72-aastasena on Eesti president Lennart Meri vaimne autoriteet, kelle mõju ulatub tema väikse Balti riigi piiride taha. Endine teisitimõtleja, keda ei saa järgmisel kuul kolmandaks mandaadiks tagasi valida, vastas oma Viimsi kodus ''Figaro'' küsimustele.


Le Figaro - Teie maa loodab saada tuleval aastal kutse ühineda NATOga. Kas tegu on igivana hirmuga Venemaa ees?
Vladimir Putin kinnitas alles möödunud nädalal, et vaid armee kaasabil saab lahendada Tðetðeenia probleemi. On see vastuseks teie küsimusele? Ent meid ei motiveeri mitte hirm. Tegemist on iga rahva loomuliku õigusega teha vaba valik organisatsiooni suhtes, mida ta peab sobivaimaks oma julgeoleku tagamiseks. Me olime lihtsameelsed, et unustasime selle Teise Maailmasõja künnisel. Me ei korda oma vigu iial. Väikestel rahvastel on samad õigused ja samad kohustused kui suurtel. Sellest põhimõttest ei peetud kinni 1938. aastal Münchenis. Ärgem tehkem endale illusioone. Me ei saa kunagi elama ideaalses maailmas või paradiisis. Me jääme vajama NATOt ja Euroopa Liitu. Nad tagavad dialoogi ning vajadusel jõu agressioonile vastuseisuks.

Aga Moskva hoiatused sagenevad?
Siin ei puudu loogika. Venemaa püüab kaitsta seda, mis on ühe osa elanikkonna jaoks ülev eesmärk, taastada endise impeeriumi piirid. Venemaal on raske aru saada, et tema tulevik on tema kultuuris, eraomanduses, vabaturukaubanduses. Selle idee mõistmiseks kulub rohkem aega kui bolðevikel kulus vastupidiste põhimõtete pealesundimiseks.

Kardate te Venemaa poolseid vastumeetmeid, kui astute NATOsse?
Venelased ei saa suurt midagi teha. Meie kahepoolses kaubanduses kehtib endiselt topeltmaksustamise süsteem. Seega meil ei ole soodustatud majandussuhteid, millest loobumine võiks osutuda mõjusaks teguriks. Tegelikult on Venemaa väga huvitatud Eesti sadamate kasutamisest oma toornafta ekspordiks. Ent venelased on alati kasutanud ja kuritarvitanud meie suhtes väga toorest keelt. Veel möödunud aastal väitis välisminister, et minu maa liitus 1940. aastal Nõukogude Liiduga omal vabal tahtel. See ei ole õige käitumisviis. Selge on see, et Eesti on samavõrra kui näiteks Soome huvitatud headest suhetest Venemaaga.

Mõned Euroopa riigid tunduvad kõhklevat, kui kõne all on Balti riigid ja NATO. Bundestagi president Wolfgang Thierse andis näiteks kaks kuud tagasi mõista, et Saksamaa ja Venemaa vahelised suhted kaaluvad rohkem, kui baltlaste soovid.
Saksamaa ei korda enam Hitleri-Stalini leppe viga, selles olen ma absoluutselt veendunud. Just see viis Ribbentrop-Molotovi paktini ning seejärel maailmasõjani. Ma olen kindel, et sotsiaaldemokraatlik valitsus Berliinis on täiesti valmis ajalooõppetundidest õppust võtma. Ma ei loo endale illusioone. Saksamaa on sügavalt lõhenenud oma majanduslike huvide eest võitlemise ja ühinenud Euroopa huvide vahel. Kõik riigid sihivad paremaid turgusid, ning Venemaa on hiiglaslik turg. Ma tean ka, et Vladimir Putin võttis vastu rea otsuseid parandamaks vene turu seaduslikku baasi. Ent mul on hirm, et armee rekonstrueerimise prioriteetsus võib tähendada, et Venemaa elab, vähemalt osaliselt, kahe möödunud sajandi kuulsusrikastes mälestustes, selle asemel, et end näoga tuleviku poole pöörata. Pikas perspektiivis on Eesti kuulumine NATOsse Venemaale kasulik, nii saab ta endale stabiilse läänepiiri.

Kas te loodate liitumisele Euroopa Liiduga 2004. a. alguses koos laienemise ''esimese lainega''?
Jah, ma arvan. Igatahes ma loodan seda. Ma tean, et Euroopas ei ole keegi laienemise ideest väga vaimustatud. Eurooplased usuvad ikka veel, et nad on sunnitud maksma. Teatud määral on see õige: kui te tahate sõita ühest kohast teise, tuleb teil ju osta trammi- või rongipilet. Ent kui te olete oma sihtpunkti saabunud, leiate end palju suuremalt turult. Ma jään endiselt veendumusele, et kõik, kaasa arvatud viimne kui üks Hispaania ja Kreeka põllumees, saavad laienemisest väikest kasu. Mis puutub Eestisse, siis panen ma suuri lootusi meie turismisektorile. Meil on pakkuda midagi, mida ülejäänud Euroopal ei ole: vaikust ja rahu.

Paljud eurooplased kipuvad pidama kolme Balti riiki ühtseks tervikuks, pööramata tähelepanu erinevustele.
Siin on omad põhjused. Kõik me kolm kasutasime sarnast taktikat, et legaalsel teel jagu saada nõukogude okupatsioonist. Me tegutsesime kuni oma iseseisvuse taastamiseni nagu ühe käe sõrmed. Alles seejärel hakkasid ilmnema erinevused. Majandus, kultuur, keel; valdkondi, kus me erineme üksteisest, on palju. Meie kolme rahva erinevus on sama suur kui näiteks erinevus Põhja-Prantsusmaa elaniku ja korsiklase vahel. Meile meeldib see väga, kuna 19. sajandil ning nõukogude okupatsiooni ajal toimunud russifitseerimine tegi meile selgeks, et meie keele ja meie tavade eksisteerimine ei ole iseenesest mõistetav. Euroopa Liit võimaldab meil säilitada need eripärad.

Ja suhted Prantsusmaaga?
Sõprussuhted. Mis isiklikult minusse puutub, siis Janson-de-Sailly lütseumis veedetud aastad kuuluvad minu elu kõige õnnelikumate aegade hulka. Kui rääkida üldisemalt, siis mitmed eesti maalikunstnikud ja kirjanikud asusid elama Pariisi, samas kui nad ei rääkinud üldse, või siis väga vähe, prantsuse keelt. See näitab midagi. Prantsusmaa on meie jaoks alati omanud tugevat tõmmet, juba Napoleoni sõdadest saadik. Jacques Chirac saabub esimest korda sellesse Euroopa ossa. Ma tean, et ta pooldab tugevalt Euroopa ühtsuse ideed, ning et ta on samas veendunud, et rahvusliku ja regionaalse identiteedi säilitamises peitub Euroopa idee ilu. Annan oma parima, et talle näidata, mida Eestil on tuua ühinenud Euroopasse ning tema julgeolekuorganisatsiooni NATOsse.

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele