Meri: "Oleme Euroopa idapiir"
Polüglotist ja erudiidist Balti riigipea on veendunud, et tema maa vōetakse Euroopa Liitu üheaegselt Praha ning Budapestiga


"Usun, et Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks aastal 2001. Tema eeskujulikud majandusreformid ja rahasüsteemi märkimisväärne stabiilsus lubavad mul arvata, et Eestist saab esimesi Ida-Euroopa maid, kes üheaegselt Tsehhi ja Ungariga astuvad Euroopa Liitu." Olles ametlikul visiidil Pariisis 12. kuni 16. veebruarini, mōni nädal enne Euroopa Liidu tippkohtumist Amsterdamis, kasutas Eesti president juhust meenutamaks Prantsusmaa juhtidele, et Tema maa on olemas ning et ta asub Euroopas.

Kes olekski vōinud teha seda paremini, kui too aristokraat poliitikas? Lennart Meri, kelle isa oli enne sōda, s.t. enne kolme sōltumatu Balti riigi okupeerimist Stalini poolt, Eesti diplomaat Pariisis, kehastab juba ainuüksi oma isikus euroopa kultuuri kontsentraati. Kirjanik ja polüglott, - ta on tōlkinud Remarque'i, Baulle'i ja Solzenitsōni teoseid -, tunneb väikese Eesti president meie kontinendi ajalugu paremini kui keegi teine. Kui see pikka kasvu, kōhn ja elegantne mees tuletab meelde (prantsuse keeles), et juba kümme sajandit "on Eesti Euroopa idapiiriks", kui ta meenutab "esivanemate sidemeid Läänemerest Vahemereni", tekib küsimus, kuidas vōis nii palju aastaid mitte märgata seda iseenesestmōistetavat tōika.

Laiahaardeline privatiseerimine

Lennart Meri kaitsekōne Eesti kiire ühinemise kasuks Euroopa Liiduga on seda veenvam, et majandusnäitajad kōnelevad ise enda eest: majanduslik juurdekasv 3%, inflatsioon on alanenud 18%-ni 1996. a. (47% 1994. a., 28% 1995. a.), tööpuudus 3%, Saksa margaga seotud väga stabiilne raha (1 DM = 8 EEK), 75% ulatuses privatiseeritud tootmissektor. Vähem kui kuue aastaga läks Eesti üle, rōhutab president, "nōukogude poolkoloniaalselt majanduselt kaasaegsele laiaulatuslikult privatiseeritud turumajandusele." Ta lisab: "Pole juhus, et Pōhjamaad, samuti USA ja Aasia investeerivad meie majandusse. Riigile kuuluvad veel vaid suured infrastruktuuri osad, näiteks raudtee." Euroopa Liiduga ühinemist peaks soodustama pōllumajanduse tagasihoidlik osatähtsus Eesti majanduselus. "Meil on vaid 23 tuhat pōllumeest," märgib Meri. "Meie lülitumine süsteemi ei suurenda seega Euroopa pōllumajanduses valitsevaid probleeme."

Lennart Meri teab ülihästi, et Eesti astumist NATO-sse, mis on tema teine strateegiline eesmärk, on palju raskem kaitsta. Ta on teadlik, et Venemaa kategooriline vastuseis Balti riikide vastuvōtmisele asetab lääneriigid ebamugavasse olukorda ning need ei kiirusta liialt rünnakuga peavalu tekitavale probleemile ajal, mil niigi püütakse sundida Kremlit alla neelama Alliansi Kesk-Euroopasse laienemise mōru pilli. "Tunneme seda küsimust hästi. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval, reedel, iga jumala päev ja ka öö Venemaa muudkui kinnitab, et on meie NATO-sse astumise vastu," märgib ta humoorikalt.

Lennart Merile pole vastuvōetav mōte, et Venemaa vōiks omada vetoōigust selles vallas. "Teha ainult seda, mida Venemaa lubab, tähendab argumentide andmist vene äärmuslastele," kinnitab ta. "See läheks vastuollu demokraatliku Venamaa huvidega, kes vajab stabiilsust oma piiridel. NATO laienemine oleks selline stabiilsuse faktor." Eesti president loodab seega, et hüpotees piiratud laienemisest vaid nelja valitud maa - Poola, Tsehhi, Ungari ja Sloveenia - vōrra ei jää prevaleerima. "See vōrduks tuleviku käsitlemisega keskaegsetest mōttemallidest lähtudes, mis ähvardaks luua uusi mōjutsoone, uusi Berliini müüre." Seda öelnud, arvab Lennart Meri, et "Eesti kahepoolsete sidemete vōrk peaks tagama piisava julgeoleku taseme" kuni vormilise liitumiseni. "Venemaa vajab pisut rohkem aega, et saada üle oma vanadest kramplikest mōttetavadest."

Lennart Meri, kelle perekond küüditati 1941 Siberisse, on teadlik, et "suur vene naaber on läbimas väga ränka ajalōiku." Kuid ta lisab, et "ma tean ka seda, et Venemaal pole veel kunagi olnud selliseid liitlasi, kui praegu. Tal on ajakirjandus, mis pole veel iialgi olnud nii vaba. Tema kodanikud saavad sōita välismaale..." Lennart Meri "ei julge loota, et homme vōi isegi ülehomme tekib demokraatlik Venemaa." Ta ütleb, et "erinevad Venemaad pōrkuvad omavahel," - akadeemik Sahharovi väga kaasaegse tehnoloogia ja ka mōtteviisiga Venemaa, vaeste Venemaa, veel poolfeodaalne... "Venemaa ei ole igaveseks ajaks tardunud kuju, ta on just praegu hoogsalt muutumas," jätkab ta.

Tallinna puhas vesi

Kindlalt prantsusemeelne Lennart Meri ei jaga "New York Times'i" arvamust Prantsusmaast kui rikki läinud riigist, kui tulevikuta muuseumist... "Ameeriklastel on vahel raskusi Euroopa mōistmisega," ütleb ta. "Selles on neil sarnaseid jooni venelastega. Pean siin silmas teatud mōtlemise laadi. Venemaal, nagu ka Ameerika Ühendriikides, kahes tohutu suures riigis ei saa iga kuu meeles hoida teiste maade ja mandrite olemasolu. Neile piisab iseendast. See tagab omamoodi rahuliku äraolemise, kuid tekitab ka Euroopa, mis on ühtaegu nii erinev kui ka keeruline, mittemōistmist."

Lennart Meri pole nōus kritiseerima Eesti - Prantsuse suhete vähest dünaamilisust. Tōesti, Prantsusmaa on Eesti impordi- partnerina alles 10. kohal ja Eesti kaupade sihtmaana 16., kuid "suhted on intensiivsemad kui kunagi varem." Töös on mōte Marseille ja Tallinna sadamate vahelisest koostöökokkuleppest. Ning president tuletab meelde, et "ei tohi unustada, et esimene kokkulepe, mille prantslased sōlmisid, puudutas Eesti pealinna joogivee puhastamist." Alates 1991. aastast joovad Tallinna elanikud tänu Prantsuse tehnoloogiale puhast vett. Lennart Meri naeratab: "Kas pole ilus sümbol?"


Laure Mandeville

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele