Venemaa on tahtmatult tunnustanud Tšetšeeniat?


1. Mida Te tunnete, härra president, jälgides Tšetšeenia konflikti?

Moskva seisukohalt on sõda Tšetšeeni Vabariigi vastu tema "siseasi", kuivõrd Tšetšeenia on osa Vene Föderatsioonist. Formaalselt on see väide õige, ja mitte üksi Moskva silmis. Maailma avalikkus oleks leppinud kiire ja eduka politseioperatsiooniga "setsessionistliku" piirkonna vastu, püüdnud otsida sellele paralleele USA lõunaosariikide lahkulöömises põhjaosariikidest ning võtnud ninakrimpsutusega omaks Kremli eksootilise sõnavara "bandiitidest" ja "ebaseaduslikest relvajõukudest", mis viimati käibis Teise maailmasõja ajal.

Et Dzhohhar Dudajev on lahku löönud Venemaast nagu George Washingtoni aegne koloonia Suurbritanniast, on mõnele poliitikule tänaseni saladus. Kuid kvantiteedil on õnnetu omadus kasvades üle minna uueks kvaliteediks. Kiire ja vaikse politseioperatsiooni asemel on maailm tunnistajaks sõjale, millesse on paisatud Vene Föderatsiooni regulaararmee: lennuvägi, ründekopterid, suurtükivägi, raketivägi, tankid, merejalavägi. On tekkinud olukord, mida võiks nimetada absurdseks, poleks ta samal ajal nii traagiliselt ohvriterohke mõlemale sõdivale poolele ja pahaendeline Euroopa julgeolekusüsteemile. Vene Föderatsioon on rikkunud kahte olulist rahvusvahelist normi. Eeldusel, et tegemist on Venemaa "siseasjaga", kasutab ta sõjalist jõudu omaenese kodanike vastu. Sellega rikub Kreml Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi Moskva 1991. aasta lõppdokumenti, mis ei luba ühelegi riigile inimõiguste rikkumist käsitleda oma "siseasjana", vaid seab inimõigused rahvusvahelise kontrolli alla. Koondades Tšetšeenia Vabariigi vastu määratu suure ülekaaluga regulaararmee, on Vene Föderatsioon rikkunud niisama keskset Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi 1992. aasta Viini dokumenti, milles Vene Föderatsioon kohustus kinni pidama kindlatest reeglitest relvajõudude ümberpaigutamisel, liikumisel ja kasutamisel.

Kindral Dzhohhar Dudajev on pöördunud mitme riigi, sealhulgas ka Eesti Vabariigi poole taotlusega tunnustada Tšetšeenia Itškeria Vabariiki. Paradoksaalsel kombel osutus Vene Föderatsioon esimeseks riigiks, kes on Tšetšeeniat oma sõjakuulutusega tahtmatult de facto tunnustanud kui riiki, kes, relv käes, võitleb enesemääramisõiguse eest.

2. Kas Euroopa suudab ohtusid ära tunda, et kriise ennetada?

Iga mägironija teab, et veerema pääsenud kivi võib vallandada fataalse laviini. Tšetšeenia tragöödia varal võime kogeda, et poliitikutel tuleb see lihtne tõde mägironijatelt selgeks õppida. Ülipikkadelt jõulupuhkustelt töölaua taha tagasi jõudnud, leidsid nad ennast sootuks uuest maailmast. Massimeedia oli iga jõulukuuse kõrvale toonud Teist maailmasõda meenutavaid vapustavaid pilte Groznõi lauspommitamisest, perenaistest, keda šrapnell oli tabanud leivasabas, kahuritule alla sattunud lasteaiast, mille tühjast aknast vaatas Euroopale etteheitvalt otsa lapsekäega maalitud tšetšeeni näojoontega jõuluvana. Ajakirjanikud nimelt ei pidanud jõulupuhkust. Vene valitsuse inimõiguste voliniku Vassili Kovaljovi halastamatu tõde Tšetšeeniast jõudis maailma igasse kolkasse. Sellest tuleneb üks positiivne ja üks negatiivne järeldus. Esiteks, vene demokraatia on tugevam vene demokraatlikest parteidest. Konservatiivide ebaõnnestunud katse tsensuuri taastada tõendab, et suukorvide aeg on Venemaal möödas. Pessimistlikum järeldus: harva on Vene, Euroopa ja USA avaliku arvamuse ja establishment“i vahel haigutanud nii sügav kuristik. Poliitilisi parteisid on tabanud tugev surve oma välispoliitilisi programme kooskõlla viia uue realiteediga, mis tegelikult ei olegi uus, vaid unustatud vana: meie silmade all on kokku põrganud ühest küljest Realpolitik ja teisest küljest demokraatia põhiprintsiibid, millele toetub rahvusvaheline õigus. Realpolitik ei lahenda probleeme, vaid lükkab neid edasi koos intresside laviiniga, mis varem või hiljem tabab ja matab meid ennast. Mineviku mugav ja laisk Realpolitik ei sobi enam meie muutunud aega ja ruumi. Rahvusvaheline õigus eeldab poliitilist tahet. Selle puudumisel hakkab riikidevahelisi suhteid kujundama õiguse asemel brutaalne jõud.

Selles ongi vastus Teie küsimusele. Euroopa suudab ohtusid ära tunda, kui ta võtab vaevaks ära tunda vene demokraatiat ja toetada pikka ja piinarikast demokratiseerumisprotsessi.

3. Euroopa Liidul on iseenesega küllalt tegemist. Miks peaks ta oma piiratud võimalusi Venemaa heaks ohverdama?

Tšetšeenia tragöödia on Euroopa tragöödia, sest ta on ühtlasi ja ennekõike Venemaa enda tragöödia: vene konservatiivide meeleheitlik intriig peatada ühiskonna demokratiseerumine, pöörata riik seljaga Euroopa poole, sulguda iseendasse, et sel viisil säilitada oma feodaalseid privileege. Ei ole kahtlust, et nad leiavad mõnesugust poolehoidu rahva hulgas, keda õpetatud Lääne konsultandid on peibutanud illusioonidega lihtsatest reformidest ja kiiresti saabuvast jõukusest. Ohtlikku soovunelmat on võimendanud Lääne poliitikud, kes pole suutnud mõista, et tänane Venemaa on kokteil 19. ja 21. sajandist, millesse 20. sajandi demokraatlikku kogemust on tilgutatud üksnes maitseainena. Ma ei tea, kas niisugune segu on joodav. Plahvatusohtlik on ta kindlasti. Kuid plahvatusohtlik on ka bensiin, kui ta ei ole just automootoris, ja plahvatusohtlik on Tšetšeenia, kui rahvusvaheliste organisatsioonide ligi 100 000 ametnikku kriisi ees silmad kinni pigistavad. Kõige ohtlikumaid retsepte pakuvad Realpolitik“i pooldajad. Üks neist kõlab nii: mitte tunnustada tšetšeenide õigust enesemääramisele, kuivõrd Venemaa on tuumariik. Näiliselt Vene sõbralik seisukoht reedab tegelikult sügavat usaldamatust, niivõrd küünilist, et raske on kujutleda suurriigi rängemat solvamist. Pealegi avab see tõelise Pandora ohulaeka: enesemääramisõiguse sõltuvusse seadmine tuumarelvastusest loob motivatsiooni tuumarelvastuse hankimiseks. Püüdkem hetkeks kujutleda õhtutundi koduse televiisori ees, kui ilmaennustusele järgneb kaart järgmise päeva tuumasantaazhi kõrg- ja madalrõhkkondadega?! See ei oleks enam Euroopa.

4. Milles näete väljapääsu? Kas Te, härra president, üldse näete väljapääsu?

Muidugi näen. Väljapääs on Euroopa paremas tundmises. Vene konservatiividel on Lääne poliitikutega ühine vastumeelsus Gribojedovi, Puškini, Lermontovi ja Tolstoi vastu, kes on suure poolehoiuga kirjeldanud Tšetšeenia kolmekümne-aastast võitlust enesemääramisõiguse eest šamil Imami juhtimisel enne ja pärast Krimmi sõda. Koloniaalimpeeriumide rajamise ajal olid tšetšeenide, tšerkesside ja teiste mägirahvaste võitlus määratud kaotusele, poliitiliste põgenikena leidsid nad Lähis-Idas endale varjupaiga, tänaseni on tšetšeenid alaliselt esindatud Jordaania parlamendis - kuid Venemaale läks see laastav sõda juba möödunud sajandil maksma ühe kuuendiku riigituludest. Viiekümne aasta eest deporteeriti tšetšeenid Stalini käsul Kasahhi kõrbesse surema, tülikate teedega mägikülades põletati nad elusalt. Tookord asendas massimeediat raudne eesriie, ja nii ei jõudnud Tšetšeenia ühte ritta Oswiecimi/Auschwitzi, Lidice või Oradour-sur Glane“iga. Kas tahate või mitte, kas häbeneme oma teadmatust või mitte, aga see on tšetšeenide ajalooline kogemus, millest mehed, naised ja lapsed, nagu olete televisioonist võinud näha, on ammutanud oma taavetlikku võitlustahet enesemääramisõiguse teostamiseks. Muidugi tunnevad poliitikud ennast ebamugavalt, kui nad ühe hingetõmbega tšetšeenide enesemääramisõigust eitavad ja demokraatiat ülistavad. Kuid probleemil on ometi oma pöördkülg. Kõik koloniaalsõjad olid omal ajal riikide "siseasjad". Alzheeria oli juriidiliselt ja kõigi oma õiguste poolest Prantsusmaa departemang, kui ta Bidault“ ajal alustas Ben Bella juhtimisel antikoloniaalset võitlust. Sarlakeid saab edukalt ravida üksnes siis, kui haigust nimetada õige nimega. Prantsusmaa võlgneb de Gaulle“i riigimehelikkusele Alzheeria enesemääramisõiguse tunnustamise ning Ben Bella võlgneb ajaloo võllahuumorile Nõukogude Liidu kangelase ja Lenini rahupreemia laureaadi kahemõttelise tiitli. Lühidalt, ka Prantsusmaa ja Inglismaa on läbi põdenud "lähisvälismaa" postkoloniaalse lastehaiguse. Kuid Alzhiiri või Nairobi lauspommitamise asemel istusid nad "bandiitide" ja "mafioosodega" nõupidamislaua taha ja leidsid oma "siseasjale" poliitilise lahenduse. Veel ei ole hilja, veel on Moskvale kõik uksed avatud. Nüüd sõltub üksnes Venemaa poliitilisest tahtest, kas ta suudab minevikuga hüvasti jätta ja Dzhohhar Dudajeviga nõupidamislaua taha asuda. Eesti kui Venemaa vahetu naaber toetab stabiilsust Venemaal, kuid ei toeta mis tahes stabiilsust. Stabiilsus, mis ei tugine demokraatiale, ei ole püsiv, ja demokraatia ei ole mõeldav Vene kõlbeliste väärtuste põhjaliku uuenemiseta. Seni on kõik Groznõile heidetud pommid tabanud Venemaad ennast, konservatiivide postkommunistlikku mõttelaadi. Nõupidamislaud võib Groznõi traagilise kuma muuta puhastustuleks.

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele