Lennart Meri: "Võib kaotada lahingu, kuid ei tohi taganeda oma põhimõtetest."


Ilmselt on see tendents: stabiilsetes ja õitsvates maades seisavad riigi eesotsas loomeinimesed. Eestis ja Tšehhi Vabariigi "töötab presidendina" kirjanik, Leedu Seimi eesotsas on muusikateadlane. Seda loetelu võiks jätkata.

Vestlustest eestlastega on mul tekkinud mulje, et Lennart Merit armastatakse Eestis palavalt. Sotsioloogide kinniusel toetab teda 70 % riigi elanikkonnast. Teil on raske seda uskuda, kuid paljudele teeb muret asjaolu, et kuigi president on ostnud endale mere äärde maalapi, ei saa ta endale sinna maja ehitada, sest tema säästudest selleks ei jätku. Nõnda siis ohkasid kõik kergendatult, kui Eesti Valitsus kinkis Merile maja. Tõsi küll, maja jääb tema maalapist üsna kaugele, nii et President jätkab raha kõrvalepanemist oma palgast (25 tuhat Eesti krooni ehk umbes 2 tuhat dollarit), soovides siiski ehitada väikese maja oma meelispaika mere äärde.

President on aval ja kättesaadav: väidetakse, et teda võivat sageli kohata Tallinna vanalinna kitsastel tänavatel või värvikates kohalikes "kohvikutes". Kui üks eestlane kuulis, et ma hakkan Presidenti intervjueerima, tähendas ta sügavmõtteliselt: "Intellektuaalses mõttes on see väga rikastav." Kadrioru lossis, kus Lennart Meri elab ja töötab, saan ma üle tunni aja "intellektuaalselt rikastuda."

Härra president, oma avalikes esinemistes te olete korduvalt rääkinud, kui tähtsad on tänapäeva maailmas võrdõiguslikud suhted kõikide riikide vahel, olenemata nende suurusest ja potentsiaalist. Te nimetasite seda võrdse õiguseks võrdsete keskel. Kas Eesti Vabariigil on õnnestunud see õigus kätte võidelda?

Selleks et saada endale võrdse õigust, tuleb iga päev ja iga tund tööd teha. Niipea kui me leiame, et oleme tippu jõudnud ja peatume, hakkab see eesmärk meist kaugenema ja jääb ühe kaugemale. Väikesed riigid ei saavuta tänapäeva maailmas suurt autoriteeti ja mõjujõudu, kui võetakse arvesse ainult nende majanduslikke näitajaid, nagu seda tehti käesoleva sajandi alguses ja keskpaigas. Täna püüab maailm luua rahvusvahelist julgeolekusüsteemi ja selle võrdväärseteks osalisteks võiksid saada ka väikesed riigid. Juba seegi on väga oluline, et eestlased annavad endale aru, missuguseid jõupingutusi tuleb päevast päeva teha niisuguse süsteemi rajamiseks. Meie maa on endale juba teadvustanud, et maailmas on kõigil mitte ainult õigused, vaid ka kohustused.

Kuivõrd olulised on Eestile majandussuhted Ukrainaga ja missuguseid prioriteete te nendes näete?

Mida kaugemal üks või teine maa meist asub, seda vähem huvi ta meile majanduslikus mõttes pakub. Ma mõtlen, et osalt olen ma sellega teie küsimusele juba vastanud: me ei ole kunagi pidanud Ukrainat kaugeks maaks, meie teadvuses olete teie endiselt meie head ja lähedased naabrid.

Kui tulevased Euroopa Liidu liikmed oleme me väga tihedalt seotud Poolaga. Sellest võib teha järelduse, et Eestil ja Ukrainal on ühine majanduspiir. See on väga hea stardiplats, et kooskõlas nende rahvusvaheliste lepingutega, millele meie riigid on alla kirjutanud (ja neid lepinguid on kenake hulk) teha kvalitatiivne hüpe meie majandussuhete arengus.

Mis seda takistab?

Minu meelsest ei ole selleks mingeid takistusi. Eesti majandus on täielikult avatud majandus. Me ei maksa dotatsioone oma eksportijatele. Nad peavad ise leidma endale niši maailmaturul ja tootma kaupu, mis oleksid Euroopa riikides nõutavad. Selleks peavad tooted olema kõrge kvaliteediga.

Eestis tuntakse hästi Ukraina teadus- ja tootmispotentsiaali - akadeemik Patonist Antonovi tehaseni ja mõistetakse, et stereotüüpne ettekujutus teie riigist kui agraarmaast ei anna täit ülevaadet tema majandusest.

Mulle tundub, et Ukraina ettevõtjad peaksid arendama rahvusvahelisel turul palju aktiivsemat poliitikat. Olgu ajad kui tahes kriisirohked, maailmas tekib aina uusi võimalusi oma toodangu turustamiseks ja neid võimalusi tuleb ilmtingimata kasutada.

Praegu ületab Eesti eksport Ukrainasse Ukraina ekspordi meie maale. On läinud nii, et Eesti ettevõtjad on osutunud palju aktiivsemaks oma Ukraina kolleegidest. Ent meie kaubandus- ja majandussuhete praegune tase ei rahulda meid sellegipoolest. Me oleme veendunud, et eesti kaupu võiks Ukraina turul olla palju rohkem.

Kuidas on Eestil õnnestunud saavutada nii kõrge majanduskasvu tempo?

Me ei jäänud ootama armuande onult (ma isegi ei hakkaks teda onu Samiks nimetama). Me määrasime oma Põhiseaduses väga täpselt kindlaks riigieelarve vastuvõtmise korra. Vastavalt meie Põhiseadusele ei ole parlamendil õigust puudujäägiga riigieelarvet vastu võtta. Eesti kroon on väga jäigalt seotud Saksa margaga (valuutakomitee põhimõttel - aut.).

Me oleme uhked selle üle, et uude majandusse on tulnud palju noori inimesi, mida endistel aegadel ei juhtunud. Nad suutsid olukorras orienteeruda ja luua eesti kaubad, mis on konkurentsivõimelised välisturgudel, muuhulgas Euroopa Liidu maades.

Muide, Euroopa Liit on praegu meie suurim majanduspartner.

Kui keegi ütleb teile, et tema riigi SKP on aasta jooksul kasvanud 12 %, siis teadke, et seda maad tuleb karta. Majanduskasvu nii kiire tempo on võimalik ainult arengumaades või siis riikides, mis on nüüdsama läbi teinud reformide keerulise protsessi. Meie majanduskasv oli 1997. aastal 11 %, kuid juba läinud aastal oli see 4,5 %, mis on normaalne. See majanduskasvu protsent oleks võinud olla suurem, kui vahele poleks tulnud Vene Föderatsiooni majandusprobleemid.

Praegu me kujundame ümber oma riigieelarvet suurema säästlikkuse suunas.

Nõukogude perioodil tekkis meil harjumus rahaga nii-öelda kergekäeliselt ümber käia. Nüüdsel ajal ei eksisteeri meil enam mõistet "riigi raha". Me saame palka ainult selle eest, et otsustame, kuidas kõige otstarbekamalt kasutada Eesti kodanike raha, kes riigile makse maksavad. Objektiivselt võttes ei saa paljud nendest otsustest kuigi populaarsed olla. Nagu näiteks bürokraatide vahekihi koondamine. Bürokraatia ei saa olla sõimusõna, sest bürokraatiata ei ole võimalik toime tulla, kuid sellest hoolimata eelistan ma kasutada terminit "riigiametnikud". Nad peavad tegema oma tööd, tajudes endal maksumaksja tähelepanelikku pilku, see tähendab, hoopis teistmoodi kui Majakovski aegadel. Seetõttu peab ametnike töö olema absoluutselt avalik, "läbipaistev". Eestis on riigiaparaadi töö niisugust "läbipaistvust" mõistagi hoopis kergem saavutada kui mõnes tohutu suures riigis.

Ja veel üks asi. Mulle meeldiks väga, kui me loobuksime vanadest harjumustest mitte nutu, vaid naeruga.

Eesti kasutab avatud majanduse mudelit, mida mulluse globaalkriisi taustal on ka kritiseeritud. Näiteks George Soros on rääkinud vajadusest juurutada maailma majandusprotsesse reguleerivaid mehhanismid. Kas teie ei kavatse oma mudelisse korrektiive teha?

Meie, George Soros ja mina, mõistame teineteist väga hästi. Ma olen talle tänulik selle eest, et ta on huvi tundnud Eestis toimuva vastu ja on meie majanduse heaks nii mõndagi teinud. Kuid see ei tähenda, et ma temaga kõiges nõus oleksin.

Vene keeles on olemas üks niisugune ilus väljend - "loksub paika" (utrasjotsja). Läinud aasta osutus selles mõttes väga iseloomulikuks. Tuletagem meelde: Aasia turgudelt levis kriis silmapilkselt - nagu koolera ennemuiste - teistesse maadesse. Kuid ühtaegu suutsid ettevõtjad kogu maailmas lähenevat ohtu teadvustada, võtta kasutusele vastuabinõud ning kohaneda uue reaalsusega. Sellest näitest võime järeldada, et elame täiesti teistsuguses maailmas.

Kuidas on kujunenud teie suhted parlamendiga? Kas teie ja seadusandliku võimu vahel on tekkinud pingeid?

Esialgu tuli meil selliseid probleeme ette, kuid siis õppisime omaenese riiki paremini tundma ja mõistsime, et tuleb rangelt kinni pidada võimude lahususest, ning järgime nüüd kindlalt seda põhimõtet.

Kas te leiate, et Jugoslaavia sündmused võivad kaasa tuua kolmanda maailmasõja alguse?

Ma võin ainult öelda, et Euroopale on see väga tõsine probleem. See, mis toimub Jugoslaavias albaania elanikkonnaga, meenutab vägagi rahvaste (kalmõkkide, korealaste jne.) suuri ümberasustamisi Stalini ajal. Euroopa peab vabanema stalinismi viimastest jäänustest, ta väärib seda juba ammugi.

Kas tohib esitada teile mõned isiklikud küsimused?

Te joote kohvi, mille on kinni maksnud eesti maksumaksja, nii et olete lausa kohustatud mulle küsimusi esitama.

Te olete loomeinimene, kuid töötate kõrgeima riigiametnikuna. Ka see ei valmista teile mõningaid ebamugavusi?

Valmistab kahtlemata.

Aga miks te siis kandideerisite teistkordselt presidendi ametikohale?

Teate, see küsimus ei olnud mulle sugugi abstraktne, kui ma seisin dilemma ees: kas jääda pensionile või kandideerida teist korda presidendi ametikohale. Ma pöördusin arsti poole ja palusin täpsustada, kuidas on lood minu tervisega. Kui kaua mul on veel elada jäänud. Muide, ma räägin sellest praegu esimest korda, eesti ajakirjanikele pole ma sellest rääkinud. Seda teab ainult minu naine.

Välismaal loenguid pidades võiksin ma teenida palju rohkem, kuid ma tundsin, et mul on kohustusi oma maa ees.

Te olete väga uhke oma lapselaste üle. Kui nad peaksid teie käest kunagi küsima: "Vanaisa, kas minna poliitikasse või mitte?" - mis nõu te neile annaksite?

Õnneks nad praegu veel seda küsimust ei esita. Kui inimene tunneb endas ära potentsiaalse poliitiku, ei hakka ta kunagi ega kelleltki nõu küsima.

Kui lähtuda eestlaste üldrahvalikust armastusest oma presidendi vastu, mida ma olen jõudnud täheldada nende nelja Tallinnas veedetud päeva jooksul, siis peaks ajakirjandus Lennart Merist ainult head kirjutama?

Muidugi mitte. Ma esinesin hiljaaegu Rootsi parlamendis. Ja kui ma sealt tagasi jõudsin, lugesin ühest kollasest ajalehest, et president olevat Rootsis rahaga lausa üle külvatud.

Kuidas te tähistasite oma hiljutist juubelit?

Tavaliselt pean ma oma sünnipäeva perekonnaringis, kuid seekord tegin erandi.

Ma ütlesin, et kõik, kes soovivad mind õnnitleda, võivad tulla Raekoja platsile, kus ma pakun kõigile kohvi. Kella neljaks pärastlõunal jõudsin ma sinna, lootes näha ehk sadat inimest, kuid plats oli rahvast täis. Valitses imeliselt heasoovlik õhkkond, üliõpilased laulsid ja ma palusin, et nad mulle laulusõnad üles kirjutaksid.

Üks eestlane ütles mulle väheke unistavalt: "Oleks tore, kui parlament muudaks põhiseadust ja me saaksime pooleteise aasta pärast Lennart Meri kolmandat korda presidendiks valida." Kuidas te sellesse suhtuksite?

Eitavalt. Põhiseaduse muutmine on veelgi tõsisem samm kui abiellu astumine. Põhiseadust võib muuta siis, kui selleks on kogunenud palju kaalukaid põhjusi. Teha seda ühe inimese saatuse pärast (isegi kui ta on president) ei ole otstarbekas. Võib kaotada lahingu, kuid ei tohi taganeda põhimõtetest.


Autor tänab abi eest materjali ettevalmistamisel Eesti Vabariigi Saatkonda Ukrainas, Eesti Välisministeeriumi ja "Estonian Airi" Kiievi esindust.

Lennart Meri on sündinud 29. märtsil 1929 Eestis. Aastail 1935 - 1939 käis ta koolis Berliinis, Pariisis ja Tallinnas. 1941. aastal, üks aasta pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt, küüditati Meri perekond Siberisse. Seal õppis ta Jaranski keskkoolis. Kui perekonnal lubati Eestisse tagasi pöörduda, lõpetas Lennart Tallinnas keskkooli. 1953 .a. lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna. 1963 .a. astus ta Eesti Kirjanike Liitu ning seejärel valmist tal mitu filmi, mis on pälvinud rahvusvahelisi auhindu. Ta valdab vabalt prantsuse, saksa, inglise ja vene keelt. 1989. aastal asutas Soome Kultuurifond Lennart Meri nimelise stipendiumi. 1990. a. sai temast Eesti Vabariigi välisminister. Lennart Meri mängis olulist rolli Balti Nõukogu moodustamisel (mis taastati 1990. a. kevadel pärast viiekümneaastast vaheaega). 1992. a. aprillis määrati Lennart Meri Eesti Vabariigi suursaadikuks Soome. 1992. a. septembrist on ta Eesti Vabariigi President. Lennart Meri on Kalevala Seltsi auliige, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Soome Kirjanike Liidu auliige, Helsingi Ülikooli audoktor, Euroopa Teaduste ja Kaunite Kunstide Akadeemia liige ja selle Aukomitee kaaseesistuja. Lennart Meri on abielus, tal on kaks poega ja tütar.


Sergei Ševtšenko

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele