Euroopa hinnang Eestile pole taeva kingitus


Täna algab Eesti Presidendi Lennart Meri riigivisiit Leedus.

Enne Leedusse saabumist puhkas Eesti riigipea oma suveresidentsis - kahekordses puumajas Paslepa külas Lääne-Eestis. Seal andiski ta oma intervjuu Lietuvos Rytasele. Klaasist toaseina taga - meri, veepritsmed looduse ja inimeste poolt kogutud kividel.

Milline tunne on siin tormi ajal?

Kaugemal on teine kivivall, - selgitab president. - Selle vastu purunevad suured lained, see peab kinni jää. Mulle on see kivivall nagu baromeeter: kui näen kahtkümmend üht kivi, on tuulevaikus; mida vähem neid näha, seda tugevam on lainetus. Aken merele - on sama, mis aken läände. Seda nii otseses, kui sümboolses tähenduses.

Kui küsiksite oma maa kujutluse kohta minu südames, eksiksin mõtetega otsekohe noorusmaile, - alustas mõttevahetust Leedu kohta Eesti president ise. - Esimest korda külastasin Vilniust vist 1950. aasta paiku, kui käisin seal üliõpilaste teadusliku ühingu kutsel. Tänaval kõndides kuulsin kirikukelli ja sisenesin kirikusse.

See oli tavaline tööpäev, kella 18-19 paiku õhtul, oli juba pime. Kirik oli rahvast täis. Seisin kõige lõpus ukse juures. Äkki sisenes kirikusse grupp määrdunud tööriietes noori.

Vast mäletate, et pärast sõda tegutsesid tööstuskoolid, kus valmistati ette töölisi. Eestis oli neil koolidel nii halb maine, et nende õpilasi nähes kiirustasime teisele poole tänavat.

Kirikus laskusid nad põlvili ja hakkasid palvetama. See vaatepilt vapustas mind sügavasti. Ma ei ole eriti innukas kirikute külastaja, kuid nägin, et nõukogude okupatsioon ei ole suutnud ängistada maad, kus on tugev kirik. See on üks põhjusi, miks olen kadestanud Leedut. Heas mõttes.

Kuid tõenäoliselt ei kõnele me minevikust.

Meenutagem siis ühist eesmärki - Euroopa Liitu. Lõplik otsus läbirääkimiste alustamise kohta kuulutatakse välja detsembris. Kas Eesti, kellele Euroopa Komisjon andis soovituse alustada esimestena läbirääkimisi, toetab Leedut ja Lätit, et ka nemad kutsutaks läbirääkimistele, kas toetab nende püüdlusi kõigil kolmel riigil korraga saada EL liikmeiks?

Arvan, et erinevused Eesti ja Läti, Eesti ja Leedu, Leedu ja Läti vahel ei ole eriti märkimisväärsed. Samasugused, nagu ütleme Hollandi ja Belgia, või Hollandi ja Saksamaa, või nagu Taani ja Rootsi vahel.

Seega on Eesti samasuguses seisus nagu Läti ja Leedugi. Me oleme õppinud minevikust, teame, mis on Balti riikide ühtsus. Mitte alati ja mitte kerge ei ole olnud seda saavutada, kuid võin teile kinnitada, et sõltumata sellest, missugune võetakse vastu otsus, Eesti on esimene ja kõige aktiivsem hääl, kes kuulutab Leedu ja Läti Euroopa Liidu liimesoleku vajalikkust.

Ma ei kahtle sugugi, et kui olukord kujuneks teisiti, kui Euroopa Komisjoni otsus oleks soodus Leedule ja ebasoodus Eestile ning Lätile, käituks Leedu samamoodi.

Ei taha, et peaksite mu sõnu vaid poliitiliseks retoorikaks. Meil on olnud võimalusi näitamaks, et selline oli ja saab olema Eesti positsioon. Kui Leedu võeti esimesena Euroopa Nõukogusse, aplodeerisime siiralt ja pidasime seda kõigi kolme Balti riigi võiduks.

Kui Leedu oli võtnud vastu poliitilise otsuse püüelda esimesena Balti riikidest NATO liikmeks saada, toetasime seda kõikide poliitiliste vahenditega, sest sel oli hoopis sügavam, sümboolsem tähendus nii meile eestlastele kui lätlastele.

Eesti tunneb kohustust kõnelda Läti ja Leedu nimel. Kui saame Euroopa Liidu liikmeks, nõuame igal aastal, et Euroopa Komisjon kontrolliks, kuivõrd kaks teist Balti on lähenenud Euroopa Liidu objektiivsetele kriteeriumidele. Kui need kriteeriumid on saavutatud, peaksid läbirääkimised EL-i liikmekssaamise üle algama võimalikult kiiremini.

Missugused motiivid olid Teie arvates määravad, et Euroopa Komisjon otsustas soovitada Eestit esimese kuue riigi gruppi, kellega kavatsetakse alustada läbirääkimisi EL-i liikmeksolemise üle?

Ärge arvake, et praegune olukord on taeva kingitus. See on saavutatud suure ohvri hinnaga. Ja suure idealismiga. Kuid kõigepealt oli väga suur veendumus, et lõpuks on meile antud võimalus, mida me ei tohi kasutamata jätta.

Kui hakkas kehtima konstitutsioon, kui tööd alustas esimene konstitutsiooniline valitsus (1992. aastal) olime juba läbi viinud rahareformi. Selleks valmistusime kaks aastat. Inimestele, eriti eakamatele, oli selge, et see tähendab suuri ohvreid, et nad kaotavad palju raha, mida olid seni hoidnud nõukogude pankades, kuid entusiasm oli nii suur, et keegi ei hädaldanudki.

Tahtsime võimalikult kiiresti lõpetada rahanduslikud suhted NSVL-iga, kes rahareformi alustamise ajal veel eksisteeris. Rasketeks otsusteks valmistumise ajal meenutasime eesti vanasõna: "Parem on koera saba korraga maha raiuda, kui seda sentimeetrihaaval lühendada". Seda võib nimetada šokiteraapiaks, või kuidas tahes. Erilist tähelepanu osutasime alati ajafaktorile. Me ei hakanud kunstlikult reguleerima majandussuhteid Lääne partneritega - ei mingeid tolle, ei mingeid ekspordi- ega impordipiiranguid.

See avaldas positiivset mõju, parandas meie mainet. Kasutasime seda maksimaalselt, samuti hinnati ka Euroopa Komisjonis seda, et meie majandus on juba seotud Lääne turgudega. Ilma üleminekuperioodita.

Kuid Eesti nagu Leedugi on väike maa. Milline on selliste väikeste riikide tulevik? Leedus on neid, kes kurdavad, et kas me ei haihtu selles Euroopa rahvaste katlas?

Eestiga võrreldes on Leedu tunduvalt suurem. Küsite, kas säilub tema rahvuslik eneseteadvus? Analoogse küsimuse esitavad tänapäeval sageli paljud eestlased. Kordan alati: ainult Euroopa Liidus saab kaitstud olema väikerahvaste, selliste nagu meie, rahvuslik eneseteadvus, nende kultuur.

Kui püüame mõista, mis oleks võinud juhtuda, kui väike maalapp, mida nimetatakse Lääne-Euroopaks, muutus peamiseks tänapäeva tsivilisatsiooni edasiviijaks - siis on sellele ainus loogiline seletus - Euroopa on alati olnud erinevate kultuuride kogum eriti väikesel territooriumil.

Just sellepärast peab iga väike rahvas täitma oma missiooni, sest ta mõtleb veidi teisiti, räägib teistsugust keelt, tal on mõnevõrra teistsugune ajalugu. Need erinevused ongi tema suurim varandus.

Kuid väikestel rahvastel on ka suuremaid hädaohte. Hetkel on kõik kolm Balti riiki NATO "autsaiderid". Kuidas Te hindate nende julgeolekualaseid püüdlusi?

Julgeksin väita, et julgeolekualastes küsimustes teevad meie riigid palju paremat koostööd kui majanduse vallas. Võiksin nimetada Balti pataljoni, Balti eskaadrit, formeeruvad kõigi kolme riigi ühised struktuurid, niisugused nagu näiteks õhuruumi sõjaline kontroll.

Üks uuemaid initsiatiive on Balti sõjaväe kolledž. See saab endale ruumid ühes ilusamas hoones ülikoolilinnas Tartus. Selle hoone ehitus lõpetati mõni kuu enne nõukogude okupatsiooni ning oli mõeldud meie kohalikule kodukaitsele, sõjaväestatud organisatsioonile Kaitseliit.

Ühe katuse all hakkavad õppima Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid. Kui otsustame kooskõlastada oma kaitseküsimusi, peame alustama peamisest: ohvitserid peavad üksteist tundma.

Mida rohkem integreeruvad rahvuslikud kaitsejõud, seda kergem on täita NATO nõudmisi.

Rääkides Balti regiooni julgeolekust, ei saa jätta nimetamata meie suurt idanaabrit Venemaad?

Olen veendunud: kõikidele takistustele vaatamata võidavad Venemaal demokraatlikud protsessid. Loodan elada piisavalt kaua ja näha, kuidas Venemaa keeldub stereotüübist, et NATO on vaenlane. See kujutlus on loodud pikkade külma sõja aastate jooksul. Kuid arvan, et venelased veenduvad positiivses ning stabiliseerivas NATO rollis.

Mul pole kahtlust, et Vene Föderatsioonil on piisavalt jõudu läänepiiride kaitseks, kuid arvan, et tugevneb tema soov omada häid majandussuhteid naabritega.

Kuid Vene sõjavägi on endiselt koondunud Pihkva regiooni?

Jah. Omakorda tahaksin öelda, et kohe pärast iseseisvuse taastamist alustasime inimeste ettevalmistamist ja rahaliste vahendite eraldamist idapiiride kaitseks.

Kuid me ei kavatsegi siia luua Berliini ega Hiina müüri. See on kaasaegne piir, suletud kõigele, mis võiks heita varju kahe naaberriigi suhetele: illegaalsetele relvakaupmeestele, narkootikumidele, rahvusvahelistele kriminaalkurjategijatele. Mõne nädala eest kohtusin ja vestlesin kaua ning sõbralikult Venemaa piirivalvevägede juhataja, kindralpolkovnik A. Nikolajeviga. Teda rõõmustas suurepärane eesti ja vene piirivalvurite koostöö. Tänu sellele on vähenenud ka probleeme piiridel.

A. Nikolajev võrdles Eesti piirivalvurite professionaalsust ja oskusi Soome piirivalvurite omadega. Ma olen selle üle uhke.

Kas Eestil on probleeme illegaalsete immigrantidega?

Mäletan, paari aasta eest oli üks grupp. Praegu on inimesi, kes paluvad poliitilist varjupaika, kuid see on hoopis midagi muud. Oleksin rõõmus, kui tugevneks Balti riikide piirikaitsealane koostöö. Kui meil ei ole garantiid, et Leedu piire kaitstakse sama kindlalt nagu eesti piire, oleme sunnitud varem või hiljem investeerima oma piiratud ressursse lõunapiiride kaitseks. ma ei tahaks sellele isegi mitte mõelda, sest see ei vasta meie piirikaitse kontseptsioonile.

Mida tahaksite soovida Leedu rahvale?

Tunda end alati eurooplastena. Euroopa - see on programm ja iga põlvkond peab valima õige tee. See on eurooplaseks olemise mõte, Euroopa Liidu liikmeks olemise mõte.


Osvaldas Aleksa
Lietuvos Rytase erikorrespondent

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele