President Lennart Meri: Noor pere on Eesti tulevik


President Lennart Meri kutsus Mart Laari valitsuse pärast sajapäevast võimulolemist oma ametkoju Pasleppa kergele pruukostile.
Peaminister Mart Laar ütles pärast õhtueinet Maalehele, et rohkem käis sel ühisel murulistumisel jutt tulevikust ja peamiselt eesti noore pere teemal. Peaminister lisas, et Eesti Pere Sihtkapitali asutamine lastega peredele oma kodu soetamiseks on ka valitsusliidu koalitsioonilepingu üks punkte ning selle ettepaneku tegi ta juba oma eelmisele Riigikogule esitatud eelnõus.
Maaleht palus pärast valitsusliikmetega jutuajamist intervjuu ka president Lennart Merilt.

Härra president, mis ajendas teid valitsust külla kutsuma?

Üks kohtumise põhjus oli see, et valitsusel sai täis sada päeva, kriitikavaba päeva. Kriitikat meie jutuajamisel oli sellegipoolest, sest alati on võimalik paremini teha.
Kuid kõige rohkem rääkisime noorest eesti perest. See on meil kõigil südamel, sest noor pere on Eesti tulevik.

Noorest eesti perest rääkisin esimest korda, nagu Maalehe vanemad lugejad ehk mäletavad, juba 1988. aasta 2. aprillil, loomeliitude ühispleenumil. Riik on vahepeal kõige hädalisemad probleemid lahendanud, kahjuks küll mitte põllumajanduses. Kuid kauem viivitada ei saa. Kui noor eesti perekond ei tunne oma kodukatust pea kohal, on kaalul Eesti tulevik.

Mõned kuud tagasi palusin panna mitmetel meestel pead tööle. Tundub, et saame siin edasi minna ja jõuda mitmesuguseid finantsilisi, ehitustehnilisi ja sotsiaalpoliitilisi hoobasid kasutades niikaugele, et suudame ka äsja ülikooli lõpetanud noorperele ehitada kodumaja, mis oleks neile taskukohane. Arvesse tulevad hüpoteeklaenud, paindlik moodulehitus, mille pinda saab perekonna kasvades laiendada, ja pikaajalised krediidid. Esimestel aastatel anname eelistuse Narvale, Sillamäele, Paldiskile ja Kohtla-Järve piirkonnale, ning seda kahel võrdsel põhjusel. Esiteks lubab see lahendada sealseid sotsiaalseid probleeme. Teiseks on see Eestimaa, mis kunagi on olnud kaunis ja peab uuesti saama kauniks. Kuid selleks, et niisugune kava tuult tiibadesse saaks, peab noorperedele mõeldud ehitusprogramm olema ulatuslik. Esiteks, noor pere tahab elada endasuguste keskel, kellega tal on ühised huvid, harjumused ja eesmärgid. Teiseks, moodulehituse puhul alandab 30-40 maja üheaegne püstitamine tuntavalt maja hinda. Ma oletan, et mõned poliitikud võivad selles kavas näha vastuolu vabaturumajanduse põhimõtetega. See on täiesti väär. Vabaturumajandus ei ole üheski riigis eesmärk omaette, mida tuleks pimesi kummardada nagu püha lehma. Vabaturumajandus on vahend demokraatia saavutamiseks. Meie oludes tähendab see kodanikualgatuse toetamist ja teatud piirkondades koguni kodanikualgatuse äratamist. Ma läheksin veelgi kaugemale ja lisan, et niisugune kava annab tugeva tõuke meie integratsioonipoliitika käivitamiseks. Riik, olgugi nõrgakene, on piisavalt kosunud, et sõnadelt üle minna tegudele. Õppigem sõjajärgse Saksamaa või Soome (''ARAVA'' kava) eeskujudest ning ärgem samas unustagem, et esimene joonestuslaual kavandatud linn Põhja-Euroopas oli Nõmme, - tänu oma odavatele ja kaunitele kruntidele. Ja kui ennist nimetasin nelja piirkonda, millest alustada, siis nüüd tahaksin lisada, et sellel kaval on küll algus, kuid ei ole lõppu. Ta peab jõudu kogudes laienema ja ulatuma ka kõige kaugemasse kolkasse, kui kasutada seda Eesti oludes veidrat sõna.

Mida Mart Laari valitsuse esimesel tegevusperioodil ära märgiksite?

Sada päeva on väga tinglik mõõt. Saja päevaga ei suuda ükski valitsus midagi ära teha. See on kübara tõstmise aeg. Tuletan meelde, et vanasti tõsteti Eestis kübarat iga kord kui nähti tuttavat tänaval või astuti tuppa. Ka see harjumus on juba kadumas. Kahjuks.

Valitsuse esimest tegevusperioodi iseloomustab Eesti võimaluste ja Eesti julgeolekupoliitilise asendi realistlik tajumine. Oleme elanud üle oma võimete ja peame rihma koomale tõmbama, kuid ei tohi seda teha hariduse arvelt. Riigieelarve kokkutõmbamine on alati väga raske. Aga seda tuleb teha. Me ei saa ka nii palju riigiametnikke kosti peal hoida nagu vene ajal. Peame riigi halduskulusid vähendama. Mul on hea meel, et kõik need äärmiselt ebapopulaarsed otsused on Riigikogust läbi läinud.

Me teeme ju kõike seda ikkagi ainult selleks, et seda vähest raha, mis on, kulutada arukalt ja ennekõike haridusele, riigikaitsele, noortele eesti peredele, homsele päevale, Eesti püsimisele.

Hr. President, milliseid võimalusi näete maaelus praegustest raskustest ülesaamiseks?

Kõigepealt tahan öelda, et neid võimalusi on otsinud eranditult kõik senised valitsused ja need otsingud hakkavad ka vilja kandma. Ärgem unustagem, et vene ajal elas külarahvas linnarahvast märksa jõukamalt. Praegu koondub jõukus Tallinna, mis on väär ja ülekohtune Tartu, Narva või Pärnu suhtes, kõnelemata maarahvast. Kuid miljonäre leiab ka põllumeeste seast.

Torkab silma, et mõnes maakonnas on tagastatud ja katastrisse kantud maid kaks korda enam kui mõnes teises. Ilmselt kõneleb see bürokraatia võimutsemisest ja kohaliku algatuse nõrkusest. Kuniks maal ei ole omanikku, ei ole ka vastutavat peremeest. Lubatagu tuua ka sootuks teine näide. Pärast ettekannet Istanbuli võimsale Kaubandustööstuskojale astus mu juurde ettevõtja ja küsis, kas Eestil on pakkuda võid, piimapulbrit või juustu. Koju jõudnud, viisin mõlemad pooled kokku, kuid ''nad ei pakkunud meile maailmaturu hinda,'' kinnitas Eesti suurtootja. Sellel mehikesel ei olnud aimugi, kui palju tuleb vaeva näha uute turgude kättevõitmiseks. Seda teadmist napib Eestis üldiselt ja maaelus eriti. Siin võiks riik appi tulla, nagu sõjaeelses Eestis võiekspordi või munaekspordi korraldamisel, kuni talupidajad ise jalad alla saavad või suurettevõtjatega ühise keele leiavad. Hiiumaal Kalana sadamas kurtis kalur, et värske lesta turuhinnast läheb pool vahendaja taskusse. Seegi kõneleb suurema koostöö vajadusest turgudele minekul, kuid asjalikku üksmeelt annab maalt tikutulega otsida. Oskamatus oma huve ja tootmissuundi ise korraldada on vahest kõige rängem pärandus kolhoosideajast, mis võõrutas oma peaga mõtlemisest ja harjutas inimesi brigadiri korraldust ootama. Õnneks on see valus aeg ümber saamas. Täna tegutseb igas vallas või kihelkonnas vähemasti üks talu, millest tasub juba õppust võtta. Tõsi, kõige pikemad tööpäevad maal on paiguti endistviisi külakõrtsidel, kuid kalurite võistlusele tulnud tuhat hiidlast või Raivo Trassi liigutavale vabaõhuetendusele Reiu jõe käärus kogunenud paarkümmend tuhat pärnakat kõnelevad pigem maarahvast, kes on ennast leidnud ja tahab ennast taas peremehena tunda omaenese maa peal.


Ülo Kalm

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele