Lennart Meri: valik on Euroopa ja Venemaa vahel


President Lennart Meri sõnul tuleb Eesti kodanikel homme valida Euroopa ja Venemaa vahel ning ei tohi unustata, et päevast päeva toodetakse Eestis endiselt nõukogude korda.

Mille vahel valite homme (7. märtsil) teie ja valib kogu eesti rahvas?

See on nagu matemaatiline võrrand, mis lihtsustades annab kaks tulemit. Üks on Euroopa, teine on Venemaa.

Ja ongi nii selge vahe?

Jah. Jätame ajateguri kõrvale, sest ajategur on märksa määramatum, kuid tendentsid on päris selged. Me oleme, nagu üks hea eesti kirjanik on öelnud, piiririik. Me oleme piiril ja seetõttu on vaja väikest tõuget, et langeda kas ühele poole piiri või tõusta teisele poole piiri.

Eesti riigi 81. aastapäeva kõnes te justkui hoiatasite valijaid võimalike autoritaarsusele kalduvate poliitikute eest. Valijad tahaksid ehk teada, keda te silmas pidasite?

Kui rääkida autoritaarsusest, siis selle oht on Eestis nagu igas normaalses riigis alati olemas. See kujutlus, et stalinite ja hitlerite aeg on möödas, on ohtlik. Demokraatiat tuleb päevast päeva toota. Eestis toodetakse päevast päeva ka nõukogude korda. Tähtis on see, mida teeb rahva enamus. Kui rääkida autokraatiast, siis on hea näide Slovakkia saatus. Teame, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga sõltub meie võistlusvõimest. Slovakkia majandusel oli meist võib-olla tugevam võistlusvõime, kuid autokraatset Slovakkiat ei kutsutud liitumisläbirääkimistele.

Kui Euroopa Liidust kõnelda kui homogeensest ehk ühtsest liidust, siis see ühtsus ei avaldu mitte kultuuris ega keeles. Ta avaldub demokraatias ja õigusriikluses. Slovakkia neile tingimustele ei vastanud ja temast mindi mööda, ilma et see oleks olnud Euroopa Liidule üldse mingi probleem.

Kuidas valijad peaksid Eestis ära tundma need jõud ja poliitikud, kes võiksid Eesti suunata mitte-Euroopa teele?

Ma olen riigipea, kelle tegevuse aluseks on Eesti põhiseadus ja sellesse kirjutatud ametivanne, mis asetab mulle ennekõike kohustusi. Aga pikas perspektiivis on rõhuv enamus Euroopa rahvaid jõudnud demokraatiani. Järelikult tuleb usaldada rahva vaistu. Rahvale on antud midagi, mis on omane ainult rahvale - oskus kuulata inimesi ja ära tunda, mis on õige ja mida inimene räägib ainult selleks, et olla valitud.

Ma olen vanamoeline ja mulle tundub, et kohtumine kandidaadiga on palju toekam kui kohtumine läbi televisiooni või ajalehe. Kõige küsitavamad on hiiglaslikud portreed. Juba praegu on selge, et valimiskampaania omahind on märksa suurem, kui eelmistel valimistel. Kui me seda teed edasi läheme, võime 50 aasta pärast oodata 50 ruutmeetri suuruseid portreid. See pole mitte demokraatia areng. Vastupidi, see on demokraatia taandareng.

Tänavuse valimiskampaania kogemus kinnitab vajadust, et Riigikogu sätestaks palju täpsemalt kohustuse deklareerida valimisteks kulutatud raha. Ka ajakirjandus peaks palju rohkem huvi tundma, kust see raha on tulnud. Oleme jõudnud aega, mil suure rahakotiga võib järsult muuta valimiste tulemusi. Nn. musta raha Eesti poliitikas ei saa me lubada, see on ohtlik meie põhiseaduslikule korrale.

Avaliku arvamuse uuringute kohaselt polnud veel paar nädalat enne valimisi ligi kolmandik kodanikest määratlenud, keda valida. Paljud inimesed ütlevad, et pole vahet, kelle poolt hääletada, sest tulemus on sama, midagi niikuinii ei muutu ning minust ei sõltu midagi. Kuidas oleks võimalik neid inimesi ümber veenda või kas seda on üldse vaja teha?

Ma pöörduksin eelkõige nooremate valijate poole, kes on tavapäraselt skeptilisemad. Mitte alati ei ole Eestimaa kohal lehvinud sinimustvalge lipp. See, mida teie peate loomulikuks, oli teie isadele ja emadele ohtlik unistus. Valima minnes aitate kaitsta seda lippu. Need valimised on tõsised valimised, sest Eesti sisepoliitika on asetanud rahva ette tõsised valikud.

Kas võrreldes Lääne-Euroopa riikidega on see palju, et kolmandik valijaist ei tea paar nädalat enne valimisi, kelle poolt hääletada?

Kui vaadata suhteliselt hiljutist Helmut Kohli ja Gerhard Schröderi valimisvõitlust, siis ka seal oli üsna suur hulk inimesi, kes jätsid oma otsuse viimasele päevale.

Eestis on aga üks lisaraskus. See probleemiderinne, mille lahendamise poole me liigume, on palju kitsam kui erakondade arv, kes ühest või teisest rindelõigust tahavad läbi murda. See teeb valijatele lõpliku otsuselangetamise raskeks. Valijale peab olema selge, mille poolest üks erakond erineb teisest.
Valdavale enamusele on oluline Eesti riigi sõltumatuse püsimine. Need on üldväärtused. Aga peale selle on igal kodanikul omad väga isiklikud eelistused. Kui valija ei ole tänaseni nendes eelistustes selgusele jõudnud, siis järelikult on kahekõne erakondade ja valija vahel olnud puudulik või liialt retooriline.

Kui vaadata uue Riigikogu võimalikku koosseisu, siis ei saa selles ilmselt kuigi palju olema noori poliitikuid?

Olen püüdnud endale kujutada järgmist Riigikogu, aga muidugi mitte erakonnamaastikuna, vaid tööorganina, ja endalt küsinud - mis oleks meie riigile väärtuslikum, kas see, et nende aastate jooksul Riigikogus tekkinud kogemus püsiks, et Riigikogu minimaalselt muutuks või vastupidi, et Riigikogu muutuks maksimaalselt? Kui küsimust nii esitada, siis on sellele väga raske vastata, sest mõlemad lahendid annavad nii positiivse kui negatiivse tulemuse. Siin on aga üks arutlusvõimalus. Mida rohkem meil on pika staažiga poliitikuid Riigikogus ja valitsuses, seda rohkem võib noorel põlvkonnal tekkida pettekujutlus, et ta ei pääse nii pea löögile. Kohad on keskmist ja vanemat põlvkonda täis ning see võib noorte huvi poliitika vastu vähendada ning tõenäoliselt vähendabki. Järelikult suunab see noori järjest suuremal määral poliitikast eemale. Niisugune areng oleks Eestile ohtlik.
Kui me oleksime pikkade traditsioonidega demokraatia, siis mind see probleem ei häiriks, aga me oleme alles kujunemisjärgus. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et maailma ajaloos pole nii suurt hüpet ebaõigusriigist õigusriiki veel tehtud. Seega on täiesti mõeldav, et kui on tegemist keskealise või vanema inimesega, siis ta on aus inimene, kuid ta ei suuda alati omaks võtta neid tõdesid, mis on alati Euroopas kehtinud. Ta ei kujuta ette, mida on riigilt ülepea võimalik oodata ja mis on tema enda kohustused riigi ees. See ongi nõukogude mõttelaadi taastootmine. See sünnib iga päev. Aga niipea, kui me oleme seda ohtu nimetanud, oleme vähemalt sellest ohust teadlikud.

Peagi tuleb teil teha kellelegi ettepanek moodustada uus valitsus. Kas te olete valmis tegema ettepaneku moodustada valitsus kõigile erakondade juhtidele?

Nii vahetult enne valimisi oleks mul sobimatu minna liiga detailseks. Uus riigikogu peab enne kokku tulema ja vana valitsus tagasi astuma, nagu põhiseadus ette näeb. Siis esitan mina peaministrikandidaadi, jällegi nagu põhiseadus ette näeb. Nii et ärme kiirustame sündmustest ette.

Mida on näidanud senine kogemus, kuivõrd on erakondade programmid elavad dokumendid, mida parteid ka pärast valimisi meeles peavad ja rakendavad?

Erakondi ei saa sellele küsimusele vastates ühe mütsi alla panna.

Aasta tagasi ütlesite intervjuus Postimehele, et Eestis on erakondi liiga palju. Kuivõrd on lootust, et eelseisvate valimistega erakonnamaastik korrastub?

Rõõmustaval kombel oleme teinud pigem sammu ettepoole kui tahapoole. Kui rääkida maastiku korrastumisest ja Eesti kodaniku osavõtust oma riigi saatusest, siis tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et ka viiekümne okupatsiooniaasta kestel toimusid valimised. Mis oli nende naljavalimiste peamine teade? Kogu rahvale oli selge, et valimisakti ja valimistulemuse vahel polnud vähimatki seost. See oli ühe-hobuse-võidujooks, ja hobune oli võõra riigi oma.

Kui me Mainori ruumides kogunesime ja arutasime tulevast valimissüsteemi, jäin ma kahjuks vähemusse. Püüdsin rõhuda, et meie valimissüsteem peab olema nii lihtne ja läbipaistev, et valija otsuse ja valimistulemuse vahel on täiesti nähtav seos. Ma jäin vaidluses alla ja mõistan Eesti valija nõutust, kui ta näeb, et Riigikokku võib pääseda nii 15 000 kui 34 häälega. Meie valimissüsteem on aus ja õiglane, kuid niivõrd keerukas, et valijal ei ole ühe või teise kandidaadi puhul täit selgust, kuidas ta Riigikokku pääses. See võib pikapeale ohtlikuks muutuda, kui järeldus on see, et mida iganes valija ka ei otsustaks, tema otsusest sõltub vähe. Valimismehhanismi läbipaistvus peab olema nii suur, et seal ei ole vaja kuupjuurt võtta. 98% valijaskonnast ei puutu kuupjuurega kokku. Uus Riigikogu võiks seda küsimust põhjalikult arutada.

Kõik erakonnad on valmis tegema koostööd peaaegu kõigi erakondadega ning tihti näib, et mäng käib vaid võimule saamise ja seal püsimise nimel. Kas kuskil peaks olema mingi piir, millest erakonnad oma programmides ja valimiseelsetes lubadustes mingi valitsusliiduga ühinemise nimel tagasi ei astu?

Selline piir peaks olema. Erakonnamaastiku väljakujunemise huvides peaks olema teravam piir erakondade programmide ja erakondade koaleerumise valmiduse vahel. See oleks Eestile soodsam. Siis oleks ka selgem, mille vahel valida.

Samas võib jäikade piiride hoidmine tekitada olukorra, kus valitsema võib taas asuda vähemusvalitsus. Kas Eesti on valmis veel üheks vähemusvalitsuseks?

Eesti oma praeguste erakonnapoliitiliste ja muude kogemuste poolest ei ole selleks valmis.

Millal teie enda jaoks määratlesite, kelle poolt 7. märtsil oma hääle annate?

Eesti presidendil on samasugused õigused nagu igal teiselgi Eesti kodanikul. Lubage, et jätame lugeja mõistatama, mis oleks võinud olla minu vastus teie küsimusele.

Kus te valite?

Ma valin vana kombe kohaselt Nurme tänaval, Nõmmel.


Urmas Paet

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele