Eesti president aastast 1992


Härra president, Eesti on langetanud valiku Euroopa kasuks. Kas see pole raske otsus, võttes arvesse Venemaa survet teie piiridele?

Meie euroopa identiteet on niivõrd ilmne, et ma kuulan alati kurvastusega, kui öeldakse, et Eesti on võtnud vastu otsuse ''kuuluda'' Euroopasse. Me pole sihitult hulpiv saar, mis püüab ennast kuhugi haakida. Me kuulume Euroopasse Rooma impeeriumist saadik. Tegelikult oleme me tunnistajaiks Euroopa naasmisele aladele, kust ta oli enne Teist maailmasõda ja selle ajal tagasi tõmbunud. See uus Euroopa jätab selja taha Müncheni kokkuleppe, Molotovi-Ribbentropi pakti ja Jaltas toimunud jagamise.
Selline on tõde!
Ma tulen teie küsimuse juurde. Surve Eesti, aga ka Läti või Leedu piiridele oli märkimisväärne 1990. aastal, mil toimus näiteks Leedu piirivalvurite tapmine senini segastel asjaoludel. Ent minevik ja olevik on nagu öö ja päev. Prantsuse lugejatel on võib-olla märkamata jäänud seik, et endine president Boris Jeltsin püstitas ametlikult tulba Eesti-Vene piirile. Veel tähendusrikkamaks sümboliks on moodsad piirirajatised nii Eesti kui Vene poolel, mis võimaldavad kiiret piiriületamist nii inimestele kui kaupadele, ning kahe maa piirivalvurite kogemus korrektsest, tõhusast ja isegi sõbralikust koostööst ühelt poolt võitluses ebaseadusliku piiriületamise, salakaubaveo ja relvakaubanduse vastu ning teiselt poolt humanitaaroperatsioonides. Teie küsimus sunnib mind meenutama hiljutist vahejuhtumit, mida ma teen muide vastu tahtmist, sest Eesti jaoks on see enesestmõistetav: Soome lahel hätta sattunud vene meremehed päästeti Vene piirivalve palvel Eesti piirivalvurite poolt.

Kuidas see side Euroopaga ilmneb?

Kõigepealt ilmnes see läbi katoliku usu. Kas te teate, et Eesti esimene piiskop XIII sajandil ei olnud ei rootslane, soomlane ega isegi mitte sakslane, vaid prantslane, monsenjöör Fulco? Seejärel sai Eestist protestantismi valitud maa. Tallinna linnal oli pikk kirjavahetus Martin Lutheriga. Eesti sümbol - kolm lõvi - figureerib Windsori ja Taani kuningadünastiate vappidel.
Muidugi oleme me saanud tunda Vene mõju. Ent kuigi Romanovite krooni ülemvõim kestis 190 aastat, säilisid Eestis sellest hoolimata oma haldusrezhiim ja euroopalikud väärtused. Eestit võib võrrelda Soome või Schleswig-Holsteiniga, mis kuulusid samuti Romanovite valduste hulka. Eesti ja Venemaa erinevus on olnud kõigil aegadel võrreldamatult suurem kui vahe Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. See tuleneb meie identiteedi tugevusest, teiste sõnadega meie ulatuslikust kultuurilisest erinevusest, ning Prantsusmaad tundes olen ma veendunud, et teid huvitab kultuuri roll Eestis. Nimelt on see täiesti eriline. Maaomanikud olid suuremalt jaolt baltisaksa parunid, kes olid alaliseks pingeallikaks. Samal ajal moodustasid nad osa Eesti kultuurilisest identiteedist ning kaitsesid Eestit koos eestlaste endiga Moskva venestamiskatsete eest. Eesti eripära oli niivõrd ilmne, seda eriti eemaltvaatajate silmis, et Léouzon le Duc, kuulsa arhitekti vend, avaldas 1855. aastal Pariisis teose, milles ta kinnitas, et Eesti poliitiline sõltumatus on üksnes aja küsimus. Sajandivahetusel oli Pariis eesti kirjanike, maalikunstnike ja skulptorite pealinn, ning Prantsuse revolutsiooni hüüdlause ''vabadus, võrdsus, vendlus'' saatis meid läbi terve Vabadussõja aastail 1918-20, mil me pidime kaitsma end Idast peale tungiva bolševismi vastu. Seetõttu hindan ma kõrgelt president Chiraci ütlust, et Eesti on frankofoonia põhjapoolseim kants. Tuleb tunda Eesti olusid, et mõista, kuidas meie riik suutis 1991. aasta augustis jätkata oma eksisteerimist sealt, kus Nõukogude okupatsioon selle 1940. aasta 17. juunil katkestas, ning võtta oma seadusandluses aega kaotamata suuna Euroopa Liidule ja NATO-le.

Teie piirileping Venemaaga on parafeeritud, ent mitte veel alla kirjutatud. Teeb see viivitus teile muret?

Me oleme korduvalt öelnud, et ilusaim kingitus, mille me saaksime Venemaale teha, oleks kindlustatud läänepiir Euroopa Liiduga. Võttes arvesse kõiki raskusi, mis Venemaal on praegu ja lähitulevikus lõunatiival, usun ma, et see oleks talle hea.

Kas see poleks mitte Vene valitsuse kingitus? Tema ju venitab lepingu allakirjutamisega...

Veel parem kui leping on meie toimiv piir - see on moodsam kui ühelgi Euroopa Liidu liikmesmaal, sama moodne nagu Soomet Venemaast lahutav piir. Kuid ma olen teiega nõus: riigid ei tee üksteisele kingitusi. Nad otsivad tasakaalu oma riiklikes huvides, kaasa arvatud riikliku julgeoleku huvides.

Ent te soovite siiski, et Venemaa muudaks piiri ametlikuks...

See on juba ametlik! Eestil on läinud korda ehitada kindel ja tõhus piir. Me pole olnud kunagi hellitatud lapsed. Kõik, mis me siiani oleme saavutanud, võlgneme me oma visale tööle.
Enam kui jutud huvitab meid tegelikkus. Tegelikkus aga näitab, et möödunud sajandi lepingud osutusid kahjuks vaid paberitükkideks. Mis kasu oli Prantsusmaa ja Saksamaa vahelisest lepingust 1939. aastal? Mis meisse puutub, siis enne Teist maailmasõda olime me seotud Nõukogude Liiduga kuueteistkümne kokkuleppega! Nagu näha, ei piisanud sellest meie sõltumatuse tagamiseks...

Vastavalt ''joint security agreementile'', mida Venemaa teile 1997. aasta mais pakkus, keelab ta teil de facto NATO liikmest saamast. Moskva ''haugub'' iga kord, kui te teete näo, nagu läheneksite Atlandi struktuuridele...

Ma mõistan teatud määral, miks Vene retoorika on niivõrd NATO-vastane. Selle viiekümneaastase mõtteviisi juured ulatuvad Stalini aega ning selle kadumiseks kulub vähemalt üks põlvkond. Ent asi on nii, et julgeoleku vallas ei omista me poliitilisele retoorikale mingit tähtsust. NATO funktsioon ei ole enam täpselt sama nagu siis, kui ta loodi. Nüüdsest on tegu kaitse- ja koostööalliansiga. Isegi Venemaa on tahtnud kuuluda mõningatesse selle struktuuridesse. Te võite selle tahte muidugi kahtluse alla seada. Ent sellest hoolimata on alliansil mängida uus roll maailmas, kus keegi ei taha enam uuesti kasutusele võtta terminit ''külm sõda''. Ent ma ei saa olla nõus teie väljendusega, mille kohaselt Eesti ''teeb näo, nagu läheneks ta Atlandi struktuuridele''. Eesti on kinnitanud selgelt ja ühemõtteliselt nii Lääne kui Ida suunal, et igal sõltumatul riigil on võõrandamatu õigus valida endale selline rahvuslik julgeolekumehhanism, mida ta endale sobivaks peab.

Teie integreerumist NATO-ga raskendab Atlandi harta 5. artikkel, mis määrab ära kollektiivse julgeoleku rakendamise tingimused ja millele Venemaa ei vaata hea pilguga. On teil oma julgeoleku tagamiseks tõesti sellist kaitset vaja?

Asju ei maksa üle lihtsustada. NATO on organisatsioon, millele võib loota, ning mis on viimase viiekümne aasta jooksul teinud imetlusväärset tööd. Selle liikmesriikide vahel ei ole aset leidnud ainsatki konflikti, mitte ainsatki! See pikk rahuperiood ei tulene mitte eraldivõetuna artiklist 5, vaid NATO-st kui transatlantilisest struktuurist. Laienemine ei ole suunatud mitte kellegi vastu. NATO teab väga hästi, et stabiilsus sünnitab stabiilsust.
See öeldud, tuleb lisada, et teatud hulk NATO-sse kuuluvaid Euroopa riike, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, on leidnud, et nad peavad tulema toime kohalike konfliktidega, kuhu oleks mõttetu kaasata meie Kanada või Ühendriikide sõpru iga kord, kui Euroopal on raskusi. See on põhjus, miks eurooplased on otsustanud rajada omaenda kaitsesüsteemi, et kindlustada oma julgeolek ja lahendada kontinendiga piirduvaid poliitilisi ja sõjalisi konflikte. Eesti, nagu teie maagi, vajab seda Euroopa kaitsejõudu ning on oma võimaluste piires valmis täitma rolli, mida temalt oodatakse. Me oleme muide osalenud juba mõningates rahvusvahelistes missioonides Bosnias ja Liibanonis.

Kas teie liitumine selle Euroopa jõuga lubaks teil ilma NATO-ta läbi saada?

Ei. Siin pole tegemist margariiniga, mida või puudumisel leiva peale määritakse. Euroopa kaitsejõud ja NATO ei asenda üksteist. Euroopa kaitsealane identiteet annab Euroopa Liidule ennekõike võimaluse täita tõhusamalt oma poliitilisi ja sõjalisi kohustusi, näiteks nagu ta teeb tänu eurole maailmamajanduses. See on üks vahend maailma bipolarisatsiooni tugevdamiseks.

Rahupartnerlus (2) ei andnud teile ometi suurt midagi...

Te eksite. Rahupartnerlus on äärmiselt kasulik vahend, mis on mõeldud aitama osalejariikidel oma relvajõude välja kujundada ning kiirendama varustuse ja käsuliini viimist vastavusse NATO normidega. See on meie esimene samm liitumise teel.

See ei muuda tõsiasja, et teie liitumine NATO-ga ei tee rõõmu ei Venemaale ega Ameerika kongressile, kelle vastumeelsus Ühendriikide kasvava seotuse suhtes maailmas on tuntud. Ta oli leplikum, kui tegemist oli Poola integreerimisega. Tõsi küll, Poola lobby pani selleks mängu kõik oma jõud...

Me usume teadvat, et Eesti integreerumine peab leidma aset NATO liikmesriikide konsensuse baasil. Kui aeg kätte jõuab, see konsensus tekib. Mis puutub argumenti, et Poola integreerus NATO-ga selle tõttu, et Ühendriikides elab palju Poola immigrante, ning et Eestiga järelikult nii ei lähe, kuna Eesti immigrante on liiga vähe, siis see on mõttetu. NATO pole golfiklubi! See on rahvusvaheline organisatsioon, mis on teadlik faktist, et julgeolek on jagamatu. See on üks põhjustest, miks NATO võttis aktiivselt osa Kosovo kriisist, mis ei ähvardanud ei Kanadat ega Ühendriike, ent mis seadis ohtu Euroopa stabiilsuse. Ebastabiilne Euroopa aga oleks kujutanud endast globaalset ohtu, eriti transatlantiliste suhete tasakaalule.

Millal te loodate alliansiga liituda?

Ma võin öelda ainult seda, et see juhtub varem kui oodatud. Meie relvajõud töötavad väsimatult selle nimel, et olla valmis aastaks 2002. Siis teatab NATO oma seisukoha.

Olete selles kindel?

Täiesti.

Kas te arvate, et igasugune konfliktioht Venemaaga on välistatud? On tunda, et eesti rahvas kardab sisimas endiselt Vene invasiooni...

Ma usun ilmselgelt rohkem kui teie Venemaa võimesse demokraatlikuks riigiks saada. Teie meelest teeb Eesti kangelasteo juba üksnes sellega, et ta elab ja toimib Venemaa piiridel. Meie jaoks ei ole see kangelastegu: Põhja-Euroopa on meie kodu ja meil pole tagasisõidupiletit Pariisi...
Agressiooni korral oleme me valmis pidama pikka partisanisõda metsas. Moskva teab seda, ja valik on tema langetada: kas imperialistlik poliitika või heanaaberlik koostöö Balti riikidega. Ma olen veendunud, et ta on mõistnud, mis on tema huvides.
Ma tean, et mõned Vene poliitika juhtfiguurid hellitavad mõtteid ekspansioonist ega kõhkle rääkimast Varssavi pakti aegsete piiride taastamisest. Ent neid ekstremiste ei tohi tõsiselt võtta.

Ebastabiilsuse oht on Venemaal siiski suurem kui Prantsusmaal või Saksamaal...

Loomulikult. Isegi iidsete euroopalike traditsioonidega Eestile on üleminek olnud vaevaline. Seega on normaalne, et Venemaa-suguse riigi jaoks, kel pole kunagi olnud parlamentaarse demokraatia kogemust, on asjad veel raskemad.
Suurem osa Euroopa poliitikuid kipub Venemaa puhul unustama ajafaktorit. Ameeriklased - ja prantslased - uskusid aastail 1989-1990, et bolševistliku partei kõikvõimsus oli purustatud ning et NSVL oli kahekümne nelja tunni jooksul muundunud nagu muinasjutus stabiilseks demokraatlikuks rezhiimiks. See võtab veidi rohkem aega! 1990. aastal võitlesime me Eestis alles sõjaeelse riigi taastamise eest (märkus). Meie suhted Venemaaga olid väga pingelised, mis jäi paljudele Euroopa ametiisikutele arusaamatuks.
Eesti tunneb Venemaa ajalugu palju paremini kui keskmine eurooplane. Meil ei ole kahtlust, et temast saab ühel päeval demokraatia. Küsimus on ainult ajas. Me pole kunagi arvanud, et muutus saab olema kiire. Sündmused andsid meile algusest peale õiguse. Mõnes mõttes oleme me realistlikumad kui teie ning see realism annab meile suurema kindlustunde.

Kas Venemaa ei ole vastu Eesti ühinemisele Euroopa Liiduga?

Alati ei ole kerge aru saada, mida Vene valitsus mõtleb. Oletades, et me tõesti teame, kes on volitatud Venemaa nimel kõnelema. Mina ei tea seda alati. Praegu on see peaminister Putin. Ent kõik, mida üks või teine pool ütleb, tuleb asetada Venemaa presidendivalimiste kampaania konteksti.

Kes on teie eelistatuim vestluspartner Vene valitsuses? Te olete küll iseseisvad, aga...

Ärge öelge ''te olete küll iseseisvad, aga''. See on sama hea kui ma ütleksin Prantsusmaa kohta, et ''ta on küll suveräänne, aga'', kuna ta on delegeerinud osa oma suveräänsusest Euroopa Liidule. Teie küsimus on igal juhul ebamugav. Keegi ei teadnud täpselt eks-president Jeltsini olukorda. Ootame ära valimiste tulemused. Seejärel algab Venemaal - ma loodan - pikk poliitiliselt ja majanduslikult rahulik periood.

Kas majanduse avanemine ei aita demokratiseerumisprotsessi tugevdada?

Ärge unustage, et Venemaa on loodusvaradelt väga rikas. Hoolimata praegusest poliitilisest käärimisest ja tohututest finantsprobleemidest soovivad Euroopa ja Ameerika ettevõtted jätkata temaga majanduslikku koostööd. Juba praegu mängib majandussektor Kremli välispoliitilises suunitluses märkimisväärset rolli. Ning see tendents süveneb. Ükskord hakkab Venemaa poliitikat kujundama ärimaailm, mis iseenesest on selle riigi jaoks uus nähtus. Meenutage Poliitbüroo ja Keskkomitee kaalu, see polnudki nii ammu. Praeguses staadiumis ei saa Venemaa lubada endale tagasiminekut, uue raudeesriide taha eraldumist. Tema enda huvides on jääda avatud maaks.

Kas see areng saab olema kiire?

Vene majanduse ümberorienteerimine ei ole küsimus, mida saaks lahendada ühe suletõmbega paberilehel. Eelkõige eeldab see Vene liidritelt mõtteviisi muutmist. Selline pööre inimeste ajus võtab aga aega. Kiirust saab lisada tankile, aga mitte oma saatusele vastu sammuva riigi nähtamatule liikumisele.
Silmitsi Venemaa ees seisvate tohutute raskustega kõhkleb suurem osa eurooplastest täna pettumuse ja julguse kaotamise vahel. Mina aga arvan vastupidi: just seetõttu, et Venemaa on silmitsi väga raskete probleemidega, suudab ta selle murrangu läbi teha. Majandusloogika saab partisaniideoloogiast võitu.

Nii et te usute Venemaasse...

Vene rahvasse samavõrd kui eesti rahvassegi.

Selle usu toel keeldusite te protestiks Boris Jeltsini Tšetšeenia-poliitika vastu osalemast OSCE kokkutulekul Istanbulis. Kas te ei kartnud oma võimsat naabrit solvata?

Te teate seda ütlust: suure riigi solvamine ei ole poliitika. Eesti hoiak mitte ainult ei ole solvav, vaid see langeb kokku Venemaa riiklike huvidega.

Ometi oli Eesti ainus OSCE liige, kes nii kaugele läks...

Minu jaoks oli see üks viis öelda Kremli juhtidele, et nende poliitika Tšetšeenias on läbikukkumisele määratud. Ma lugesin hiljuti ajakirjandusest, et peaminister Vladimir Putin tõmbab paralleeli Tšetšeenia sõja ja Põhja-Iirimaa olukorra vahele. Ma jätan selle võrdluse teie lugejate hinnata...

Euroopa Liiduga ühinemisel ähvardab Eestit oht suures struktuuris lahustuda. Hiljutine arvamusuuring näitab, et 38% eestlastest suhtub ühinemisse pooldavalt, 22% on selle vastu ning 40% ei oska vastata. Rahva jaoks, kes on olnud 190 aastat Venemaa eestkoste all, ei ole väljavaade uue protezheerija armu alla sattuda tõepoolest üldse mitte rõõmustav. Ent kas Eestil on valikut? Saab ta lubada endale üksi jäämist?

Te meenutasite äsja 190 aastat Romanovite eestkostet, ent unustasite, et lõppenud sajand jaguneb kaheks osaks - enne ja pärast Teist maailmasõda. Meie rahvas taastas Eesti Vabariigi rahvusvahelise õiguse baasil, nagu ma ütlesin, ning seetõttu mängivad ajalugu, kultuur ja põhimõtted, eriti rahvusvahelise õiguse põhimõtted, Eestis suuremat rolli kui Prantsusmaal. Ärge olge minu peale pahane: terves maailmas hoiavad väikeriigid õiguse printsiipidest rohkem kinni kui suured riigid, keda vastupidi ahvatleb realpolitik, riigi hüvang. Maailm ei ole täiuslik ning meie oleme seda sagedamini omal nahal tunda saanud kui Prantsusmaa. Ent põhimõtted on visad ning tõusevad jalule ka pärast tanke ja raudeesriideid, ning täna on nad veel visamad kui kümme või viiskümment aastat tagasi. See kehtib ka selle kohta, mis puudutab Euroopa Liitu. Sihid ja ideaalid jäävad, ent liidu konkreetne suund on muutunud keeruliseks ning püüdleb läbipaistvuse poole.
Väga väikeses riigis nagu meie oma väga väikese keele ja väga väikese kultuuriga tekitab mõte suurte keelte ookeani uppumisest, globaalsesse maailma sukeldumisest muidugi ebamugavust. Ent väikeriigid kindlustavad suurvõimude ees oma identiteeti läbi kultuuri. Miks ja kuidas õnnestus Euroopal, nii väikesel ja loodusvarade poolest vaesel poolsaarel saada kaasaegse tsivilisatsiooni peamiseks liikumapanevaks jõuks? Vastus on kahes sõnas: kultuuriline mitmekesisus. Mitmekesisus on harmoonilise arengu tagatis.
See kõik oli öeldud selgitamaks teile, et me ei karda ühinenud Euroopas uppuda. On ilmselge, et Eesti vajab eesti kultuuri. Ent esimest korda ajaloos me teame, et veel keegi vajab Eestit, osakest meie identiteedist, ja seda üksnes ja ainult sel põhjusel, et see on erinev.


Tuleme tagasi proosalisemate kaalutluste juurde. Kas teil on kavas Euroopa Liiduga ühinedes tihendada sidemeid teiste Läänemeremaadega, et taastada XIII ja XV sajandi vahel teile õitsengu toonud Hansa Liit (märkus)?

Hansa Liit ei ole eesmärk iseeneses, see on kõigest vahend.

Mil määral te tunnete solidaarsust Põhja-Euroopa maadega?

Me oleme osa kontsentrilistest ringidest koosnevast süsteemist. Esimene on muidugi Balt-Skandinaavia ring. Kohe selle järel tuleb ring, mis hõlmab Saksamaa ja Prantsusmaa põhjaosa, Belgiat, Luksemburgi jne. Ja nii edasi. Mis puudutab konkreetselt Prantsusmaad, siis meile on väga südamelähedane tema võitlus prantsuse keele säilimise eest maailmas. Meil on sellega seoses samasugused mured nagu teilgi.

Helsinki tippkohtumisel kinnitati veel kord põhimõtet, et enne uute liikmete vastuvõtmist peab Euroopa Liit oma institutsioonid reformima. Kas te ei karda, et Brüssel kasutab neid uuendusi ettekäändena laienemise edasilükkamiseks, samal ajal kui Eesti teeb suuri pingutusi, et end liitumiskriteeriumidega vastavusse viia?

Institutsionaalsed reformid on käimas ning need läbirääkimised kulgevad nagu ette nähtud paralleelselt laienemisprotsessiga. On ilmne, et see protsess on keeruline ning et uute maade liitumine toob kaasa arvukalt struktuuriprobleeme. Me mõistame, et need tuleb enne edasiminekut lahendada. Mis puutub meie pingutustesse, siis ma olen kindel, et Euroopa Liit mõõdab neid õiglaselt. Brüsselil pole mingit põhjust inimkatseid korraldada. Eesti on teinud oma majanduse taastamiseks suurepärast tööd. Meie kodanikel on tunne, et Euroopa Liit pole huvitatud meie vastuvõtmisega viivitamisest. Kui mõlemad osapooled on valmis, leiab laienemine aset.

Millal see hetk tuleb?

Kõik, mida ma saan öelda, on, et meie oleme valmis aastaks 2003.

Algul peeti Euroopa Liiduga ühinemise vääriliseks üksnes Eestit. Kas see erinev kohtlemine üllatas teid? Millised võivad olla selle tagajärjed teie kolme riigi suhetele?

Liitumine ei ole spordivõistlus, kus sellepärast, et Eestile esimesena kutse esitati, teisena finišisse jõudjat kaotajaks loetakse. See on naiivne lähenemine. Erinev kohtlemine, millest te räägite, taandub ühele lihtsale tõele: kes on valmis, see on valmis. Samas ei ole mitte ainult meie huvides, vaid ka meie kohuseks aidata Lätil ja Leedul võimalikult kiiresti Euroopa Liidu liikmeks saada.

Mis osas vastas Helsingi tippkohtumine teie ootustele?

Meil oli rõõm näha, et Läti ja Leedu arvati kandidaatmaade hulka.

Näiline solidaarsuse puudumine kolme Balti riigi vahel on üllatav. Kas te ei kuulu samasse perekonda?

Teil on tegelikkusest moonutatud ettekujutus, mis on ka mõistetav. Näiteks brasiillasel on raske vahet teha Baltimaade ja Balkani vahel! Seega on arusaadav, et Prantsusmaalt vaadatuna tunduvad kolm Balti riiki nagu üks tervik. Ent Eesti, Läti ja Leedu vahel on sama palju suhteid nagu Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa vahel! Meil on kolm erinevat kultuuri kolme erineva keelega, täiesti vastupidiseid traditsioone ja eluviise, ka religioonid on erinevad. Need nüansid on osa meie igapäevaelust. Me oleme võimelised leedulasel ja lätlasel vahet tegema sellepärast, et me elame siin. Teatud vahemaa tagant vaadatuna kontrastid muidugi hajuvad.

Ometi liidab kolm Balti riiki ühte ühine saatus...

Seda kindlasti. Meil on selja taga ühine ajalugu, eriti tänu härrastele Stalinile ja Hitlerile, ning me teame, et meid ootab ees ühine tulevik. Ent mis puutub praegusesse hetke, siis erinevused meie vahel on reaalsed. Tänu Jumalale, praegune hetk kestab ainult sekundi!


(1) Saksa mõju Eestis on olnud väga tugev alates XIII sajandist.
(2) NATO programm mitte-liikmesmaadele.
(3) Märkus sõja-eelse Eesti kohta.
(4) Märkus Hansa Liidu kohta.


Franēoise Pons

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele