Lennart Meri: Euroopa Uniooni on vaja Eesti riigi püsimiseks
Eesti presidendi aatalõpuintervjuu


Ei pea vist olema hiromant oletamaks, et Eesti jaoks kõige tähtsam sündmus lõppeval aastal toimus just äsja. Jutt on Euroopa Liidu Luxembourgi tippkohtumise otsusest, et liitumiskõnelusi alustatakse kõigepealt kuue riigiga, nende seas ka Eestiga.

Eelistan Euroopa Liidule nimetust Euroopa Unioon. Meil on selleks omad psühholoogilised põhjused - kõik see, mis on liiduga seotud, meenutab meile üht teist liitu. Muide, ka keeleliselt väga nõudlik Soome on võtnud kasutusele võõrsõna Euroopa Unioon.

Tähendusväärne on see, et otsus tehti Luxembourgis, mis on riigina ainult natukene suurem kui Tallinn. See on ilus näide selle kohta, et Euroopa Unioonis võivad väikeriigid etendada endale omast osa, vajaduse korral isegi juhtivat osa. Tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Unioonis samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris. Väikeriigid on tundlikumad, nad reageerivad kiiremini.

Luxembourgi kohtumise lõppdokument on näide selle kohta, kui paindlik on Euroopa Unioon. Euroopa Uniooni Komisjon tegi omad ettepanekud kindlate põhimõtete järgi. Kusagil pidi see piir tulema nende riikide kasuks, kes tingimuste täitmisel on jõudnud kaugemale kui teised. Niisugune piiri tõmbamine on alati valus neile, kes on esimesed mahajääjad. Aga lahendus, mis leiti, oli selline, mis ka Lätile ja Leedule andis täiesti kindla väljavaate Eesti kannul püsides jõuda Euroopa Uniooni.

Euroopa Uniooniga seoses on juba palju usutlusi tehtud ja hinnanguid antud, kuid need hinnangud on kahetsusväärsel kombel seotud peamiselt meie majandusnäitajatega. Me kipume unustama, et uninooni kandidaadiks olemise kõige olulisemale eeldusele on Eestis vähe rõhku pandud. Nimelt on Euroopa Uniooni Komisjon lähtunud tingimusest, et Eesti on õigusriik, ja stabiilne õigusriik. Tegelikult oleme sinnapoole alles liikumas.

Mis meil siis puudu on?

Me peame küsima enda käest, kas Eesti põhiseadus ja põhiseaduslik kord toimib Eestis efektiivselt? See on küsimus, mis Belgias, Soomes või Rootsis ei kerkigi. Eestis on see küsimus aga päevakorras meie igapäevases poliitilises praktikas, mis on oskamatu, kus on Eestile saatuslikke puudusi ja mis sunnib meid kõigepealt tähelepanu pöörama õigusriikluse tugevdamisele.

Üks lihtne näide. Me ei ole kunagi endalt küsinud: kus lõpeb valitsus, kus algab riik? Kui ma hiljuti käisin Eesti Muinsuskaitse Seltsi kümnendal aastapäeval, pidas avaloengu Aare Kasemets. Ta esitas ühe küsitluse põhjal meie rahva eelistusi. Seal olid üsna lihtsad eelistused: head sõbrad, turvaline kodu, võimalused oma lapsi korralikult koolitada ja elatustaset tõsta. Eelistuste hulgas puudus täiesti niisugune enesestmõistetav väärtus nagu Eesti riik.

Võrreldes nõukogude korra aegadega, kus rindejoon oli lihtne ja selge, on praeguseks need jooned hägusaks läinud. Segaste rindejoonte puhul tuleb alati tagasi minna lihtsate tõdede juurde. Eesti riiki ja tema õigusriiklust turvab ennekõike põhiseadus. Küsimus on selles, kuivõrd põhiseadus toimib? Kas põhiseadust on osatud õigesti lugeda? Need on meie püsimise või mittepüsimise võtmeküsimused.

Selles mõttes peitub minus sisemine konflikt. Eesti Vabariigi riigipeana on minu üks ülesandeid esindada veenvalt eesti huvisid välismaal. Ma olen seda teinud ja jätan Jüri Sakkeuse arvutada, kui palju see esindamine on sisse toonud miljoneid kroone investeeringute näol. Aga ma anna endale aru, et kui me pimesi hakkame uskuma, et meil on põhiseadusega kõik korras, siis hakkame meenutama mustkunstnikku, kes tõmbab laval torukübarast välja küülikuid ja hakkab ka ise uskuma, et ta nende küülikutega suudab tervet auditooriumi ära toita.

Kui te võtate meie avaliku elu tegelaste sõnavõtte raadios, televisioonis, omavahelises jutuajamises või trükisõnas, siis te näete, et erinevalt parlamentaarsetest demokraatiatest on meil valitsus samastatud riigiga. Tegelikult on riik põhiseaduslike institutsioonide summa. Riik eeldab põhiseaduslike institutsioonide tasakaalustatud sõltumatust, võimude tasakaalustatud lahusust, võimude vastutust oma õiguste eest.

Euroopa Unioon ei talu enda hulgas riike, kus õigusriiklus logiseb,. Kõige hoiatavam näide on Slovakkia, mis paljude majanduslike tunnuste järgi ju oleks võinud seista Tšehhi Vabariigi kõrval. Slovakkias aga peeti õigusriiklust teisejärguliseks. Seal arvati, et Slovakkia Vabariiki võidakse kiiresti ja efektiivselt üles ehitada nõukogulike meetoditega. Meetoditega, mis varem või hiljem sumbuvad diktatuuri.

Kas ka Eestit ähvardab selline oht?

Vihkan sõna diktatuur ja oleksin tahtnud seda vältida. Aga olen kõnelnud saksa, austria, hollandi õigusteadlastega. Nad on mures, et kui arengud jätkuvad samas suunas, ei ole välistatud, et Eesti võib liikuda diktatuuri poole. Diktatuurist rääkides ei peeta silmas mitte ühe inimese diktatuuri, vaid huvigrupi diktatuuri.

Ehk konkretiseerite, millist huvigruppi Te silmas peate?

Ma ei taha seda teha, sest riigipea esmane ülesanne on olla küll karm, aga erapooletu kõigi huvigruppide suhtes. Teid võib olla üllatab, kuid enam kui ükski Eesti poliitiline erakond olen ma huvitatud sellest, et meie erakonnad kujuneksid tugevateks, tõelisteks erakondadeks. Sellisteks erakondadeks, mida Eesti kodanikud tunnevad mitte ühe või teise juhtisiku või tema juustevärvi ja kõnemaneeri järgi, vaid erakonna poliitilise programmi järgi.

Pelgan, et meie valimisseadus ei võimalda praegu läbipaistvat rahva valikut. Inimesed esitavad oma eelistust valimisliitudele, mis on kaasa toonud olukorra, kus nad hämmastusega näevad meie aktiivses poliitilises eliidis inimesi, keda nad mitte kunagi ei ole valinud. Keda nad mitte kunagi ei ole kohanud, kellele on antud minimaalsel hulgal hääli. See on viinud selleni, et valimised on inimestele valmistanud pettumuse. Õnneks oleme väga kaugele jõudnud vene ajast, kus valimiste peamiseks motivatsiooniks oli rutata varahommikul valimisjaoskonda viinereid ostma. Kuid areng oleks võinud olla kiirem ja meie valimisseadus läbipaistvam.

Seega te ei toeta valimisliite?

Ei ole minu asi esitada retsepte, sest üks või teine retsept on ühele erakonnale soodsam ja teisele ebasoodsam. Riigipea peab olema erapooletu. Samal ajal peab ta selgelt oma kodanikele välja ütlema, kust on oodata suuremaid ohtusid.

Tahaksin siin tulla ühe teema juurde, mis on ajakirjanduses märgitud, kuid märgitud poolikult. Te ju teate, et igasugune pooltõde muutub tõe vastandiks. Ma tahaksin rääkida maavanematest. Maavanemad kogunevad riigipea juures kaks korda aastas. Viimasel kogunemisel oli maavanemate mure see, et erakonnad tahavad neid rakendada valimisvankri ette. See on minu arust ohtlik, sest maavanemate esimeseks ülesandeks on tagada oma maakonnas stabiilsust ja veendumust Eesti riigi suutlikkuses. Maavanem on riigi esindaja omas maakonnas. Ja siit tuleneb järgmine nägemus.

Eelarve ei ole siiani võimaldanud palgata Presidendi Kantseleisse õigusnõunikku. Te teate isegi, kui suured palgad on headel juristidel. Õigusnõuniku puudumine on muutnud raskeks ühe või teise seaduse analüüsi selleks, et puhta südametunnistusega seadust välja kuulutada või jätta ta välja kuulutamata, kui ta ei vasta Euroopa õigusnormidele ja Eesti Vabariigi kui terviku huvidele. Meie maakonnad on ju väga erinevad. Ütlesin maavanematele, et oleksin neile tänulik, kui seaduste väljakuulutamisele eelneval analüüsil saaksime neid seadusi koos maavanematega kontrollida nii, et nad vastaksid iga maakonna huvile. Maavanemad mõistagi olid selle usalduse eest tänulikud. Ühel või teisel viisil tahaksin selles suunas liikuda. Meie oskamatuse üheks kõige veenvamaks näiteks on see, et Londonist väiksemale riigile on loodud regionaalministri koht. Regionaalselt peab mõtlema iga ministeerium oma igapäevases töös.

Kui tulla tagasi termini juurde "läbipaistvus", kas siis sellest seisukohast poleks mitte parem ka presidendi otsevalimine. teie olete toetanud mõtet, et presidendi võiks valida valijameeste kogu.

Ma olen ka praegu seda meelt. Vaadake, oma poliitilistelt kogemustelt oleme Euroopast 50 pluss 7 aastat maha jäänud. Eesti minevikus on olnud niisugune aeg, kus me parlamentaarselt demokraatialt libisesime vapside riigipöördele, mida tasakaalustati erakorralise seisukorraga. Sellele otsusele andsid oma allkirja kõik toonased Eesti poliitilised parteid. Selle tulemusena Eesti astus kahetsusväärse sammu eemale parlamentaarsest demokraatiast ja võttis 1937. a. suure häälteenamusega vastu põhiseaduse, mis koondas võimu liigselt riigipea kätte. See lõi olukorra, kus riigipea Eestile kõige traagilisematel silmapilkudel oli kahevahel - kas ta võib loota rahva toetusele? Ta ei olnud selles kindel ja sellest tulenevalt langetatigi otsus alistuda Nõukogude Liidu ultimaatumite ees.

See on hoiatav kogemus.

Kas Teile ei tundu, et Eestimaal on alanud teatud võidujooks "Eestimaa parima ratsutaja" tiitlile. Pean silmas seda, et nüüd püüavad paljud meie juhtpoliitikud end Luxembourgi otsuse loorberitega ehtida. Et millise konkreetse persooni teene see otsus oli - oli see välisminister, peaminister, president

Oma 13. detsembri avalduses ütlesin selgelt, et Luxembourgi otsus on suur tunnustus ennekõike Eesti rahvale. Samas tänasin ma ka kõiki valitsusi ja eriti meie välisteenistust hea töö eest. Kuivõrd see ei tarvitsenud BNS-i toimetajatele meeldida, siis nad tegid seda, mida harva tehakse - nad redigeerisid riigipea läkitust rahvale. Olgu see hoiatav näide meie demokraatia haprusest ja ka vastus teie küsimusele.

Ometigi on kuulda ka seisukohta, et kui Eesti president ei oleks olnud Lennart Meri, kui Eesti välisminister poleks olnud Toomas Hendrik Ilves - siis ei oleks Eesti jaoks pruukinud nii soodsat lahendust tulla.

Teate, meil võivad taktikalistes küsimustes olla erinevad vaated, kuid igal kolmapäeval oleme kohtunud peaministrite ja välisministritega selleks, et arutada kõige suurema avameelsusega neid probleeme, mis Eesti ees seisavad. Olen täiesti veendunud, et soov Euroopaga liituda on olnud meile kõigile enesestmõistetav.
Mul tuleb teie küsimuse peale meelde valimisplakat, millega astusin avalikku poliitikasse. Sel aastal ei saanud mitte keegi Eesti riigi praegust valitsust ja selle üksikuid liikmeid ette näha, ammugi mitte minu praegust ametit.
Plakati all oli üksainus lause: Meri viib Euroopasse! Tahan öelda, et Euroopa on olnud meie poliitilise instinkti ühine vektor, mis on ühendanud väga võimsalt eestlasi.
Ometi oleks naiivne arvata, et Eestis ei ole isikuid, võib-olla ka mõjuvõimsaid isikuid, kes ühel või teisel viisil arvavad, et nad teeniksid raha palju kiiremini siis, kui Eesti oleks rohkem seotud Vene Föderatsiooniga. Kes oma lühinägelikkuses on veendunud, et nad suudaksid säilitada oma majandusliku ja poliitilise positsiooni ka iseseisvuse hinnaga. Lubage ma ütlen täiesti selgesti: meil ei ole Euroopa Uniooni vaja Uniooni enda pärast. Meil on vaja Eesti Vabariiki. Sellist Eesti riiki, kus eestlane tunneks, et eeldused tema elustandardi tõusuks ja laste hariduseks on garanteeritud. Selle Eesti püsimise nimel meil ongi vaja Euroopa Uniooni, mitte vastupidi.

Eelmises aastalõpuintervjuus "Luubile" Te väitsite, et Eesti jaoks on olukord muutunud ohtlikumaks. Kuidas Te samale küsimusele vastaksite nüüd, 1997. a. viimastel päevadel?

Julgeolek on nii kallis kaup, et teda ei ole mitte kunagi liiga palju. Euroopa Unioon on esmajoones unioon, mis ühendab ühise väärtushinnanguga inimesi. Ta ühendab neid filosoofiliselt, kui tahate, ta ühendab neid eetiliselt, aga ennekõike ta ühendab neid väga võimsalt majandusliku läbipõimumise kaudu. See viimane on mõistagi üks julgeolekuavaldus. See on meeldiv julgeolekuavaldus, sest ta ei avaldu mitte tankides või allveelaevades. Arvan, et võiksin ühe sammu edasi astuda oma eelmise aasta skeptiliselt hinnangult ja öelda, et mul on hea meel, et kõik meie naaberriigid näevad Eesti astumises Euroopa Uniooni midagi, mis ka neile toob otsest kasu.
Kui rääkida veelgi konkreetsemalt, siis arvan, et iga riik on huvitatud oma piiride stabiilsusest ja kindlusest. Vene Föderatsioon on Euroopa Uniooni üks kõige suuremaid kaubavahetajaid ja on tihedates sidemetes -- vaata ja imesta! -- NATOga. Selle Venemaa näol on meil tänaseks hetkeks tegemist riigiga, kes on hakanud mõistma, et Eesti kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse vastab ka tema stabiilsuse huvidele, vastab ka tema majanduslikele huvidele.
Seega võib öelda, et oleme teinud ka julgeolekupoliitiliselt pika sammu õiges suunas.


Peeter Kaldre

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele