Maja võiks olla plaanitud nii, et kasvab koos perega
Oma kodu loob eelduse enesekindla keskklassi kasvuks

President pühendab oma ametiaja kaks viimast aastat projektile ''Eesti Noorpere'', mis toetab noorte elamuehitust euroopalike asumitena ja kiirendab selle kaudu keskklassi eneseteadvuse tõusu.

Miks president peab kellelegi kodu ehitama?

Üksteist aastat tagasi 2. aprillil 1988 andsin loomeliitude ühispleenumil niisuguse lubaduse. Kui me pleenumi materjalid avaldasime, kirjutasin selle brošüüri tagakaanele noore pere manifesti nendes raamides, mis tol ajal olid võimalikud. Need raamid olid üsna naiivsed. Seesama brošüür, mille müügihind oli rubla viiskümmend kopikat, läks müügile kolme rubla ja viiekümne kopika eest. Kaks rubla iga raamatu pealt pidi minema noore pere fondile.

Miks asi soiku jäi ja kuhu raha sai?

Eesti riigi taastamine juhatas kätte pakilisemad ülesanded. Oleme selle lubadusega Eesti noorpere ja kogu rahva ees võlglaseks jäänud. Ma räägin siin Eesti riigist, mitte valitsusest.
Kui loomeliitude pleenumist oli kümme aastat möödas, leidsin, et minu kahe viimase ametiaasta sisuks peaks olema selle plaani käivitamine. Olen valitsusele tänulik, et nad on järgmise aasta riigieelarvest eraldunud käivitusraha.

Kaks ja pool miljonit krooni ei ole just ülemäära suur rahasumma.

See summa on tekitanud irooniat, sest on ju teada, kui palju maja ehitamine maksab. Kuid see on kõigest projekti detonaator ehk starter. Esiteks, riiklikke vahendeid on selle projekti jaoks suurusjärgus võrra rohkem. Teiseks, raha tuleb erapankadest. Pangad on huvitatud nagu minagi, et meil tekiks stabiilne, ennast usaldav keskklass. ''Eesti Noorpere'' on tavalisest elamuehitusest palju laialdasem projekt.
Valitsusepoolne rahasüst aitab vähendada laenuintresse. Teiste sõnadega, me kavandame oma kodu ehitamiseks pikalaenusüsteemi, mida perekond saaks kustutada jõukohaste kuumaksetega.
Ja kolmandaks on projekti oluline element riigi poolt tasuta antav maa, mille väärtust veel täiel määral ei tunnetata.

Eesti pangad ju annavad eluasemelaene. Miks peaks riik ja valitsus sinna sekkuma?

Ehituslaenud on praegu üsna kõrge protsendiga. Valitsus võtab enda peale selle protsendi alla surumise, nii madalale, et igakuine tagasimakse ei ületaks kuigivõrd moodsa korteri üüri. Projekti eesmärgiks on, et ühe noorpere kahe töötava perekonnaliikme igakuine tagasimakse oleks umbes 2900 krooni kuus, mitte 7000 ega 8000, nagu on siin ja seal spekuleeritud.

Pangad ei anna ühtegi garantiita laenu. Kas ''Eesti Noorpere'' projekti garandiks on Eesti riik?

Tagatiseks on ennekõike ehitusalane maa ja seda, Jumal tänatud, Eesti Vabariigis veel on. Valitsus on nõus maad eraldama, kuid eraldama nii, et ehituspiirkondade kaudu, mida võiksime nimetada asumiteks, õnnestuks lahendada ka regionaalpoliitilisi ja integratsiooniküsimusi. Teiste sõnadega, me ei plaani ehitada üht maja marjamaale ja teist karjamaale, vaid tahame ehitada kompaktselt, aga suurte kruntidega, umbes nagu Nõmmel. Kompaktne ehitamine on esiteks märksa odavam ja teiseks, mis veelgi tähtsam, looksid niisugused asumid Lasnamäest või Keldrimäest sootuks erineva sotsiaalse õhkkonna. Praegu kavandame seesuguseid ehituspiirkondi neljas kohas.

Kus need kohad on?

Üks neist on Meriküla Narva-Jõesuu külje all ja teine Mummasaares, Vaivara uskumatult kaunil rannal. Kolmas on Paldiski kandis ja neljas, vaata ja imesta, Tartu lähiümbruses.

Tõepoolest, miks Tartu, suuruselt teine Eesti linn?

Sest Tartus valitseb meil endiselt veneaegne olukord, kus lisaks üliõpilastele elavad ühiselamus isegi ülikooli õppejõud. Õppejõudude palgad on ju kahetsusväärselt väikesed. Ka see võiks olla üks hariduse väärtustamise viise. Ning tasapisi loodan, et suudame ehk pidurdada Vene ajal alanud Tallinna-kesksuse, mis juba praegu on karjuvas vastuolus riigi ühtse ja tasakaalustatud arenguga. Eelistaksime asumeid töökohtade lähedal, aga nii, et käed, mõte ja fantaasia oleksid seotud oma aia, oma kodu ja oma kodutänavaga.

Eesti inimesed võivad tõepoolest kolida Tartu lähistele ja isegi Paldiskisse. Aga kas te tõesti usute, et noored eestlased põlevad soovist elada kuskil Vaivara vallas Ida-Virumaal?

Virumaa ilu ei maksa alahinnata. Me kipume unustama, et enne Teist maailmasõda hakkas see piirkond jõudsalt järele jõudma Pärnule ja Haapsalule. Ega seegi ole juhus, et riigipea suveresidents asus Orus.

Oru lossist on alles vaid terrassid.

Alles on kogu maastik, mis tingis Oru lossi ehitamise. Maastik on pintsak, hoonekarp on nööp. Nööp õmmeldakse pintsaku külge, mitte vastupidi.
Aga ärme seda praegu aruta, sest elamise kvaliteet sõltub kõigepealt töökohtadest, niisiis regionaalpoliitika majandusedust.
Euroopalik elukeskkond võib otsustamist hõlbustada neile mõnekümnele Ameerika, Kanada või Saksa perekonnale, kes tulevad Eestisse tööle meie elektrijaamu moderniseerima. Ida-Virumaa on piirkond, kuhu on koondatud Eesti peamised loodusvarad ja tööstuslik oskusteave.
Need neli piirkonda vastavad Eesti riigi sotsiaalmajanduslikele ja kultuurpoliitilistele vajadustele. Eesti õpetajate hulk ei ole ju Ida- Virumaal mitte suurenenud, vaid vähenenud. Piirivalvurid tahaksid oma perekonnad ja lapsed kaasa tuua teenistuspaikade lähedusse, elada normaalset perekonnaelu.
Selleks sobib ennekõike Meriküla, millest kujuneb tõenäoliselt koos Paldiskiga väiksemat tüüpi asum võrdselt avalikus sektoris ja erasektoris töötajatele. Asum omakorda loob mõned töökohad, mis on asumi endaga seotud. Kuid kõige aluseks on majandus, seejärel meie integratsioonipoliitika ja noorpere enda tahe: siin on ilus elada!

Miks te Tallinna ja tallinlased sellest projektist kõrvale jätate?

Neli viiendikku kõigist välisinvesteeringutest ja rõhuv enamus iseseisvuseaegsetest uusehitustest on koondunud Tallinnasse. Niisugune bütsantslik areng on olnud Eesti maastikule ja mõttelaadile täiesti võõras. Eesti ei ole kunagi armastatnud tsentraliseerimist. Eesti riik on sündinud kohalikest omavalitsustest. Nähtamatul moel on Eesti riiklus muinasaegadest peale ennast teostanud omavalitsuste kaudu. Tallinn saab ka ilma stardirahata hakkama. Ja veel: valitsused tulevad ja lähevad, kuid riik jääb. Valitsustel on suundumus mõelda ja planeerida ühe valitsuse mandaadi kestuses. Aga ''Eesti Noorperega'' seotud sotsiaalseid ja ehituslikke protsesse tuleb planeerida 25-30-40 aasta peale ette. Tajugem siin sarnasusjooni Soomega, kes pidi 1945. aastal majutama veerandi oma elanikkonnast, mille tulemusena meie naabril on praegu maailma üks moodsamaid ja ökonoomsemaid elamufonde. Suur osa sellest on ehitatud ''Eesti Noorpere'' sarnase pikalaenusüsteemiga.

Soomlased leiutasid kiiresti püstitatavad puitkilpmajad, mida terves endises N. Liidus tuntakse kui ''finskie domiki''.
Nende amortisatsiooniaeg oli ametlikult kolm kuni viis aastat.

Kuid Tallinnas Nõmmel elatakse neis siiamaani.

Nende barakkide ainus väärtus praeguses jutus on see, et meie neist eeskuju ei võta. Me võtame eeskuju küll, aga Nõmmest kui aedlinnast. Paljud eestlased arvatavasti ei tea, et Nõmme on kogu Põhjalas esimene joonestuslaual sündinud linn. Igaüks võib selles veenduda, kui heidab pilgu Nõmme kaardile. Nõmme on linnaehituslikult Eesti parim linn. Professor Edgar Velbri näitas mulle oma 1928. aastal Vabaduse puiesteele ehitatud maja mansardkorruselt võetud fotosid. Silmapiiril paistis Tallinn-Paldiski raudtee! Vahepealset paari kilomeetrit kattis rinnuni ulatuv männivõsa. Mõelge, millise perspektiivitundega tol ajal töötati! Mis oli Nõmme kiire edenemise põhjus? Väga lihtne: krunt Nõmmel oli kaks kuni kolm korda odavam Tallinna krundist. Võtkem kasutusele needsamad kogemused, mis meil Eestis juba on olnud.

Kolmekümnendate alguseks oli eestlaste, ja eriti riigiametnike, elujärg kõvasti tõusnud ning just see lubaski hakata üürimajadest eramutesse kolima. Vaevalt, et muidu oleksid näiteks kapten Uno Lauri vanemad sinnasamasse Nõmmele Vabaduse puiestee äärde kivimaja ehitanud.

Kui inimene valib endale odava krundi, kõneleb see kahest asjast. Esiteks, et ta ei ole jõukas. Ja teiseks, et olemata jõukas, tahab ta ometi elada omas majas. Niisiis jagab ta oma naabri ja naabri naabriga ühiseid väärtushinnanguid. Olgu inimesed kui tahes erinevad, aga see ühine tunne on nad kokku viinud ühise tänava äärde. Usun, et ''Eesti Noorpere'' võiks asjaliku teostamise korral niisamuti ellu kutsuda sotsiaalselt ja kultuuriliselt ühtlaseid ehk homogeenseid asumeid. Praegu planeerime projekti finantssüsteemi. Esialgsetel hinnangutel võiks Eesti ehitada kuni sadakond maja aastas. Seda on palju vähem kui Eesti vajab, kuid ometi rohkem kui julgeksime loota.

Mil viisil kavatsete saavutada maja madala hinna?

Kõigepealt sellega, et maja on efektiivne, see tähendab ökonoomne. Majas on välistatud igasugused Carrara marmorid. Maja ekspluatatsioonikulud peavad olema madalad, maja küttesüsteem ja soojustus peavad vastama väga kõrgetele nõuetele. Maja peab sobima Eesti laiuskraadi ja kliimaga. Neid kogemusi Eestis on tasapisi kogunenud. Tuletagem meelde, millega sõbralikud riigid alustasid meie abistamist aastatel 1992-1993. Mustamäe majad said uued katused ja aknad. Me kütsime ju kolmandiku raha lihtsalt taevasse!

Kui suur see eestlase unelmate maja peaks olema?

See ei ole mitte unelmate maja, vaid ökonoomne maja. Maja olgu paindlik ja kasvagu koos perekonnaga. Kui noored on pannud leivad ühte kappi, võib nende maja olla väiksem kui perekonnal, kuhu on sündinud üks, kaks või kolm last. Maja peab olema tehnoloogiliselt projekteeritud nii, et võiks kasvada koos perega.
Maja teine korrus võib olla esimestel aastatel välja ehitamata. Maja võib olla ka ühekorruseline, ent nii projekteeritud, et saab ennast edasi kasvatada. Maja suurus peab vastama seal elava perekonna võimalustele ja vajadustele. Ja asum tervikuna peab olema aktraktiivne.

Mida tähendab aktraktiivne?

Ilu. Ilu on midagi, mida finantsistid ei oska paberil rehkendada. Kui palju maksis Nõmme tänav vaikselt mühavate mändide, kanarbiku ja jäätisemüüjaga, kes kuumal suvepäeval oma valget käru lükates hõikas: ''Jäätis! Jäätis!''?

Kuidas te kavatsete XXI sajandi alguses säärase idülli saavutada?

Igal juhul mitte nii, et möödunud sajandi idülli järgmisse sajandisse tassida. Me kuulutame välja rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, milles on ligilähedase täpsusega esitatud juba nimetatud tingimused ja hulk muid. Kas teate, mida ühist on majal, skulptuuril ja autol? Kõik ülearune on ära jäetud, ja tulemuseks on ilu. Või, kui soovite, ökonoomia.

Uue maja hinnast moodustavad olulise osa liitumistasud, mis see kaunis turumajanduslik sõna oligi, loomulike monopolide hallatavate kommunikatsioonivõrkudega.

Jah, kahjuks küll. Riigi sõltumatuse taastamisega on olnud nii palju tegemist, et ei ole jätkunud lihtsalt jõudu maha suruda uusi monopoliste. Nad on enda kätte üsna suure võimu haaranud, aga kodanik võtab selle võimu nende käest naeratades tagasi.

Vee, kanalisastiooni, elektri ja sidevõrkude ehitamine on nii või teisiti kulukas.

Igakuise tagasimakse tähtajaks on kavandatud 20 aastat. Selles on teatud osa ette nähtud kommunikatsioonide ehitamiseks. Kommunikatsioonid on igal pool kallid. Eestis on kommunikatsioonid kallimad, kui peaksid olema, sest siin tõepoolest dikteeritakse monopoolset hinda.

Milline pere mahub mõiste noorpere alla?

Kas ma olen vana või?

Noh ütleme ettevaatlikult-

- mitte enam kõige noorem? Ma ei tea noore pere ülempiiri.

Kas mina mahun veel mõiste noorpere alla?

Kindlasti. Kuivõrd ''Eesti Noorpere'' on tulevikku suunatud ja selle projekti tagasimakse aeg on kakskümmend aastat, asetab ajategur kindla piiri, kes võib seda endale lubada ja kes mitte. Aga ülempiiri tuleb käsitleda väga paindlikult.

Kui tähtis roll on ''Eesti Noorpere'' projektis lastel? Kas laste olemasolu on perekonnal projekti pääsemisel eelduseks või takistuseks?

Kas lapsed on eeldus või tagajärg? Laste sündi on ülimalt raske riiklike vahenditega kiirendada või aeglustada. Paaril korral on see ajaloos õnnestunud. Kui de Gaulle võimule tuli, leidis ta eest Prantsusmaa, mis oli demograafiliselt niisama kehvas seisus nagu enne Teist maailmasõda. Tema reformidel oli positiivne mõju 10-15 aastaks. 30-40 aasta pärast ootab meie järeltulijaid raske aeg. Siis peab üks kätepaar kahte inimest üleval pidama.

Laulva revolutsiooni ajal tõusis ka eestlaste iive oluliselt.

Toona oli järsk tõus, aga see jäi üksikuks nagu pahupidi pööratud Suur Kanjon. Tookord oli Eesti nii vaene, et ei suutnud muutunud demograafilisele käitumisele hoogu lisada või vähemasti langust ära hoida. Ometi usun, et oma kodu seinad sisendavad eneseusaldust, mis annab hoopis suurema eelduse lastega perekondade tekkimiseks. Kuid ''Eesti Noorpere'' eesmärgiks ei ole demograafilise olukorra lahendamine. Küll aga on ta üks vahend paljudest. Demograafilist käitumist võib mõjutada ennekõike selle kaudu, et anname kodanikele enam enesekindlust, turvatunnet ja kindla tulevikuväljavaate.

Aga kas mitte feminism, ja need teised läänemaalimast tulevad moodsad ismid ei lõhu mitte meie harjumuspärast ühiskonda ära. Võibolla ei pea eesti naised varsti laste sünnitamist või peresuhteid enam üldse oluliseks?

Pole mõtet näha tonte seal, kus neid ei ole. Esiteks on naisi, kes on meestest andekamad ja kellelt ma ennekõike ootaksin, et nad teeksid üksinda paremini seda tööd mida kamp mehi ei taha teha, sest kisub õlleka poole. Feminism on erinevates vormides alati kuulunud ühiskonna juurde. Kitzbergi ''Libahundi'' Tiina võiks olla Eesti esimene feminist. Ta kerkis esile liiga vara ja me teame, millega see lõppes. Tiina ei põdenud alaväärsuskompleksi, vaid oli jõuline juht. Eesti vajab niisuguseid naisi samahästi kui Soome või Rootsi.

Kui kaugel te projektiga ''Eesti Noorpere'' praegu olete? Millal kerkivad esimesed asumid?

Me oleme välja töötamas finantslahendust ''Eesti Noorperele'' ja samal ajal tegeleme ehitusideoloogiaga. Nagu alati määrab ka siin sisu vormi. Arhitektidele jääb loomisvõimalusi küll ja küll, aga tornikestele ei ole seekord ruumi. Kujutage endale ette, missugune nägi välja Vabaduse puiestee 1928. aastal! Katsuge mõista, milline vankumatu usk ja meelekindlus juhtis tol ajal inimesi. See meelekindlus on ''Eesti Noorpere'' projekti käivitamisel ühtaegu eeldus ja tulemus. Andkem Eestile tagasi see tugev pulss, mis on Eestit läbi aegade ehitanud ja edasi viinud.


FAKTIKAST
Eesti Noorpere Kodu sünd

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele