Mitte tugeva, vaid võrdse õigus


"Izvestija" toimetuselt

29. märtsil saab Lennart Meri 70 aastaseks. Represseeritu poeg ja väljasaadetu. Pärast sõda lõpetas Tartu Ülikooli. Erialalt ajaloolane. Siberisse, Kaug-Itta ja Arktikasse korraldatud ekspeditsioonide alusel kirjutatud maateadusliku ja etnograafilise iseloomuga raamatute ning soome-ugri rahvaste saatusele pühendatud filmide autor. Erich Maria Remarque'i, Graham Greene'i, Aleksandr Solženitsõni ja teiste kirjanike tõlkija. Oskab viit võõrkeelt. Mitmete loominguliste ühingute ja liitude liige, Helsingi Ülikooli audoktor, Eesti esimene välisminister pärast iseseisvuse taastamist. Alates 1992. aastast on parlamendi poolt kahel korral valitud riigi presidendiks. Teist korda abielus, esimesest abielust on kaks täiskasvanud poega, teisest abielust kolmeteistkümneaastane tütar Tuule. Abikaasa Helle Meri, endine Tallinna Akadeemilise Draamateatri näitleja, tegeleb nüüd heategevusega.

*

Kohtumine Eesti presidendi Lennart Meriga toimus umbes saja kilomeetri kaugusel Tallinnast tema residentsis Paslepas, kuhu ta alati laupäevaks ja pühapäevaks sõidab. Selgus, et Eesti president ei ole üksnes peen poliitik ja intellektuaal, kirjandus- ja kunstilembene inimene, kellele möödunud aastal Prantsusmaal anti Aasta Eurooplase austav nimetus, vaid ka kirglik spordihuviline. Me vaatasime üle poole tunni televisiooniülekannet maailmameistrivõistlustelt suusatamises ja hoidsime kumbki omadele pöialt. Paraku põlesid vene suusatajad 50 kilomeetri distantsil täielikult läbi, aga eesti suusataja Andrus Veerpalu võitis hõbemedali. President helistas teise koha saavutanud mehele ja õnnitles teda. Alles pärast seda kaldus meie jutt aegapidi suurelt spordilt üle suurele poliitikale ja eeskätt just Eesti-Vene suhetele, mis praegu ei ole kaugeltki mitte kõige paremad.

Lennart Meri alustas sellest, et spordis on tegemist võitjate ja kaotajatega, poliitikas aga on kõik palju keerulisem, tänapäeva maailm ei ole enam võistlusareen, kus võidab kõige tugevam ja valitseb tugeva õigus. Kõikide õigused, nii väikeste kui ka suurte riikide, nii rikaste kui ka vaeste riikide õigused peavad olema võrdsed. Eesti on väike riik, kus elab kõigest poolteist miljonit inimest, kuid kas tal peaks seepärast olema vähem õigusi?

Härra president, millal Te olite viimati Venemaal?

Umbes viis aastat tagasi. Kui olla täpne, siis 23. juulil 1994. aastal. Sel päeval kirjutasime me president Boriss Jeltsiniga alla kahele tähtsale riikidevahelisele lepingule, kolmandale kirjutati alla mõni päev hiljem.

Ma ei alustanud meie vestlust selle küsimusega juhuslikult, sest paljusid politolooge ja ajakirjanikke hämmastab, et kahe naaberriigi juhtide isiklikes kontaktides on nii pikk vaheaeg, tundub ju, et nad peaksid kohtuma vähemalt kord aastas, sest on vaja lahendada nii palju ühist huvi pakkuvaid probleeme. Mis takistab kahe liidri tihedamat suhtlemist?

Kohtumisi Venemaa poliitikutega ning ennekõike president Boriss Jeltsiniga on mul vahepeal olnud üsna palju: me vestleme praktiliselt igal rahvusvahelisel kohtumisel. Kuid Teil on õigus, niisuguseid kohtumisi võiks olla sagedamini ning mitte ainult töö- ja ametivisiitide raames. Ma ei taha süüdistada Vene poolt läbirääkimiste protsessi ja selliste tipptasemel kohtumiste ettevalmistamise tahtlikus venitamises. Ma olen kindel, et oma osa etendavad selles nii protokollilise, bürokraatliku kui ka parteipoliitilise iseloomuga põhjused. Meie seisukoht on selge: me oleme valmis arendama riikidevahelist dialoogi ilma mis tahes eeltingimusteta, seda enam sellisteta, mis puudutavad Venemaa sisepoliitika küsimusi. Me ei suuda ühiseid probleeme lahendada, kui me ei pea pidevalt läbirääkimisi ega kirjuta järk-järgult alla ühtesid või teisi kokkuleppeid.

Kas Eesti-Vene suhted ei ole just sellepärast paigalseisus?

Ma ei räägiks paigalseisust. Paratamatutest pausidest hoolimata meie suhted paranevad, aeglaselt, kuid kindlalt. On vaja rajada riikidevaheliste sidemete tugev juriidiline vundament. Riigijuhid tulevad ja lähevad, minu volitused lõpevad 2001. aasta sügisel, aga meie rajatud õiguslik baas erisuguste lepingute ja kokkulepete näol säilib.

Ei ole saladus, et üheks peamiseks takistuseks kahepoolsete suhete järjekindla parandamise teel on Eesti kodakondsuse probleemid. Mitusada tuhat inimest on endiselt mittekodanikud ja järelikult puuduvad neil paljud kodanikuõigused, kuigi viimasel ajal on Eestis tehtud suur samm edasi, näiteks osalevad mittekodanikud kohalikel valimistel ja pärast 1991. aastat Eestis sündinud lapsed said Eesti kodakondsuse. Kas kodakondsusseaduse leevendamiseks võetakse veel midagi ette?

Sellel probleemil on sügavad ajaloolised juured ning eestlastel, nagu ka venelastel oli vaja aega, et psüühiliselt sellest üle saada. Mittekodanikud on põhiliselt inimesed, kes ei kuulu põliselanike hulka, nad suunati Eestisse tööjõu organiseeritud värbamise korras kõikvõimalikele "sotsialismiehitustele" ajal, mil Eesti oli Nõukogude Liidu poolt vägivaldselt okupeeritud. Loomulikult nägid eestlased selles stalinlikus rahvuspoliitikas Kremli katset meie maad venestada. Kas maksab selles süüdistada siiatulnuid? Sõna otseses mõttes heideti nad nagu pärast tormi NSV Liidust välja. Kuid saage aru ka minu kaasmaalastest, kes pikki aastaid unistasid iseseisvast Eestist. 1991. aastal seisime probleemi ees: kuidas säilitada sõjaeelse Eesti kodanike ja nende järglaste õigused ja huvid? Olid neist ju saanud Nõukogude kodanikud nende tahtest sõltumata. Kuidas vältida ohtu, et kaovad emakeel, rahvuslik omapära, ajalugu ja kultuur? Pärast iseseisvuse taastamist valiti Eesti kodakondsuse järjekestvuse variant. Teisiti talitada me lihtsalt ei saanud. Kuid nüüd, mil me oleme veendunud, et enamik Eesti mittepõliselanikest on lojaalsed Eesti riigile, mil võimu riiklikud struktuurid on kindlustunud, tegime me oma seadusandlusesse üpris liberaalsed parandused, milledest mõningaid Te nimetasite. Ma taotlesin seda, et "iseseisvuse lapsed" saaksid kodakondsuse. Kui sugeneb vajadus veel midagi parandada, muuta, siis uus äsja valitud parlament teeb seda kindlasti. Praegu aga ei näe ma vajadust midagi muuta.

Kuid Te kirjutasite alla keeleseaduse uuele variandile, mis kutsus kohalike venelaste enamuses esile tormilise tõrjutuse reaktsiooni. Riigikeele kohustuslik kasutamine eraettevõtluse valdkonnas - üksi see nõudmine räägib Eesti võimude seisukohtade jäigastumisest rahvusvähemuste õiguste küsimuses ja hoopiski mitte nende seisukohtade liberaliseerimisest.

Ma olen nõus, et uute paranduste vastu astusid välja paljud vene poliitikud Eestis. Kuid me rajame ju riiki, mille parlament ja kõik võimustruktuurid peavad töötama täpselt ja tulemuslikult. Me ei saa anda õigust valida ja olla valitud kõrgeimasse riigivõimu organisse nendele, kes koguni ei saa aru, millest parlamendisaalis räägitakse, kes ei suuda aktiivselt osaleda seaduste väljatöötamises ja vaidlustes, parlamendis tehakse tööd, see ei ole brežnevlike ovatsioonide koht. Tuleb osata riigikeelt - see nõudmine käib kõigi eluvaldkondade kohta.

Kas Te ei arva, et kõik need seadusandlikud piiramised kodakondsuse, keele ja hariduse valdkonnas on kokkuvõttes kaasa toonud minu arusaamist mööda küllaltki ärevust tekitava nähtuse: iseseisva Eesti territooriumil on tekkinud Venemaa kodanike sajatuhandeline kolonn, kes võib-olla ei ole oma asukohamaa suhtes hoopiski lojaalne?

1990-ndate aastate alguses oli Eestis paljudel probleeme valiku tegemisega. Oli tarvis, nagu armastas öelda Mihhail Sergejevitš Gorbatšov, end määratleda. Tõepoolest, umbes sada tuhat Eesti elanikku määratlesid end eelistades Venemaa kodakondsust. See on nende õigus, mille teostamist me mitte kuidagi ei takistanud erinevalt näiteks Venemaast, kes tegi suuri jõupingutusi, et neist saaksid Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Me ei hinda üle sellise Venemaa kodanike koloonia ohtu, kuid ka ei alahinda seda. Igaüks võis valida, lähtudes oma südametunnistusest, vaadetest ja eneseteadvusest, armastust ei saa peale sundida. Kuid ma arvan, et üle kaheksakümne tuhande venelase, kes on Eesti kodanikud, ja üle saja tuhande inimese, kes valmistuvad Eesti kodanikeks saama naturalisatsiooni teel, on teinud oma valiku, mida ma kõrgelt hindan, sest nad on sidunud oma saatuse meie riigiga. Ma olen kindel, et ajapikku lahendab mittekodanike probleemi elu ise. Iga asi võtab aega.

Ja millal laheneb piiriprobleem? Niipalju kui mina tean, võtsid seadusandjad paljuski tänu Teile Vene-Eesti piiriläbirääkimistel päevakorrast maha territoriaalsete nõudmiste küsimuse lähtudes 1920. aasta Tartu rahust, mille järgi osa Narva-tagustest ja Peipsi-äärsetest maadest kuulusid Eestile. Mis takistab piirilepingu allakirjutamist?

Me loobusime sellest küsimusest juba 1994. aastal pärast kokkuleppe allakirjutamist Vene vägede väljaviimise kohta Eesti territooriumilt. Jah, ma olen nõus, et piirilepingu allakirjutamine on viibinud, kuid leping on valmis, see on parafeeritud, meie taha asi pidama ei jää. Ma olen valmis sellele oma allkirja andma kas või tuleval nädalal.

Kas on võimalik kompromiss NATO küsimuses, kuhu Eesti aktiivselt tahab pääseda ja millele seisab sama aktiivselt vastu Venemaa?

Me oleme parandamatud optimistid. Me oleme veendunud, et Venemaa hakkab mõtlema tänapäevastes kategooriates ja tunnistab lõppeks iga riigi, nii suure kui ka väikese, seaduslikku õigust valida iseseisvalt see julgeolekusüsteem, mis on tema jaoks kõige mugavam ja vastuvõetavam. Tänapäeva NATO ei ole enam blokk, mis kujutaks endast sõjalist ohtu Venemaale ega ole enam vastasseisu lätteks ükskõik kellele. Otse vastupidi, allianss on organisatsioon, mis määrab ära stabiilsuse maailmas ja Euroopas, garanteerib rahvusvahelise julgeoleku. Vormel "NATO on vaenlane" on oma aja ammugi ära elanud. Me ei taha olla väike Eesti nimeline saar NATO meres ja viibutada oma väikest rusikat kogu maailmale. Mis puutub NATO sõjalisse operatsiooni Jugoslaavias, siis meie arvame, et see on suunatud eelkõige sõjalise konflikti laienemise, humanitaarkatastroofi ärahoidmisele, mil sajad tuhanded inimesed sunnitakse kodukohast lahkuma. Eesti on olnud Venemaa stabiilne, sõbralik ja võrdõiguslik naaber ning ka jääb selleks.

Järelikult oleks probleem lahendatud, kui Venemaa astuks NATO liikmeks ja aitaks kaasa selle edasisele reformimisele ja ümberkujundamisele näiteks Euroopa rahutagavaks jõuks? Sellist võimalust ei välista näiteks Teie Balti kolleeg, Leedu president Valdas Adamkus.

Ma loodan siiralt, et praegune Kosovo kriis jätab kõik uksed lahti stabiilsuse edasiseks tugevdamiseks Euroopas. See on parem kui vastasseis NATO-ga, "punaste joonte" ja muude sarnaste teooriate elluviimine. Tulles tagasi meie vestluse alguse juurde võitjatest ja võidetutest: miks võib üks riik ette kirjutada teisele iseseisvale riigile, kuidas ta peab käituma? Miks võib USA-ga rääkides kasutada üht tooni ja Eestiga rääkides teist? Kas ainuüksi sellepärast, et need suured riigid on väikestest tugevamad? Kuid maailmas toimivad juba ammu teistsugused realiteedid, ilma jaotamiseta suurteks ja väikesteks. Vastavalt muutuvad ka riikide poliitilised hoiakud.

Härra president, ega Te ei ole riigiasjade kõrval unustanud oma kirjanikutööd? Siin Paslepas, Teie residentsis mere kaldal, on nii vaikne ja rahulik, et käsi sirutub tahtmatult sule ja sulg paberi poole.

Kahju küll, kirjutamisest pole juttugi, kui saaks läbi lugeda seda, mida ma tahaksin. Sageli tõmban sõrmega üle raamatuselgade, aga lugemiseks jääb krooniliselt aega napiks. Tahaksin taas midagi üle lugeda, sõbrad kingivad mulle tihti raamatuid, mina aga jõuan neid vaid lehitseda. Kas teate, mida ma 1990. aastal kõige rohkem kartsin? Vaimsuse kadumist reformide käigus. Alasti praktitsismi võitu. Oli oht, et äkki soikuvad kirjandus, teater, filmi- ja muusikakunst. Õnneks Eestis seda ei juhtunud. Me ei ole kunagi varem andnud välja nii palju raamatuid, eriti ajaloolise, memuaarse taustaga teoseid. Aeg ei neelanud eesti kirjanikke alla, kuigi aineliselt on neil muidugi raske.

Kohaliku pressi mitmekesisuse järgi otsustades ei neelanud aeg alla ka eesti ajakirjanikke. Ma tean, et varem ei pidanud Te ajakirjanikest eriti lugu. Räägitakse, et nüüd on olukord muutunud. Kuidas Te reageerite kriitikale, mida Teie aadressil alatasa tehakse ajaleheveergudel ja televiisoriekraanidel? Kirjutate vihaseid vastuseid, lubate kohtu alla anda või lasete kõrvust mööda?

Kriitikat ma ei karda, sealhulgas ka teenimatut kriitikat. Presidendiametis oldud kahe aasta jooksul veendusin ma, et peab olema valmis kõigeks või siis ei maksa presidendiks saada tahtagi. Ma tahaksin loota, et mul on head suhted "Frankfurter Allgemeine", "Neue Zürcher Zeitungi" või "Helsingin Sanomate" ja loomulikult ka "Izvestija" lugejatega. Kõige soojemad mälestused on mul jäänud kolleegidest "Druzba Narodovist" ja "Novõi Mirist", kus varem töötas minu vana tuttav Zoja Nikolajevna Arhangelskaja, kelle käest ma omal ajal sain Solženitsõni käsikirja "Üks päev Ivan Denissovitši elus", mis avaldati eesti keeles. On kahetsusväärne, kui materdatakse alusetult või räägitakse ilmset valet ühe või teise eesmärgi nimel. Kui ma ütlen, et ajakirjandus kritiseerib vähe, siis võib sellest äkki pahandus tulla ja arvatakse, et on vaja ajakirjanikke tagant utsitada, kui ütlen, et kritiseeritakse palju, siis öeldakse, et ma hädaldan...

Kuidas reageerivad Teie lähedased, lugedes perekonnapea kohta ebameeldivaid sõnu? Kas nad tunnevad kaasa?

Nad on sellega harjunud. Kui nad näevad, et ma olen nagu alati heas tujus, siis nad rahunevad. Abikaasa on minu esimene abiline elukondlikes küsimustes: viimase kümne aasta kestel ei ole ma kordagi ise oma reisikohvrit pakkinud. Üldiselt olen ma selle vastu, et kodakondsed sekkuksid poliitikasse. Demokraatlikus riigis ei tohi sugulased riiki juhtida.

Ma võin Teile tuua hulga vastupidiseid näiteid, sealhulgas ka demokraatlike riikide kohta.

Ma olen Teiega nõus. Kuid lubage mul jääda oma arvamuse juurde. Kui ma 2001. aasta oktoobris vastavalt põhiseadusele lõpetan oma teise presidendiks oleku aja, siis hakkan tingimata kuulda võtma sugulaste poliitilisi arvamusi. Hakkan palju lugema ja võib-olla sirutan käe vanamoodsa tindipoti poole. Millest ma hakkan kirjutama? Raske öelda. Elame, näeme. Inimesest ja tema kultuurist. Järele jäänud kahe aasta jooksul pean ma jõudma palju ära teha. Ja eelkõige on tarvis luua partnerlussuhted meie naabri Venemaaga. Kahekümne esimesse sajandisse peame me minema nii, et meie riikidevahelised suhted oleksid täielikult reguleeritud. Et need oleksid pikaajalised, võrdõiguslikud ja rajaneksid rahvusvahelisel õigusel. Ei tohi ju jätta järeltulijatele nende probleemide koormat, millest me Teiega rääkisime.

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele