Head pidupäeva, härra President. Kuidas tunnete end pidupäevadel?

Nagu kõik teisedki. Süda rõõmustab ja samas on mõtted juba homses päevas. Õnneks ja õnnetuseks ei koosne ju elu ainult pidupäevadest.

Kahju, et mitte ainult pidupäevadest, aga ometi, kui pidupäevi oleks palju, ei osataks neid hinnata. Sest eks me ju tunneta kõike head kui see tuleb hea kõrval ja isegi kui see tuleb halva kõrval.

Ma kujutan ette kehakultuurlaste päeva, mis kestab 364 päeva (naerab). See oleks üsna tüütu ja kehakultuurlased kaoksid ära. Aga ei, kui rääkida tõsiselt, siis 82. aastapäev pole Eestile küll ümmargune tähtpäev, kuid meile on ta tähelepanuväärne selle poolest, et meile on tuntavad juba näiteks Euroopa Liidu esimesed piirjooned. Ma pean silmas seda, et olen alati palju nurisenud meie riigiametnike mitte kõige parema töö üle, kuid siingi on üht-teist muutunud. Meie rõõmuks on juurde tulnud hulk noori, kes enam ei lahenda ristsõnu Ogonjokist, vaid on tõepoolest õppinud töötama nagu kord ja kohus. Ja pealegi kiiresti töötama, sellest rääkimata, et töö on asjatundlik. Teisisõnu, kui te mäletate filmi ''Volga-Volga'', kuidas seal ei saanud telefoniga rääkida, vaid tuli lihtsalt aken lahti teha ja karjuda üle õue, üle platsi. Nojah, aga praegu me vahetame tasahilju Brüsselite ja Pariisidega uudiseid ning saame silmapilk vastused - ja see on juba XXI sajand. Ma arvan, et ma ei hakka teile lubama, nagu vene keeles öeldakse, ''kullamägesid''.

''Kullamägesid'' ja ''piimajõgesid''

Jah, just nimelt. Midagi läheb kindlasti paremaks. See on nagu arstiteaduses: ühest tõvest saad jagu, kuid mägede tagant piilub juba teine jne, jne. Üldiselt võttes on elu ometi, Jumal tänatud, ammu juba jõudnud metsast välja ja linnatänavatele. Ma usun sellesse, et me ei liigu mitte tagasi, vaid edasi ja et me liigume täna kiiremini kui viis aastat tagasi. Kuigi teha on veel väga palju.

Ma arvan, et täna on meil olemas ametnikud, kellest võib vaimustuda ja ka ametnikud, kelle üle võib pahameelt tunda. Esimesed on juba euroinimesed, nemad elavad juba nagu Euroopas. Aga mis te arvate, kuidas elab rahva põhiline enamus? See Eestimaa rahvas, kes teda oma õlgadel kannab ja kes ei ela nii, nagu elavad ametnikud. Kel pole asja internetti, kel pole vahel anda isegi klaasitäit piima oma lastele. Kui te loete ajalehti, siis te teate seda ilmselt niisama hästi kui mina. Ja kuidas teie hindate seda tänasel pidupäeval, mil võib-olla pole kombeks niisugustest asjadest rääkida, kuid ka pidupäev on meie elu ja me tähistame seda pidupäeva kui meie elu parimate lootuste üht verstaposti?

Loomulikult on teil õigus. Ma kasutaksin siin üht oma lemmikväljendit. Ma ei ole isegi väga kindel, et ametnikud elavad jõukamalt ja paremini. Nad on kindlustatud üsna napilt, sest jutt pole erasektorist, kus on kõrged palgad. Kuid nad usuvad tulevikku ja neil jätkub idealismi. Ma võrdleksin neid jäälõhkujaga. Jäälõhkuja rajab ju teed ja jäälõhkuja järel tuleb oh kui suur laevade karavan. Ka meie mõlemad oleme selles karavanis. Mulle on jäänud siin natuke üle aasta ja ma hoian nendele noortele pöialt. Ja on eriti rõõmustav, et nende hulgas on ka palju venelasi. Ja mida kaugemale edasi, seda vähem tunnen ma ebasõbralikkust, mis oli täiesti tajutav, kui ma alustasin juhtkonnas 1990. aastal, viimasel möödunud sajandil, möödunud millenniumil. On lausa naljakas niimoodi öelda. Ma usun, et meil tuleb arvestada sellega, et inimesed on hakanud rohkem liikuma. Võimalik, et kõik ei ole käinud Pariisis, kuid üsna paljud on olnud kas Soomes või Rootsis. Nad on tunnetanud, kui palju me oleme nende nõukogude võimu viiekümne aasta jooksul maha jäänud, ja see äratundmine on olnud väga valuline nii eestlastele kui ka venelastele - nad on muutunud kärsituks. Minu meelest on see positiivne kärsitus, me saame juba täiesti selgelt aru, missugune peab olema normaalne elu. Ja see, mis te ütlesite, et tuntakse puudust, see puudus ei ole kauplustes, seda tuntakse, kuna on tööpuudus ja ei ole raha. Jah, see on karm tõde. Ma ei hakka siin lahtisest uksest sisse murdma, ma tean, et see on Eesti tegelikkus, kuid ma olen kindel, et me hoiame tulevikul sarvist või vähemalt sabast juba väga kõvasti kinni. Ja mida teile siis öelda? Ma tahaksin, et meie vene elanikkond jõuaks äratundmiseni, et see keeruline väljamaa sõna ''integratsioon'' ei tähenda lihtsalt ja inimkeeli midagi muud kui normaalset elu, kus naaber usaldab naabrit. Kus me ei põrka üksteisest eemale, kus me elame sügavamas lugupidamises üksteise vastu. Ka mina kasutan vahel sellist väljendit ''meie Euroopa-venelased'' ja nii see hakkabki olema, kui Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks. Iga venelane saab siis tunda midagi, mida Venemaa ajaloos veel kunagi pole olnud - et ta on eurooplane ka juriidilises mõttes. See tähendab, et tema oma Eesti passi ja vene nimega võib minna lennukisse ja maanduda kas Lissabonis või Madridis, Egiptuses või Pariisis. See on asjade loomulik käik.

Ma vaataksin neid asju pisut teisest küljest. Mõistagi meeldib ka mulle endale väga reisida. Mõistagi avavad reisid meile maailma ja meie tunneme end inimestena, kes kuuluvad Euroopasse ja maailma. See kõik on väga ilus. Kuid mina vaataksin praegu rahvast teisest vaatepunktist. Mulle tundub väga tähtsana, et kõigi nende aastate jooksul on rahvas aru saanud oma jõust ja oma õigusest poliitikas kaasa rääkida. Ta on muutunud julgemaks, ta kirjutab ajalehtedele ja väljendab oma seisukohti selle suhtes, missugusena ta tahaks näha oma maad, kuidas ta tahaks ise osaleda presidendivalimistel, sest ta näeb presidendis rahva huvide kaitsjat, riigipead, kes peab olema rahva esitatud. Ma mäletan, umbes kolm aastat tagasi te rääkisite, et põhiseadus annab teile õiguse algatada põhiseaduse muutmist. Ja te tahtsite seda oma õigust kasutada. Aga tänasel päeval ütleb juba rahvas: ''Me vajame presidendi otsevalimist.'' Kas te oleksite juba valmis kasutama oma põhiseaduslikku õigust algatada põhiseaduse muutmise protsessi, nii et rahvas, kes on end oma riigis jõuna tunnetanud, saaks kui mitte järgmistel, siis vähemalt ülejärgmistel valimistel oma riigipea otse valida?

See on pikka aega olnud mulle väga valus küsimus. Ja mitte sellepärast, et ma oleksin otsevalimiste vastu, vaid sellepärast, et meil pole veel välja kujunenud poliitilisi parteisid. Te küsisite, kas ma olen otsevalimiste poolt või vastu? Ma olen otsevalimiste poolt. Ma arvan aga, et meil vaevalt küll õnnestub muuta põhiseadust järgmisteks valimisteks. Kuid ma loodan väga, et aastal 2006 valitakse president otsevalimistel. Asi on selles ja seda ma tahangi teile öelda, et mulle ei meeldi eriti põhiseadusesse puutuda. Põhiseadus, nagu ta on, ei ole trammipilet, et kasutad korra ja viskad minema, kui tuleb tahtmine trollile ümber istuda ja uus pilet osta. Ei. Me ei ole veel ammendanud kõiki võimalusi, mis on kätketud sellesse põhiseadusesse. Välja arvatud see üks erand, mida ma mainisin. Ma loodan väga, et aastal 2006 on meil otsevalimised.

Ma saan aru, et rahvas arvab: kui tema oleks see instants, kes valib presidendi, võib ta loota, et president astub tema kaitseks välja rasketel silmapilkudel. Kuid ka praegu ootab rahvas Teilt, et Te ütleksite oma sõna. Mis sellest rääkidagi. Kui vaadata meie poliitilist elu, siis ei ole see pidupäeva eel just eriti vaikselt ja rahulikult kulgenud. Me teame, et meie poliitilised jõud, mis on parlamendis esindatud, see tähendab need, kes langetavad otsuseid riigi elu üle ja muuhulgas siis ka meie mõlema elu üle (naerab), ei leia ühist keelt. Ja probleem on muidugi väga tõsine. Probleem on selles, et kes on Eestis maa peremees. Nii ei näe seda probleemi praegu mitte ükski opositsioonipartei, vaid ka rahvas, kes kirjutab ajalehtedele ja räägib meiega raadios. Omandi tagastamine neile, kes sõitsid siit ära, ja neile, kes ei sõitnud, on igal juhul väga suur probleem. Sest praegu on väga palju inimesi, kes said kannatada vara tagastamise esimese laine läbi. Riik ei ole nende suhtes veel midagi otsustanud, paljud neist virelevad ilma elupaigata ja on küpsemas uus probleem. Ning poliitikud ütlevad sageli, et see on teie algatus, et te saatsite juba eelmisele, Mart Siimanni valitsusele, kirja palvega lahendada 1941. aastal Saksamaale ümberasunute küsimus. Te mäletate muidugi seda kirja. Te palusite, ja kui te palusite, siis pidid teil ilmselt olema tõsised põhjendused selle kasuks.

Lugu on ju nii, et kui me tahame olla tsiviliseeritud riik, siis peame tagama oma kodanikele täiesti võrdsed õigused. Ja kogu see segadus on praegu täiesti kunstlikult suureks puhutud. Kui me räägime ümberasujate teisest lainest, siis ei tohi me unustada, et tegelikult ei olnud need inimesed ümberasujad, nad olid põgenikud, kel õnnestus nõukogude võimu käest pääseda, ja ma olen väga rõõmus, et see neil õnnestus, sest me oleme niikuinii kaotanud kümneid tuhandeid laagrites ja asumisel, ning seda võimalust kasutasid peaasjalikult eesti kodanikud. Sakslasi oli nende hulgas vähem kui 10 protsenti. Ja nüüd me oleme äkki täheldanud lünki oma seadusandluses. ja meie ees on olukord, kus ühtedel Eesti Vabariigi kodanikel on suuremad õigused kui teistel. Seda ei tohi olla. Õigused peavad alati olema võrdsed. Sellele on rajatud õigusriik. Ja kui seda ei soovita, siis võivad sellest sugeneda täiesti vapustavad probleemid. Me ei hakka ju ometi uuesti natsionaliseerima seda, mis on erastatud.

Ei, muidugi me ei hakka. Ja ega meie eesmärk ei olegi uuesti natsionaliseerida seda, mis on erastatud. Kuid selle on erastanud meie inimesed meie riigis, inimesed, kes on siin elanud, kes on loonud, olgugi kasinate võimaluste piires selle, mida kujutab endast praegu Eesti riik.

Me lähtusime sellest, et Eesti riik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Ja sellele Eesti riigile on väga paljud andnud kogu oma jõu, on andnud tema eest oma elu, ja ka nende kodanike suhtes on meie kohus rakendada ühte ja sama mõõdupuud. Muidu ei sünni õigusriiki. Kuid teine asi on hooletus, ja võib-olla isegi mitte hooletus, vaid mõnede tegelaste poliitilised teod, kes on selle probleemi suureks puhunud. Probleemi ulatust on mul raske hinnata, kuid ma usun, et see jääb umbes 300 miljoni krooni piiresse, mitte rohkem. Ja mis mind eriti häirib, on see, et jutt on peaasjalikult mõne üksiku maja tagastamisest. Ja nendes majades elavad, kui nüüd öelda otsesõnu, mõned endisaegsed juhtivad seltsimehed, nii et nad teavad väga hästi, et võitlevad praegu omaeneste korterite ja üldsegi mitte põhimõtete eest. Mulle ei tundu see eriti eetiline. Ma tean, et vara tagastamine on tohutult keeruline. Minu vanemate maja on täis üürnikke. Ma olin sunnitud endale ise maja ehitama ja metsa ostma ning see tõi kaasa täiesti kohutavad võlad, kuid ma usun, et elan nii kaua, et saan kõik oma võlad makstud. Ma tean, et see on ränk probleem, kuid põhimõtteliselt on see lahendatav vaid ühel põhimõttel: võrdsed õigused võrdsetele. Teist lahendust sellele küsimusele ma ei näe.

Ka mina ei tahaks, et meil oleksid ühed kodanikud võrdsemad kui teised. Ja loomulikult ei ole mul mõtteski asuda kaitsma endisi kommunistlikke tegelasi, kes elavad nendes majades, nagu Teie arvate. Ma juhtusin lihtsalt nägema neid inimesi, kes olid tulnud Riigikogusse selle asja arutamist kuulama. Need olid väga eakad naised. Ma ei näinud ega tundnud seal ära ühtegi tuttavat nägu endiste funktsionäride hulgast. Vaevalt, et nad olid mõnes väga kõrges ametis meie eelmises riigis. Teisest küljest võib aga asja võtta ka nii, ja minulgi on hea meel, et mingi osa inimesi sai ära sõita, igaühel on õigus valida endale niisugune eluviis, nagu ta tahab, ja elada seal, kus ta tahab. Selle poole me oleme ju liikunud. See on üks meie põhilisi euroopalikke vabadusi. Aga ma tahaksin lihtsalt veidi täpsustada. Nad sõitsid ju Eestist minema rahu ajal, kuigi juba.

(katkestab) Lubage, ma räägin teile. Teadupärast on siin Eesti ja Läti vahel suur erinevus. Lätis ei olnud kahjuks kultuuriautonoomia seadust. Lätlased olid üsna karmid. Selle tulemusena tekkis Lätis nii vene kui ka saksa elanikkonna hulgas, ma ütleksin - ja ma püüan väljenduda küllaltki pehmelt -, vaenulikkus. Eestis aga toimis ja toimis minu meelest väga hästi kultuuriautonoomia seadus ja on imetlusväärne, et sel oli ka otsene poliitiline tagajärg. Eestis, siinsete sakslaste hulgas, kes olid siin elanud juba 700 aastat, ei olnud natse, natsistlik liikumine oli sedavõrd välja arenemata, et Eesti oli riik, kuhu saabusid juudid, kes Saksamaalt minema kihutati. Meil, Tartu Ülikoolis, leidsid mõned neist endale töökoha. ja kui Hitler kokkuleppel Staliniga kutsus 1939. aasta augusti lõpul ja septembri alguses sakslasi ajaloolisele kodumaale tagasi pöörduma, siis kujutage ette, et kolmandik sakslasi oli meelestatud niivõrd antinatsistlikult, et nad keeldusid järgnemast füüreri kutsele. Muidugi mõista sattusid nad ''musta nimekirja''. Teisisõnu, need olid inimesed, kes ei olnud lojaalsed natsistlikule režiimile, mis oli tollal juba näidanud oma kohutavat olemust Saksas eneses. Olukord muutus järsult, kui Punaarmee 17. juunil 1940 okupeeris Eesti. Siis ütlesid arvatavasti paljud endale, et tuleb valida kahe halva vahel. Ja leidus inimesi, kes arvasid, et on parem jääda siia, ja oli inimesi, kes pelgasid stalinistlikku terrorit ja otsustasid sõita Saksamaale. Aga kuna nad polnud kuulda võtnud füüreri kutset, siis ei pakutud neile mingit kompensatsiooni ja neid käsitleti teise lainena, inimestena, kes pole lojaalsed Kolmandale Reichile natsistlikul Saksamaal. Nad paigutati elama Ruhri piirkonda, kus nad olid kohustatud töötama tehastes, vabrikutes, kaevandustes ja mitmel pool mujal. Teisisõnu, just nende puhul on meil tegemist inimestega, kellega meid seob mingi ühine vihavaen fašismi, natsismi, natsionalismi mis tahes ilmingute vastu. Saatanal on palju nimesid. Ja just nende puhul on meie kõlbeline kohus rakendada võrdseid õigusi, sest nemad on ju ka Eesti riigi kodanikud. Nad lahkusid, peljates just nimelt stalinistlikku terrorit.

Aga miks pole Saksamaa, kelle kohta oletati, et ta alustab meiega läbirääkimisi, sõlmib kahepoolsed lepingud, paneb nii-öelda i-le täpi peale, miks pole ta kõigi nende aastate jooksul püüdnud mingil moel kaitsta nende inimeste omandit, neil on ju siin väga palju vara? Mis sellest rääkidagi, ma olen näinud Saksamaale väljaantud albumeid, kus on sees mõisad ja pargid, kõikide nende sakslaste perekonnaportreed, kes on siin elanud.

Armas inimene, see ei puutu üldse siia. Sellest pole kunagi juttugi olnud. Eesti viis 1922. aastal läbi maareformi ja kõik need valdused, millest te räägite, natsionaliseeriti seaduslikul alusel ning saksa parunid kaotasid oma maavaldused. Nende varade tagastamisest ei saanud kunagi juttugi olla, sest otsuse selle kõige kohta langetas sõjaeelne Eesti Riigikogu. Olgu öeldud, et meid kaevati selle eest kohtusse, Rahvasteliitu. Aga kuna me maksime selle eest nendele samadele sakslastele kompensatsiooni, siis jõudis Rahvasteliit arusaamisele, et tegemist on iidsete kivistunud feodaalsuhetega, nägi, et siin makstakse kahjutasu (see oli pigem sümboolne, kuid neid ei jäetud siiski hätta), ja probleem võeti päevakorrast maha. Ja see probleem pole kunagi olnud arutlusaineks praeguses Riigikogus.

Ma ei kavatsenudki seda teemat jutuks võtta. Mulle tuli lihtsalt meelde, et Saksa riik näiteks seeläbi justkui kaitses või julgustas siiajäänud inimesi. Need siin on aga reaalselt eksisteerivad natsionaliseerimata majad, mille omanikuks võib kesklinnas saada, ma parem ei räägi edasi. Mingem tagasi ''meie lammaste'' juurde, nagu on kombeks prantslastel öelda. Probleem on ju tegelikult selles, et me võime ühiskonna lõhestada. Mulle meeldib väga, et teie kui president hoolitsete noorte eest. Näiteks tänagi me vestlesime noortest ametnikest, ja teie probleemid ning kavad toetada noort eesti peret. See kõik on väga tore, aga kui praegu võetakse siiski vastu omandireformi seaduse parandus, tekib meil mitu tuhat mitte väga noort peret, kes pole ilmselt kuigivõrd materiaalselt kindlustatud - öelge, kas te võiksite ka neile välja pakkuda programmi, mis hoiaks ära lõhenemise rahvuslikul pinnal, mis aitaks vältida vastasseisu vanade ja noorte vahel?

Ma arvan, et me peame sellistest probleemidest rääkides kasutama täpseid arve. Tuhandetest ei saa juttugi olla. Siin on kõne all põhimõte. Tuhandetest räägivad inimesed, kes tahavad, ja võib-olla mitte kõige puhtamate tagamõtetega, et neid rahule jäetaks. Ma olen teiega nõus, et meie pensionikindlustus on liiga kasin, ääretult kasin ja et just nimelt minuvanused ja vanemad inimesed elavad, eriti linnades, tõepoolest väga kehvasti. Ka selle üle on praegu Riigikogus käimas arutelu - kuidas pensionikindlustust sellisel moel üles ehitada, et praegu töötav põlvkond võiks arvestada pensioniga. Me võtsime lähtepunktiks Lääne praktika, kus pension koosneb niinimetatud sammastest. Ometi tuleb aru saada sellestki, et meie saatus on kujunenud teistmoodi kui Läänes, kus üks perekond elab juba kolmandat põlve ja kus pärand järelikult suureneb ning riigipensioni või ettevõtjapensioni osatähtsus pärandi kõrval kahaneb. See on muidugi tohutult komplitseeritud küsimus. Ja ilmselt on ta veel komplitseeritum seetõttu, et meie elanikkond ju ei kasva, praegu see kahaneb. Ja kunagi 2030-2040. aastatel on koorem, mis langeb ühe töötaja õlule, tunduvalt suurem kui praegu. Ma tean, et see on raske probleem, ja mul ei ole teile praegu pakkuda kergeid lahendusi, aga ma usun, et teile pole ka tarvis, et ma räägiksin teile lihtsalt ilusaid sõnu. Ma tean ainult niipalju, et valitsus on teadvustanud probleemi olemuse ja me püüame sellele lahendust leida.

Mulle tundub, et teie Noore pere programm ongi esimene samm teel selle probleemi lahenduse juurde. Kui noored inimesed saavad võimaluse normaalselt elada ja normaalselt töötada, siis nad hakkavad ka lapsi ilmale tooma. Praegu nad kardavad seda teha, aga niisugune programm oleks küll väike, kuid siiski tagatis, et perekond jääb püsima, ja järelikult peavad tal olema pärijad, ning majja, mida nad täna ehitavad peavad sündima uued põlvkonnad, kes hakkavad seda maja täiendama ja laiendama. Nii tekib mingi perspektiiv ja võib öelda, et ühe sammu tööpõllu laienemise suunas ja selle nimel, et vanad inimesed ei sureks neljakümne aasta pärast nälga, teeme me praegu teie abiga.

Ütleme nii, et Eestis ei sure praegu keegi nälga, ja Jumala abiga, ei hakkagi surema. Kuid mul on väga hea meel, et te hakkasite rääkima noorest perekonnast. See probleem on mulle tõesti südamelähedane, sest ma mäletan väga hästi, kui raske oli mul endal perekonda luua. Ma elasin hulk aega verandal. Kui sündis esimene laps, siis ma mäletan, et tuli kaks korda päevas ahju kütta, sest põrandal kippus kõik jäätuma. See plaan, mille olen valmis mõelnud, näeb välja umbes järgmiselt: noor perekond, kus kahekesi suudetakse teenida nii palju, et kuus on võimalik maksta mitte rohkem kui kolm tuhat krooni - see on muidugi ka suur summa, kuid meenutab siiski pigem väga kõrget korteriüüri kui oma maja hinda. Ja kui me suudame selle plaani ellu viia, siis mulle tundub, et meie erapankade abiga võib selline reaalne võimalus tekkida. Selle raha eest ja valitsuse toel, kes võtab endale kohustuse laenuprotsente maksta, me suudame tagada peredele mitte küll luksusliku, kuid siiski üsna mugava maja, mis pealegi ei ole, ja see on minu meelest kõige olulisem, - väga kallis. Me töötame, ja töötame ühisel nõul ja jõul koos ehitajate ja arhitektidega. Arhitektidel on kartusi, et lausehitusel võib ilmneda ka negatiivseid külgi, sest väikesed elamud on liialt üksteise sarnased, nagu seda näeb siin-seal Nõmmel. Mina seda ei karda, sest igaühel, kelle käed töö järele igatsevad, on küllalt aega, et istutada juba praegu või siis tuleval aastal õunapuid, sõstrapõõsaid jms, siis see on ju loodus, mis toob mitmekesisust. Loodus mõjutab meid ja ümbritsevat keskkonda sootuks jõulisemalt kui arhitektuur.

Jah, mind see ka ei hirmuta. Kõige olulisem on ju ikka, et inimene tunneks sisimas, et ta on oma kodus, et ta ei ole külaline. Härra president, spetsialistid, kes on arvutusi teinud, ütlevad praegu, et see programm on siiski mõeldud keskmisest paremini kindlustatud peredele. Välja panna kolm tuhat krooni lisaks perekonna elamiskuludele, toidukuludele, laste koolituskuludele - see nõuab perekonnalt üsna kõrget palgataset.

Jah, kahjuks olen ma sunnitud teiega nõustuma: kolm tuhat kahe inimese kohta on küll veel võimalikkuse piirides, kuid see on ka võimalikkuse äärmine piir. Kahjuks ei näe me veel praegu paremaid variante, kuid see ei tähenda, et me idee kõrvale heidaksime. Ma arvan, et praegu ei pruugi sellest projektist huvitatud inimeste hulk veel kuigi suur olla. Ent ka palgad tõusevad. Aeglaselt küll, aga tõusevad ometi. Ja kolme aasta pärast, kuue aasta pärast on inimesi, kes sellise asja ette võtavad, kindlasti rohkem, ning ma usun, et küllap valgustab sisemine sära siis mitte üksi seda perekonda ja tema kodumaja, vaid kogu Eestit.

Ja nüüd lõpetuseks, härra president. Me näeme täna, et meie poliitilised jõud ei suuda kuidagi ühist keelt leida ning patiseisust pääseda, ei suuda edasi minna, alustada riigile väga oluliste probleemide lahendamist - seadusandlik tegevus, mis puudutab sõjaväeteenistust, pensionikindlustust, millest me rääkisime, ja paljusid muid valdkondi, on takerdunud sellepärast, et nagu öeldakse, terav kirves on leidnud kivi! Kas teie kui riigipea, kui president, kui inimene, kel on poliitikute silmis moraalne autoriteet, kas teie sekkute asjasse ja püüate lõpetada konflikti poole vastastikuseks rahuloluks või kui mitte rahuloluks, siis mõistuse võidu nimel, et tekiks võimalus edasi minna, lõpetada paigaltammumine? Või annate poliitikutele võimaluse jätkata vastasseisu - nagu jätkasid need kaks sokku, kes seisid purdel, sarved vastamisi. Purre praksatab puruks ja siis algab elu otsast peale.

Purre ei praksata puruks. Ühes punktis on teil täielik õigus: parlament peab koosnema opositsioonist ja koalitsioonist. Kuid mitte selleks, et nad seisaksid nagu kaks sokku purdel, vaid selleks et nad ühiste jõupingutustega leiaksid oma seisukohtade ühisnimetaja. Erinevatel poliitilistel parteidel on alati erinev lähenemine, kuid probleem, mis tahab lahendamist, on üks, ja selles on ühine osa, mille lahendamise poole mõlemad pooled või kolm-neli poolt püüdlevad, ning see ühine osa on alati tunduvalt suurem kui see, millest parteidel on erinev arusaam. Muidugi jälgin ma Riigikogu tegevust, ja pean tunnistama, et teen seda murelikult. Parlament peab toimima. ja ma tahaksin väga sellele kaasa aidata, et Riigikogu pöörduks taas tagasi normaalse dialoogi juurde, kus ka edaspidi on võimalikud erimeelsused, kuid dialoog jääb dialoogiks ja erinevate vaatekohtade süntees annab lõppkokkuvõtteks tulemuse, mis rahuldab Riigikogu kõiki pooli.

Andke neile väike tõuge selles suunas. Äärmisel juhul ärge vähemasti lubage täna valituskriisi, kriisi Riigikogus.

Ma ei usu, et peaksime praegu rääkida kriisist, kuid ma olen meelsasti valmis kohtuma Riigikogu liikmetega.

Suur tänu Teile, härra President, et Te leidsite neil pidupäevadel aega meie raadiokuulajate tarvis. Kõike head Teile, olge terve ja püüdke ellu viia kõik oma plaanid ja programmid, kuni Teil on selleks võimalusi. Presidendi võimalusi.

Tänan. Umbes kahekümne aasta pärast, ma luban teile, jätan ma kindlasti suitsetamise maha.


Lilia Sokolinskaja

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele