Ärge saatke teda kiusatusse
Eesti Vabariigi president Lennart Meri idaeurooplaste tungist Euroopa Liitu ja suhetest suure naabri Venemaaga


Härra president, Teie läheksite Euroopa Liitu kõige meelsamini juba homme, kuid Brüssel ei selleks veel kaugeltki valmis. Miks nii kannatamatu?

Iga eesmärk, mis on käegakatsutavas ulatuses, omab tohutut külgetõmbejõudu. Väike riik nagu Eesti käitub hästi treenitud jalgpallimeeskonnana, kes ootab palavikuliselt algusvilet. Minu ametiaeg lõppeb 2001. aasta 6. oktoobril. Olen endalt alati küsinud, kas saaksime selleks ajaks valmis.

See lootus on läinud?

Me teame, et Euroopa Liitu tabavad seedimisraskused, kui tegemist on uute liikmete vastuvõtmisega. Ta peab toime tulema struktuuriprobleemidega, mis on üsna suured. Aga ei saa olla Eesti huvides sellepärast sammu aeglustada.

Millist tähtaega peate Teie reaalseks?

Oleme seadnud endale tähtajaks 2003. aasta 1. jaanuari. Arvame, et selleks ajaks on meil kodutöö tehtud ning kõik liitumistingimused täidetud.

EL-l on raske paluda lauda uusi kostilisi, enne kui ta pole korda saanud oma rahaasju.

EL ei ainult finantskoda ega ka mingi pudupood. Ta ei saa põgeneda oma ajaloolise vastutuse eest, viidates sisemistele raskustele; neid saab ju alati olema. Liit teeb suure vea, kui laseb Ida-Euroopa kandidaatriikidel oodata.

Tekib Teil mõnikord kahtlus, et Lääne poliitiline tahe pole enam piisavalt tugev EL-i idasuunaliseks laiendamiseks ja Eesti näol eelposti hoidmiseks Vene piiri ääres?

Muidugi võib endalt küsida, miks eestlased, see tilluke rahvas, kes oma kihelkonna piirist eriti kaugele minna ei julge, üldse püüdleb suure uniooni liikmeks.

Kas Teid sunnib tagant hirm Venemaa ees?

Meil on teatud mured, mida sakslased või prantslased või hispaanlased ei oska endale ette kujutada: näiteks, kas meie keel jääb peale meid püsima. Paljud eestlaste põlvkonnad on olnud arvamusel, et nemad on viimased, kes oma emakeelt kõnelevad.

Ühe rahva õudusunenägu, kes on aastasadu pidanud elama võõra võimu all…

Venestamine oli koloniseerimise teisend. Omades totalitarismi kogemust, tahame leida vastust küsimusele: Kus saab väike kultuur püsida, olles samal ajal kahju saamata tervikkultuuri osa?

Ja seda kindlustunnet ootate Te Euroopalt?

Euroopa tugevus seisneb õigupoolest selles, et ta on summa erinevatest mentaliteetidest ja loomingulistest jõududest, vastand ühtlustamisele ja tasandamisele. EL-s saavad ka väikeriigid tunda, et neisse suhtutakse kui võrdsetesse. See on väga tähtis, kui ollakse äsja pääsenud impeeriumi võimu alt nagu meie. Berliini müüri langemises nähti stardipauku uuele ajastule, kuid keegi peab olema ka stardipakul, et alustada jooksu.

Võib-olla takistab Lääs Teie tegutsemisindu ka sellepärast, et vaatab liiga nõiutult Venemaa poole?

Berliini ja Moskva vahele jäävad rahvad on alati kannatanud, nii aegadel, mil Berliin ja Moskva on hästi läbi saanud kui ka aegadel, mil nad ei ole hästi läbi saanud. Stalin ja Hitler olid ühe amme lapsed, nad tundsid omavahelist külgetõmbejõudu, sest olid ainsad, kes teineteise motiive täielikult mõistsid. Balti riigid on selle eest maksnud. Kuid need vanad hirmud tuleb maailmast kaotada.

Kas Venemaa kuulub Teie arusaama kohaselt Euroopasse või läheb kultuuripiir Narva alt?

Nõukogude okupatsiooni ajal elasid eestlased kahe raudse eesriide vahel - poliitiline läände ning kultuuriline itta. Mõlemad eesriided olid veidi auklikud ja kõdunenud, nagu kadumajanduse puhul ikka. Aegajalt sai sõrme läbi pista või koguni terve pea, kuid ei saadud seejuures lahti tundest, et ollakse giljotiini all.

Ja nüüd?

Mind küüditati sõja ajal Venemaale ja hoolimata sellest armusin ma siiralt sellesse rahvasse ja loodusesse. Mul polnud iialgi raskusi koputada kesköö eel mingile uksele ja öelda: "Tahaksin Teie juures ööbida". Juba sumises samovar ja algas tundidepikkune vestlus. See on Venemaa inimlik pale, mida Euroopas tuntakse vähe. Kuid ei tohi unustada, et Venemaa on ikka veel kõike muud kui tänapäevane riik.

Helmut Kohl pidas Boris Jeltsiniga meelsasti sõprust. Kas tema järglane Gerhard Schröder peaks suuremat distantsi hoidma?

Teate, kantsler Kohlil oli võib-olla liiga sügav saksa süütunnetus. Silda Moskvani tahtis ta ehitada eelkõige moraalsetel põhjustel. Seejuures tegi ta sama vea, mille Voltaire, kelle jaoks Venemaa oli Katariina II. Filosoofil ja tsaarinnal oli väga ilus kirjavahetus. Alati on eksisteerinud tendents kõnetada Venemaad kui isikut.

Tsaar eesotsas - petlik lummus?

Keegi ei tohiks arvata, et suudab Venemaad mõjutada, kui istub Jeltsiniga mugavalt sohval. Möödas on aeg, mil sai haarata telefonitoru ja mõelda: nüüd räägin Venemaaga.

Kas selle põhjuseks on ka asjaolu, et Kremli härra autoriteet hiigelriigis on kadumas?

Venemaa on lahustumas kui tükk suhkrut kuumas tees. Kui soovida maad aidata, tuleb suhelda regioonidega. Venemaa moderniseerimine on vähemalt kahe põlvkonna töö. Ka mulle meeldiks rohkem, kui naabriks oleks Kanada, kuid mis see aitab? Geograafiat ei saa muuta.

Kas näete selles kestva ohu märki, et Venemaa ei ole veel allkirjastanud piirilepingut Eestiga?

Meie piirikaitse on tänapäevane ja professionaalne, kontroll parem kui enamikus Schengeni-riikides - aga seda mitte antipaatiast Venemaa vastu. Tean, et paljud vene poliitikud süttivad, kui juttu tuleb Eestist. Mul on neist kahju, sest nad vajavad ikka veel vaenlase kuju. Kuid piir peab - ka õiguslikult. 1994. aastal allkirjastasime mina ja president Jeltsin endise Nõukogude Liidu vägede Eestist väljaviimise lepingu. Selline leping eeldab ometi, et mõlemale riigile on selge, millistes piirides Eestit defineerida.

Kas Moskva tõesti kunagi lepib oma Balti provintsi kaotamisega?

Selle peale vastaksin ma: ärge saatke teda kiusatusse. Selle vastu aitab ainult demokraatia - parlament, vaba ajakirjandus, sõltumatu kohtuametkond.

Selle järgi ei ole Venemaa veel kiusatusest vaba.

Veidi abi on muidugi ka vihatud totalitarismi meenutamisest, mis tähendas Nõukogude Liidu rahvastele 50 miljoni inimese kaotamist. Venemaa vajab aega, et saaks sirguda uus poliitikute generatsioon, kes on demokraatlikku mõtlemist õppinud esimesest kooliaastast peale. Kuid sinnamaani haigutab ohtlik tühimik, täis ebakindlust ja ahvatlevaid võimalusi. See tühimik tuleb ületada Lääne abiga ja Lääne struktuuridega, mis ei ole suunatud Venemaa vastu, vaid annavad talle aega, et ta saaks ilma väliste muredeta tegeleda sisemiste probleemidega.

Eesti piiri ääres on olukord jälle pingelisemaks muutunud. Eesti on sulgenud Vene linna Ivangorodi vee, venelased ähvardavad kätte maksta.

Mis juhtub Saksamaal, kui Te pole aasta aega veearvet tasunud? Loomulikult keeratakse siis kraan kinni. Eestis on turumajandus ja see ei saa kümme kilomeetrit enne piiri lõppeda. Ma saan ju aru, et inimest ärritab, kui tal pole vett ja klosetiloputus ei funktsioneeri.

Võib-olla ootab suurvõim Venemaa ikka veel, et väikesed naaberriigid teda teeniksid, ka ilma maksmata?

Ja, see on psühholoogiline probleem. Vene vaatevinklist on ka Saksamaa pisitilluke. Moskva teeb pidevalt selle vea, et ei arvuta välja rahvuslikku koguprodukti, vaid ruutkilomeetreid ja miljoneid sellest. Lõputu avarus on tekitanud Venemaas eksiarvamuse, et loodus on mõõtmatu ja vesi voolab tasuta.

EL on loodud majandusühendusena ja mitte julgeolekuliiduna. Ta ei anna Teile garantiisid. Kas EL-liikmeksolek saab Eestile asendada NATO-liikmestaatust?

Ei, me oleme täiesti avalikult teada andnud, ka oma vene sõpradele, et näeme end NATO tulevase liikmena. Ehitame oma uued relvajõud üle selliselt, et nad sobivad NATO-sse kui kork pudelile.

Venemaa hoiatab endiste nõukogude vabariikide NATO-sse vastuvõtmise eest.

1940. aastal süüdistas Moskva Eestit, et see tahab teda öise äkkrünnakuga vallutada ja hõivata. Sellist retoorikat ei saa võtta tõsiselt. NATO - sündinud Külma Sõja lapsena - kasvab täna sisse täiesti uude rolli - maailmasandarmi rolli, kui läheb ameeriklaste tahte kohaselt. Sellega on Venemaal raske leppida.

NATO ei ähvarda Venemaad, ta kaitseb ebastabiilsuse eest. Homseks ohuks ei ole territoriaal- või piirisõjad, vaid konfliktid riigis, regioonis, linnas. Sellepärast on Kosovos mängus väga palju. NATO satub seal olukorda, kus on oht kaotada osa oma autoriteedist ja see ei sõltu mitte tankidest, vaid esmajoones poliitilisest tahtest.

Ühtset tahet märkame EL-s sageli vaid raskustega. Kas Euroopas puudub juhtivvõim, mida NATO omab Ameerika näol?

NATO vajab tugevat juhtimist, Euroopa Liit selget filosoofiat. Nad peavad koos hoolitsema selle eest, et Euroopa jääks stabiilsuse ja demokraatia saareks. See toimib ainult tingimusel, kui saar end pidevalt laiendab ning paisub nagu universum.

Siis oleks ju Venemaa ka mingil hetkel sees.

See on ju ilus lootus. Või on Teie lastelastel selle ees hirm?

Härra president, me täname Teid vestluse eest.


Roman Leick ja Christian Neef

tagasi | intervjuude arhiiv | avalehele