan oma arusaamist nüüdisdemokraatiast selle alustassi abil (president võtab laualt alustaldriku). Näete, siin keskel on ümmargune sõõr või ring või kuidas iganes me seda kutsume. See on demokraatia saar. See, mis teda ringiratast ümbritseb, on antidemokraatia piiramisrõngas. Viimaste sajandite ja eriti aastakümnete kestel on demokraatia saar pidevalt kasvanud ja antidemokraatia piiramisrõngas selle võrra ahenenud. Teame ka tagasilööke, kuid need on olnud ajutised, näiteks bolševike võimuletulek Venemaal või natside võimuletulek Saksamaal või kolonelide võimuletulek Kreekas. Demokraatia saar on võinud paisuda üksnes teda piirava rõnga arvel. Kellest see rõngas siis koosneb? Kõigepealt isiklikule heaolule orienteeritud inimestest, kelle arvates demokraatia on kord ja igaveseks võitnud. Teiseks passiivsetest inimestest, kes arvavad, et nendest niikuinii midagi ei sõltu. Ja kolmandaks inimestest, keda on lihtne üle meelitada täiesti teostamatute populistlike lubadustega (vanemad inimesed mäletavad veel: aastaks 1980 jõukuse poolest järele jõuda ja Ameerika Ühendriikidest ette minna maisikasvatuse või ruutpesiti kartulipaneku või agrolinnakute rajamise abil).

Niisiis on demokraatia alati vastamisi harimatu populismi ahvatlusega ja alati kohustatud hoolt kandma selle eest, et ta oma veenvusega, oma eesmärkide ausa läbipaistvusega lakkamatult laieneks ja võidaks endale poolehoidjaid populismi arvel. Mulle meeldib seda kahevõitlust kujutleda ürgmerest kerkiva saarena, mis kasvab ja rahulikult trotsib populismi kaootilisi rünnakuid, kust kandist torm ka ei puhuks.

Oma aastapäevakõnes pühendasite lõigu kevadsuvistele metsaraietele. Laiemalt võttes, kas teie hinnangul tunnetavad jõukad riigid täna oma vastutuskoormat, kujundades üldisi tarbimisharjumusi, mis pahatihti on kaugel keskkonnasäästlikkusest?

Praegune maailm erineb saja aasta tagusest just sellega, et on tekkinud globaalne mure maailma tuleviku, maakera kandevõime suhtes. Märksõnad on vihmametsad, happevihmad, maailmamered, keemiline ja soojusreostus. Samas on meil ka võimsaid julgustavaid eeskujusid, näiteks on Londoni kesklinna tagasi jõudnud hülged. See tähendab, et kalad on tagasi jõudnud, et vesi on jälle puhas. Või võtame Suure Järvistu, mille puhastamisega alustas noor Kennedy. See tundus alguses täiesti lootusetu ülesandena.

Kuid teisest küljest teame ka seda, et kui mingi võluvitsakesega õnnestuks tarbimise tase praegu üle terve maailma viia juhtriikide tasemele, siis aasta või paariga oleks maailma tasakaal saatuslikult uppi löödud.

Kas üks maapõuevara kuulub ühele või teisele, kas piir läheb siit- või sealtpoolt mäge, need on möödaniku konfliktid ja tsivilisatsioonil on võibolla just praegu väljavaade mõista, et me peame end koondama palju ohtlikuma vaenlase vastu, sõltumata sellest, mis kontinendil keegi elab.

Ma ei usu, et rikkad riigid oleksid nõus kõige vaesematega paari heitma ja aritmeetilise keskmise suhtes kokku leppima. See tundub praegu liiga naiivsena. Aga traagiliste konfliktide palge ees on inimesed näidanud, et suudavad oma erinevusi ületada ja koonduda.

Milliste vahenditega panna ühiskonna rikas viiendik investeerima haridusse ja infrastruktuuri, mis tõstaks praeguse madala kvaliteediga tööliste konkurentsivõimet tööturul ning riigi rikkust ja stabiilsust tervikuna?

Eks tulgem siis globaalprobleemide juurest tagasi Eesti juurde. Eestis on paiguti teravaid konflikte, mis tulenevad ennekõike meie vähesest oskusest tööd teha, meie madalast tootlikkusest. See on ''raudse eesriide'' pikk järelmõju. Kuid Eestis ollakse väga teadlikud, et hariduse läbi saab jõukaks. Haridus on alati olnud meie püsiväärtus, juba rahvaluule-aegadel, ja selles mõttes on Eesti väga sümpaatne ja positiivne. Mujal on hariduse kaudu jõukaks saamine valitsuse-asjaks, aga Eestis on hariduse väärtustamine osa meie rahvuskarakterist. Valitsusel jääb üle sellel väga soodsal pinnal leida optimaalseid lahendusi.

Kes meelitaks rikkaid investeerima? Probleem on selles, et Eesti sada kõige rikkamat ei tarvitse olla palju targemad kui sada kõige vaesemat perekonda. Valitsus oma võimuga ei saa mõistagi neid sundida. Aga midagi olulist on ka siin muutunud.

Mulle meeldib näiteks, et Hannes Tamjärv on end pangamehena teostanud, ta on sealt ilmselt saanud kõik, mida on osanud tahta ja on nüüd oma organisatsioonilise andega asunud kooli rajama. Olen temaga rääkinud ja mulle meeldib see südamlikkusest, kohusetundest ja veel millegi segust tekkinud vajadus kooli asutada. Ta ütles, et ei saa leppida mõttega, et andekas õpilane jääks koolitamata seepärast, et elab kusagil ääremaal või tal pole raha.

Selliseid näiteid, et niihästi jõukad kui ka vaesed oma väga erinevate võimaluste juures ometi sarnaseid kohustusi tunnetavad, on juba praegu küllaga. Eestil oma kultuurilis-ajaloolise taustaga on alati olnud võimas veendumus, et hariduse kaudu tuleb õndsus, kasutades, teate isegi, kelle sõnu.

Jõukus tuleb ja läheb, kui tekib suuri kataklüsme. Mõelgem sellele, kui mitu korda on viimase kolmesaja aasta kestel rinne üle Eesti käinud. Ainus, mida rinne ei saa ära võtta, on see, mida inimene oma peas kaasas kannab. Vahest see ongi põhjus, miks Eestis on haridust Euroopa keskmisest rohkem väärtustatud?

Olete optimist?

Kas see jutt on optimistlik? Pessimismist võivad jutlustada inimesed, kes on väga edevad või väga rikkad, kes naudivad oma pessimismi, kes lähevad õhtusöögilauda vaestest kõnelema ja selle nimel vitsutavad kõhu musta kalamarja täis. Pessimism on elukutse.

Ärimaailm on teinud läbi suuri muudatusi, finantsturge ja suurkorporatsioone ei saa enam seostada ühe ja kindla riigiga. Samas on riigid jäänud ikka rahvusriikideks. Kui tõenäoline on väide, et rahvusriik on määratud hääbumisele ning tema asemele astuvad globaalsed riigid?

Jah ja ei. Saksa autotöölised elasid prantsuse autotööliste streigile poolehoiuga kaasa päeva ja kaks ja kolmanda. Aga kui selgus, et nende enda tehaste käigukastide ladu on täis ja et nad peavad oma töö seisma panema, siis oli jutt hoobilt teistmoodi. Üks aitas teisele kaasa, aga surus ka teisele peale ja streik lõppes kiiresti.

Muidugi on tänane maailm läbi põimunud, samas on riigid ja rahvad valmis seda taluma teatud piirini, aga mitte rohkem. Euroopas ei ole mõte Euroopa ühendriikidest populaarne. Kogu Teise maailmasõja järgne idealistlik jutt on unustatud ja mitte sellepärast, et tänapäeva Euroopa poliitikud on auahnemad, vaid sellepärast, et mitmekesisus on iseenesest juba väärtus. Ka Ameerika Ühendriikides on tendents pigem sinnapoole, ka seal on osariikidel süvenev identiteeditunne. Igas osariigis on oma seadusandlus ja isegi oma kaalusüsteem.

Euroopas on see enesestmõistetav. Veel enamgi: kui hakkame luubiga vaatama näiteks Saksamaad, siis Saksamaa koosneb praegu märksa suuremast hulgast saksamaadest kui pärast Saksamaa ühendamist Bismarcki poolt. Teiste sõnadega: ka Eestis on mööda maakondi rännates südantkosutav vaadata, kui erinev on näiteks Saaremaa Haanjast või Hiiumaa Saaremaast või kas või see Viimsi neemenukk ülejäänud Harjumaast.

Heidame korraks pilgu arenevale geenitehnoloogiale, kus inimene loob elu oma äranägemise järgi nagu jumal oma esimesel töönädalal. Kelleks inimene selles valguses vaadatuna muutub?

Oleme avastanud, et võime inimest abistada haiguste või õnnetuste puhul palju efektiivsemalt, mis tähendab vähem rahakulu. Järelikult jõuab abi laiemate hulkadeni.

Kui olite veel väga noor, jällegi pimedal Vene ajal, ilmus vist Edasis tollase Eesti peakirurgi joonealune jutt, milles ta kirjeldas väga avameelselt arsti kõige piinavamaid hetki. Haiglasse tuuakse 70- ja 20-aastane patsient ja mõlemale on vaja teha vereülekanne, kuid on vaid üks portsjon verd. Keda valida? Sellel hetkel on arst jumal, ta annab ühele elu ja jätab teisele andmata.

Sel ajal oli ravimitega suuri raskusi. Arst pidi enda peale võtma vastutuse, kui oli kaks sarnast haigust, aga üks komplekt ravimeid. Kui on raske sünnitus, siis enesestmõistetavalt alati päästetakse ema.

See, et kollased ajakirjanikud geenitehnoloogia teemat ekspluateerivad, on ootuspärane nagu muinasjutus: aga mis juhtub, kui tuleb kuri hunt.

Valitsused võistlevad üksteisega, kuidas alandada makse, kuidas luua paremaid infrastruktuure väliskapitali ligimeelitamiseks. Tulemuseks näikse olevat see, et korporatsioonid kasutavad ära soodustused, kantides äritulud maksuvabadesse piirkondadesse. Kas sellise poliitikaga riigid mitte ei kurna end lõpuks välja?

See näitab minu jaoks hoopis ühtlustumist. Kui investeeritakse piirkondadesse, kus tööjõud on odavam, hakkab tööle ühendatud anumate seadus. See on kindlasti üks viis, mis loob riigivõimu vahelesegamiseta niisuguse olukorra, kus maailma arengutase on palju ühtlasem. Sealt, kus on liiga palju, voolab sinna, kus on vähem.

Milliseid arenguid võiks ennustada Venemaale pärast presidendivalimisi?

Maailma poliitiline avalikkus annab Vladimir Putinile võimaluse näidata, kuidas ta oma põhimõtteid rakendab. Ta on kasutusele võtnud kujundi ''seaduse diktatuur''. See kujund võibolla ei ole just Marie Underi või Betti Alveri paindliku keelekasutuse tasemel, aga presidendikandidaat Putin tahab Venemaal seadused uuesti ausse tõsta ja sellega seoses on ta kõnelnud ka oma kindlast soovist korruptsiooniga võidelda. Korruptsioon on Venemaa probleem number üks, aga ta on probleem kõigile demokraatlikele riikidele.

Kui suur on oht, et praegused madalad kinnisvarahinnad maal viivad meid olukorrani, kus eestlased elavad pisikestes korterites linnas ning meie kaunist loodust naudivad jõukad välismaalastest maaomanikud?

See küsimus oli väga populaarne Soomes aastat viis tagasi, kui Soome, kes väga vapralt hoidus maad välismaalastele müümast, oli Euroopa Liitu astudes sunnitud selle tõkke kõrvaldama. Soome oma 50 000 järvega tundis, et niipea kui viimane tõke on ära võetud, lähevad müügiks kõik järvekaldad ja väikesed saared pealekauba. Mõne aja pärast oli Soome peaaegu solvunud, et esimesel aastal müüdi välismaalastele vaid 87 krunti. Soomlaste enda suvilate arv Vahemere ääres kaalub mitmekümnekordselt selle üles.


Arved Breidaks

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele