Härra Liidupresident,
proua Schleswig-Holsteini liidumaa peaminister Heide Simonis,
Hermann-Ehlersi Akadeemia president härra Otto Bernhard,
härra Liiduminister Dr. Gerhard Stoltenberg,
mu daamid ja härrad!

Eesti Vabariigile ja tema presidendile on suureks auks kõnelda täna ja siin Saksa Liitvabariigi presidendi dr. Roman Herzogi elutöö sellest osast, mis Saksamaal on võib-olla vähem tuntud. Ma pean silmas tema sidemeid Eestiga, Eesti õigusruumiga ja Euroopa Liidu laienemisega Kesk-Euroopasse, kuhu Eesti on kogu oma pika ajaloo vältel alati kuulunud, kui välja arvata Euroopale nii rasked külma sõja aastad. Lubage kinnitada, et ma tajun teie kutse tähendust ja olen teile selle eest südamest tänulik.

Pean samas lisama, et mu lugupidamisele ja tänule lisandub mu enda rõõm. Mitmed teie hulgast võivad ehk mäletada, et ma ei ole Kielis esimest ega ka teist korda. Me maailm on väike, ja eriti väikeseks muutub ta inimestele, keda ühendavad ühised eesmärgid ja visioonid. Lühidalt, ma külastasin teie linna täpselt kahekümne aasta eest, kui mu kodumaa alles otsis võimalusi oma sõltumatuse taastamiseks. Niisiis oli see tüüpiline nomenklatuurne delegatsioon, dekoreeritud lauljate, tantsijate ja ühe kirjanikuga, kes oskas saksa keelt ja seepärast kaasa võeti. Ka tookord me maandusime Hamburgis ja ka tookord võttis Kiel meid külalislahkelt vastu, kuigi lumeta. Tõsi, mitte limusiiniga, vaid bussiga. Ning vastuvõtjaks linnavalitsuse poolt oli Christian Schönig,– see nimi, nagu näete, peab siin saalis ka täna kõlama, – kes mu käest küsis, kas ta saab mind millegagi aidata. Vahest oli ta pisut üllatunud, kui ma vastasin jaatavalt. Ma vastasin üsna täpselt. Ma ütlesin, et ma vajan Saksa Liitvabariigi põhiseadust niisuguses taskuväljaandes, mis märkamatult ka taskusse mahub. Ma olin siis viiekümne kahene ja Christian Schönig, keda ma hiljem ei ole kunagi kohanud, oli minust märksa noorem. Sest Kieli raekoja kauni saali ukse ees libistas ta mu taskusse Saksa Liitvabariigi põhiseaduse nii märkamatult, nagu oleks inimõiguste ja demokraatia salakaubavedu raudse eesriide taha tema igapäevane harrastus, et mitte öelda kohustus.

Härra Liitvabariigi president Herzog, mu daamid ja härrad, Eesti oskas Saksamaast paremini ette aimata lähenevaid murranguid, kuid mitte nende võluvaid inimlikke detaile. Kümme aastat hiljem oli mul au kutsuda Saksa Põhiseaduskohtu esimees dr. Roman Herzog Tallinna Eesti põhiseaduse koostamisele. Lisaks taskuväljaandele vajasime teadlast, kohtunikku ja poliitikut. Vajasime inimest, kes oleks mõistnud, kui raske on riiki taastada; kui raske on vabaneda Vošinski-taolise küüniku ebateadusest, mis neli ja pool aastakümmet domineeris Tartu/Dorpati ülikooli õigusteaduskonnas; ja kui raske on tasakaalustada ideaalset reaalsega. Erilise nõudlikkusega käsitles dr. Roman Herzog inimõiguste garanteerimist Eesti põhiseaduses, mis pärast totalitarismi õudusi kasvas põhiseaduse kõige mahukamaks peatükiks. Ta hindas kõrgelt, et riigikohtu kaudu on ette nähtud ka kontroll seadusandja üle, ning soovitas vägagi pedagoogiliselt kaaluda, kas parlamendivalimisi ei oleks õigem korraldada iga nelja ja mitte iga kolme aasta tagant, nagu eelnõu seda ette nägi. Eesti põhiseadus, mu daamid ja härrad, on kümne aasta kestel ajale ja katsumustele hästi vastu pannud, ning siin, teie ees võin ausalt tunnistada: Eesti õigusruumis, Eesti seadusandluses on dr. Roman Herzog jätnud püsiva jälje.

Nii algas Eesti ja Saksa Liitvabariigi õiguskoostöö, nii algas meie kahe koostöö. Oleme korduvalt kohtunud, mitte ainult Eestis, vaid ka Saksamaal. Siiski lubaksin endale vabaduse pikemalt tsiteerida dr. Roman Herzogi kõne ''Vom mittelalterlickem Stadtrecht zum Europarecht'', mille ta pidas 16. mail 1998 seoses Lüübeki õiguse 750. aastapäevaga Tallinnas/Revalis: ''Haarav on näha, kui ulatuslikult ja sügavalt on teid minu esimesest külaskäigust alates edasi viinud teie riigis toimuvad muutused. Dünaamikat on tunda kõikjal. Eriti noored inimesed näivad mõnestki raskusest hoolimata olema haaratud soovist võimalusi ära kasutada, julgus rindu võtta ja elus edasi jõuda – lühidalt, öelda ''Ja'' tulevikule. Troostitu minevik ei varjuta pilku homsesse. Tunnistan avameelselt, et sooviksin sellist innukat ja optimistlikku hoiakut rohkem ka Saksamaale. Eesti näide tõestab ilmekalt: vaid reformikurss on edukurss!

Iga Tallinna külastaja näeb esimesest pilgust, et ta viibib meie ühise Euroopa kultuuri lahutamatus osas, mis on välja kujunenud aastasadade vältel. On tuntav, et see linn, et see riik pole kunagi Euroopast lahkunud, vaid on alati olnud meie kontinendi vaimse ühenduse osaks ja on praegu taastamas oma seaduslikku kohta Euroopas.

Selles mõttes võib Euroopa Liiduga alanud liitumisläbirääkimiste poliitilist eesmärki viia sama lühikese ühisnimetaja alla, millega Taani kuningas Erik IV Plovpenning andis tollasele Revalile Lüübeki linnaõiguse: ''Omnia iura que habent cives Lybicenses''. Kui lugeda seda lauset tänapäeval ja mitte võtta teda õigustehnilises tähenduses, võib teda raskusteta seostada ka Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga; teil, s.t Tallinna ja Eesti kodanikel, peavad tulevikus olema samad õigused kui Lüübeki kodanikel Euroopa Liidus.''

Härra dr. Herzog, mu daamid ja härrad, Eesti on tähelepanelikult jälginud teie visiooni ühisest Euroopast ning sellest ka enesekindlust ammutanud. Aastal 1990 avaldasite arvamuse, et ''1945. aasta piire saab lõplikult kindlaks määrata vaid kogu Saksamaad hõlmava rahulepinguga.'' See ettenägelik mõte, mis sai ka kriitika osaliseks, oli ometi esimene samm rapprochementiks Poolaga, niisiis ka esimene samm Poola kindlustamiseks külma sõja järgses Euroopas. Poolat, teie loal, kasutan ma siin ka metafoorina kõikide Kesk-Euroopa riikide , niisiis ka Eesti jaoks. Ometi on need visioonid udusemaks muutunud, ning kümme aastat pärast pööret pole ikka veel selget sõnumit, millal EU avab oma uksed. Saksamaal toetab EU laienemist napilt kolmandik elanikkonnast, mis on märksa vähem kui viimase laienemise – Saksamaa taasühinemise –puhul. See on ka teile, härra Liidupresident, muret teinud, ja kaks kuud pärast Tallinna külastamist ütlesite oma kõnes ''Kujundada Euroopa tulevikku'': ''alustame siis vähemalt sellest, et püüame Euroopa otsuseid legitimeerida nende kvaliteedi ja läheduse kaudu kodanikega. Selleks pole aeg kunagi liiga varajane.'' Eesti jagab teie arvamust, et Euroopa on enam kui tema rahvuslike huvide summa. EU suudab oma ühisväärtusi säilitada ja teostada üksnes laienemise kaudu. Mitte laienemise hinnaga, nagu üldiselt arvatakse, vaid nimelt laienemise kaudu: ''Ükski riik Euroopa Liidus ei saa uute turgude hõlvamisest kasu rohkem kui Saksamaa Liitvabariik. Saksa eksport kandidaatriikidesse on mõne aasta pärast sama oluline kui eksport Ameerika Ühendriikidesse,'' ütleb selle kohta kümne päeva eest ilmunud ''Handelsblatt''. Seepärast on eriti oluline, et EU laienemine ei kujuneks sisepoliitiliseks vaidlusobjektiks järgmistel valimistel Saksamaal ega muudes EU riikides. Euroopa ajalooline võimalus ei tohi langeda sisepoliitika ohvriks.

Härra president, mu daamid ja härrad! EU kõrval on Eesti teiseks välispoliitiliseks prioriteediks meie parlamendi kõigi erakondade silmis kutsumine NATOsse. See teema on USA administratsioonilt uue impulsi saanud. Nii me vähemasti tõlgendame iseenda jaoks president Bushi sõnastatud eesmärki ''A Europe whole and free''. Oleme veendunud, et see kujundab meie suhteid Venemaaga lihtsaks ja koostöötahteliseks, nagu see juhtus Poola, Tšehhi ja Ungari astumisel NATOsse. Eestile tundub, et Venemaa on juba omaks võtnud Põhja-Atlandi Liidu laienemise kui asja iseeneses: enam pole vastuväiteid Sloveeniale või Slovakkiale, järele on jäänud üksnes Eesti, Läti ja Leedu. See on Euroopa poliitilise tahte katsekivi, see on demokraatia kui rahustrateegia laienemise katsekivi. Ma viitan siin, nagu teiegi seda olete teinud, Immanuel Kanti tuntud lausele, et demokraatiad ei pea omavahel sõda, kuid lisan, et pärast Teist maailmasõda on ka Venemaa hakanud Kanti omaks filosoofiks pidama.

Lugupeetav liidupresident Herzog,

ma tänan teid kõige selle eest, mida olete teinud Eesti põhiseaduse ning selle kaudu meie rahva ja inimõiguste heaks, järelikult Euroopa heaks. Minu Euroopa on kaugel põhjas, seal ei ole mägesid ega kasva viinamarju. Teie Euroopa on Alpide ja Mittelgebirge vahel, seal on soe ja kasvavad viinamarjad. Ühine on meil suurem tung ja suurem kohustus teostada oma loovust, hoida tasakaalud nii ühendavat kui lahutavat, ja see tasakaal vahest ongi Jacques Delorsi poolt otsitud Euroopa hing.

Tänan.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele