Lennart Meri: Venemaal on palju naljakat


Üks kõige tuntumaid Eesti kirjanikke Lennart Meri täidab juba kaheksandat aastat Vabariigi Presidendi kohuseid. Sealjuures on ta kindlalt säilitanud ka oma riigi kõige populaarsema poliitiku staatuse. Möödunud aastal andsid Eesti ajakirjanikud talle ''ajakirjanduse sõbra'' tiitli. Tänavu aga, pärast presidendi mõningaid teravaid väljaütlemisi ajakirjanike aadressil, vahetasid viimased oma sooja suhtumise raevu vastu ning nimetasid ta hoopis ''ajakirjanduse vaenlaseks''. Ajalehe Kommersant Daily korrespondent BORISS VOLHONSKI, kellele LENNART MERI andis eksklusiivse intervjuu oma uues maamajas Soome lahe rannal, võis veenduda, et Eesti ajakirjanikel ei ole kaugeltki õigus.

Härra president, paar nädalat tagasi Te keeldusite osalemast OSCE tippkohtumisel Istanbulis, põhjendades seda asjaoluga, et see organisatsioon ei ole asunud küllalt jäigale seisukohale aktsioonide suhtes, mida Venemaa paneb toime Tshetsheenias. Kas Te võiksite seda kommenteerida?

Ma olen juba pidanud oma seisukohta selgitama. Mina, nagu me kõik ja sealhulgas ka Teie, olen sõnadest mõnevõrra väsinud. Kirjanikul on seda kibedavõitu tunnistada. Ma ei räägi endast, kuid kirjanike vennaskond peab sõnu kalliks pidama. Mulle näib, et paljudele meie hästi kavandatud rahvusvahelistele organisatsioonidele on omane oma bürokraatlikus aparaadis väga kiiresti tarduda. On raske leida sõna, mis täpselt määratleks meie muresid, meie võimet või võimetust lahendada tekkivaid probleeme. On olukordi, mil peame valima halva ja väga halva otsuse vahel. Ja see rõhub meid ränga koormana nagu tinane taevas.

Aga konverentsidel, sellistel nagu toimus Istanbulis, löövad jupiterid põlema, lülitatakse sisse täpselt samasugused elektronnaeratused ning tööle hakkab tohutu masinavärk, mis toodab mittemidagiütlevaid fraase. Fraase, millega ei ole midagi peale hakata.

Minust endast läks sõda mööda ja nii ei ole surm minu jaoks kunagi olnud statistiline suurus. Ma mäletan kõiki surnuid, keda olen näinud. Näiteks autoõnnetuste ohvreid. Nemad ei ole minu jaoks lihtsalt arvud politseiteadetes. Minu jaoks on nad konkreetsed inimesed. Keegi ootab neid ja ei jõua ära oodata. Näiteks lapsed, kes vaatavad pingsalt ukse poole või peigmees, kes käib kella all rahutult edasi-tagasi suutmata mõista, miks pruut ei tulnud kohtamisele.

Ja kui vaatad Groznõi poole ja kuuled, kuidas kindralid ähvardavad, et murravad läbi nagu üheksas laine, siis see tunne tuhandekordistub. Ja rahvusvahelised institutsioonid, kes räägivad rahvusvahelisest õigusest, tunduvad mõttetud.

Ent Venemaa võimud ju sellest räägivadki, et Tshetsheenia operatsioon toimub vägivalla lõpetamise nimel.

Vägivald sünnitab alati vägivalda. Võitjat tuntakse suuremeelsusest, mida ta ilmutab võidetu vastu. Teie keeldumine osalemast OSCE tippkohtumisel kutsus esile üpris laialdase vastukaja.

Väga väikese riigi juhi samm ei saa esile kutsuda väga laialdast vastukaja. Võib-olla mõnedele sõnadele mingil määral reageeriti. Arvan, et inimesed said minust aru. Kui Boriss Nikolajevitsh Jeltsinile oleks sellest sammust ette kantud (ma väga kahtlen, kas talle seda öeldi), siis arvan, et ka president Jeltsin oleks mõistnud.

Aga USA president Bill Clinton saatis Teile sel puhul eriläkituse.

Ta avaldas kahetsust, et me ei kohtunud, kuid ühtaegu tänas selle eest, et ma selgitasin oma teguviisi põhjusi. Ta ütles, et kõigele vaatamata saavutas Istanbul oma eesmärgi.

Euroopas räägitakse praegu üha valjemini sellest, et Venemaad on vaja Tshetsheenia eest karistada. Kõneldakse ka majandussanktsioonidest. Milline on Eesti seisukoht?

Kuna me seisame Euroopa Liidu lävel, siis oleme loomulikult Euroopa üldsusega solidaarsed. Isiklikult tahaksin öelda, et mina näen probleemi teisel tasandil. Esiteks suhtun ma skeptiliselt sanktsioonidesse Venemaa vastu. Ma ei usu, et neid Venemaal mõistetakse, kuna informatsioonivabadus on seal oluliselt ahenenud. Teiseks on teatud problemaatilisus ka sanktsioonides endis. Tänapäeva maailmas võivad sanktsioonid olla väga rängad ning seepärast tuleb nendega väga ettevaatlikult ümber käia. Sanktsioonidega võib paljutki saavutada, kui nende moraalne kaal on väljaspool igasugust kahtlust. Nii tohutu suurriigi puhul nagu seda on Vene Föderatsioon, jäävad sanktsioonid tähelepandamatuks. Sanktsioonidel võib muidugi olla oma moraalne tähendus, kuid see vaevalt jõuab sõjaväe juhtkonnani.

Ma ei ole suutnud leida endas vastust kesksele küsimusele: kas riik kontrollib armeed või on demokraatlikult moodustatud võim armee kontrolli all? See on demokraatia keskne küsimus, kuid kahjuks räägitakse sellest vähe. Portugali, Kreeka ja Tshiili sõjaväelised riigipöörded on ammu unustatud. Demokraatialeksikonis on väljend ''tsiviilkontroll armee üle''. Meie oleme Eestis endale selle eesmärgi. seadnud Me oleme jõudnud oma seadusandliku protsessi keskpaika, ja ometi annavad niisugused probleemid tunda, vähe küll, aga siiski.

Olen täiesti veendunud, et Venemaa sõda Tshetsheenia vastu on määratud moraalsele läbikukkumisele. Sõda võib hävitada rahva ning vaevalt keegi selles kahtleb. Probleemid aga vaid lisanduvad. Sõda seab üles lõksu: ka muid probleeme hakatakse lahendama pigem jõu kui sooviga mõista teise poole probleeme ning leida see ühine, mis on alati olemas.

Võis arvata, et terrorism Põhja-Iirimaal oli saanud juba looduse enda osaks. Siiski leidus tahet see enesehävituslik protsess lõpetada. Veel ei ole meil garantiisid, et see rahu on igavene. Ent isegi kümme, kakskümmend aastat on juba tohutu saavutus.

Kuid ka NATO lahendas Jugoslaavias probleeme sõjalise jõuga. Rohkesti oli ohvreid ka tsiviilelanikkonna hulgas.

Loeme üles kõik faktid. Tshernomõrdin sõitis Miloseviči juurde ning mitte keegi ei löönud tema ees ust kinni. Kõik lootsid, et läbirääkimised võivad viia rahumeelse lahenduseni. Sinna sõitis ka Primakov. Ja vaatamata kõigile nendele katsetele, milles mindi viimse piirini, ei peatatud albaanlaste väljaajamist. Nii saimegi 800.000 inimest, kes olid jätnud maha oma kodud, kus nad elasid, käisid koolis, palvetamas (olgugi, et ainult reedeti).

Tshetsheenias me aga ei näe kahjuks Venemaa valmisolekut lubada kellelgi Lääne Tshernomõrdinil või Primakovil külastada Mashadovit. Niisiis ei ole olukord seal kaugeltki Jugoslaavia sündmuste peegelpilt.

Öelge, kas te ise olete veendunud, et Venemaa on teinud kõik võimaliku rahumeelse lahenduse leidmiseks? Mul on ebamugav sellest rääkida, kuid ma kardan väga, et poliitiline juhtkond võib jääda omaenda kindralite vangiks.

Kas Te ei karda, et pärast Venemaa valimisi võib olukord palju hullemaks muutuda?

Te kindlasti mäletate aegu, mil Nõukogude Liidus ei olnud kartulit, 85 protsenti saagist aga saadi kahelt protsendilt kartulipõldudelt - isiklikelt. Siis hakkasid inimesed juba kesktalve makarone sööma, tikutoosietikettidele aga joonistati koloraado mardikas, kelle olevat paisanud Nõukogude Liitu Ameerika imperialism, et saaki hävitada.

Ma arvan, et kõigele vaatamata ei tohi me alahinnata neid demokraatlikke nihkeid, mis on sellest ajast Venemaal toimunud. Muidugi ma tahaksin, et need oleksid veelgi suuremad. Aga ikkagi on 1999. aasta Venemaa võrreldamatu 1979. aasta Venemaaga. Inimesed on muutunud ajakirjanduse ja televisiooni suhtes kriitilisemaks. Küllap panen teid oma positiivse suhtumisega muutustesse Venemaal. Kuigi püüan neid ka mitte ülehinnata.

Ma tunnen hästi nõukogude aja kollektiivset mõttelaadi ja ma loodan mitte eksida öeldes, et tänapäeva Venemaa on sellest väga kaugel. Neil igiammustel aegadel peeti Nõukogude Liitu millekski saatuslikuks, millega tuleb arvestada - nagu päeva ja öö vaheldumisega. Pärast Berliini müüri langemist hakkas maailm seninägematu rõõmuga avastama enda jaoks Venemaad ning liitma seda ühtse maailmakultuuri ilmingutega.

Reageeringul Tshetsheenia sündmustele on tohutu mõju ülejäänud maailma riikidele. On hirmus, et Venemaa räägib sellest sõjast ning kavatsusest hävitada Groznõi koos tema elanikega kui oma siseasjast.

Vahel räägitakse, et Venemaa libiseb asiaatluse suunas. See ei ole õige. Aasias ei ole selliseid protsesse kahekümnenda sajandi lõpus täheldatud. Venemaa libiseb tagasi ajaloo sügavusse, sellesse ajajärku, mil peremees võis suhtuda oma pärisorjadesse kui omandisse. See tee viib tagasi ''surnud hingede'' ajastusse. Minus tekitab see lõpmatut kahetsustunnet. Ma tunnen, et te jagate minu hinnangut, kuigi teil ei ole kahjuks ilmselt õigust seda öelda.

Ma ei tahaks, et Teile jääks mulje, nagu ei oleks ma oma mõtetes, sõnades ja tegudes vaba. Ma jagan kahtlemata Teie emotsioone, kui Te räägite süütutest ohvritest, kuigi ma ei ole tõenäoliselt Teiega nõus selles, mis puudutab Tshetsheenia probleemi lahendamise praktilisi teid. Ent kõneldes süütutest ohvritest ei tohi unustada ka teist poolt. Ma kuulsin oma kõrvaga esimest plahvatust Moskvas Gurjanovi tänaval. Minu kodumajas vappusid seinad, helisesid klaasid ja kõikusid lühtrid, kuigi elan plahvatuskohast mitme kilomeetri kaugusel. Mulle oli see täielik shokk. Tunnen isiklikult inimesi, kes elavad naabermajades. Nende korterite aknad purunesid. Mida siis veel rääkida nende omastest, kes seal surma said!

Ärge arvake, et eestlased hõõruvad rahulolevalt käsi ja võtavad kõike juhtunut teisiti kui nende majade elanike naabrid ja sugulased. Me teame, et meie tulevikku on võimalik rajada ainult kindlale demokraatlikule vundamendile ning see välistab juba iseenesest igasuguse sümpaatia vägivalla ja terrori vastu.

Olen Teilt juba küsinud Venemaa valimiste perspektiivide kohta. Nagu Te teate, on Venemaa tagurlikel jõududel - kommunistidel ja nende satelliitidel - reaalseid edushansse. Need jõud aga on Balti riikide suhtes üpris negatiivselt meelestatud. Piisab sellest, kui meenutada, kuidas suurima linna meer otsustas keelata oma alamatel süüa Läti sprotte seepärast, et talle ei meeldinud miski Läti võimude tegevuses. See andis ka hoobi Eestist lähtuva impordile. Kas Te ei karda, et meie suhted võivad halveneda?

Ma paluksin teid osutada mulle üks teene. Kui te Moskvasse tagasi jõuate, minge Novõi Arbatile ning küsige Eesti juustu. Sellel ei ole linnavalitseja pealekäratuse pitserit, kuid kardan, et see on siiski peidetud kuhugi kaugemale, teiste juustusortide taha. (Olles Moskvasse tagasi jõudnud, läksin Novõi Arbati ja Jelissejevi gastronoomi. Nii ühes kui ka teises oli müügil ainult üks Eesti juustusort, ''Atleet'' - rohkete Hollandi, Saksa, Soome ja Uus-Meremaa kirevates pakendites juustude taustal. Õigluse mõttes võib öelda, et Novõi Arbatil oli mitut sorti Läti ja Leedu juustusid - B.V.).

Jah, Venemaal on palju naljakat ning ma näen et mina ja Teie suhtume sellistesse nähtustesse ühesuguse kibeda huumoriga.

Muidugi ei ole ma kunagi endale Venemaad ette kujutanud sõdurite rivina, kes marsisammul läheksid demokraatlikku ühiskonda. Pigem on see pikk karavan, kus sellised inimesed nagu Andrei Dmitrijevitš Sahharov on ammu kadunud silmapiiri taha, karavani saba aga tolkneb veel Gogoli aja linnaisa lähedal.

On raske kirjeldada ja mõista Lääne inimest. Kui me ütleme ''Prantsusmaa'', siis on see nagu arv, nagu matemaatiline tehe - seda mõistetakse üheselt. Või nagu õun on läbinisti õun. Venemaa aga on kontinent, kus arenevad üheaegselt ja ühe riigi piirides täiesti erinevad protsessid. See on maa, kus tänini elavad slavofiilide ideed, et maa on puutumatu. Ja teiselt poolt tunnevad ettevõtjad meeleheites, et teatud asjades taovad nad peaga vastu seina.

Hüvasti jättes küsisin Lennart Merilt, kas ta ei kavatse lähemal ajal Venemaad külastada. Kavaldasin veidi teades, et kahepoolsete suhete plaanides niisugust visiiti kirjas ei ole. President naeratas veidi ning ütles pärast mõttepausi:

Võib-olla ehk aastal 2002. Ja ainult eraisikuna. Ma ei saa ju helistada Boriss Jeltsinile ning paluda, et ta mulle viisa annaks.

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele