Härra valitud president,
härra peaminister,
härra Eesti Panga president,
armas vend
ja kõik mu tulevased lugejad ja ka need, kes panevad selle paksu raamatu kõrvale.

Eile olime Debora Vaarandi kaheksakümne viiendal sünnipäeval ja Ülo Tuulik, kes istub seal tagapool, oli kenas sünnipäevatujus. Ma küsisin ta käest, kuidas tuleb õieti raamatut esitleda. See on ju meil ka uus komme, mida siis, kui ma veel noor olin - noorem kui Ülo Tuulik praegu - ei tuntud. Ja Ülo Tuulik andis mulle kuldsed sõnad kätte. Ta ütles: "Räägi hästi lühidalt." Seda ma püüangi.

Ma nägin raamatut paar tundi tagasi esimest korda. Ja siin laua taga jõudsin raamatu avada. Avasin juhtumisi ta kõne kohalt, mille ma pidasin 7. oktoobril 1996. Teie pilkude all ma ei saanud ju hakata lugema oma ammu peetud ja ammu unustatud kõnet, aga rida, mis mulle silma hakkas, oli mulle õigegi tuttav. Seal olid need meie põhisõnad: kust me tuleme, kuhu läheme. See ei olnud õieti esimest korda, kui ma neid sõnu esitasin. Ma mäletan läbi udu, et ma esitasin neid kaheksakümnendate aastate algul kirjanike kongressil (Ülo Tuulik kindlasti võib mind täpsustada aastaarvu suhtes). Nendel rasketel aegadel, kui ei olnud ju kaugeltki mitte kindel, et meie lapsed ja lapselapsed emakeeles rääkida võivad, omandasid need lihtsad küsimused ühe väga tõsise sisu, ja ma olen päris uhke, et nad jäid kõlama ja et neid on korratud väga erinevates ringkondades, kui rääkida jällegi aegadest, millest on nüüd üle kahekümne aasta möödas. Aga vaata imet - seesama küsimus on ka täna meie päevakorras ja tahab vastamist. Ja me räägime sellest palju avameelsemalt ja mõnikord ka ülepingutatud murega, aga see küsimus on päevakorras. Ja see küsimus jääbki päevakorda, sest niisugust ideaalset maailma, kus me kõik võiksime, nagu ühes muinasjutus öeldakse - ahju peale lesima minna, niisugust ideaalset maailma - Jumal tänatud ja häbiks Fukuyamale - ei sünni mitte kunagi. Mitte kunagi. Niisamuti nagu ei sünni mitte kunagi kultuuride kokkupõrget - häbiks Huntingtonile. Ja selles kariderohkes vees me peamegi oma Eesti laeva rahulikult ja kannatlikult juhtima, nii et ta ei kalduks ei ühele poole ega teisele poole.

See tasakaal ongi poliitika. Ma ei räägi ju raamatust. Aga võib ka raamatust rääkida. Need kõned, mis seal raamatus on avaldatud, on iga kord ühe konkreetse auditooriumi jaoks peetud kõned. See on väga põnev. Ma ei oska auditooriumi iga kord ette kujutada. Olen Tallinnas ja tean, et kahe päeva pärast tuleb kellelegi rääkida kusagil kaugel. Ma tean umbes, mida ma tahan öelda, aga sellel ei ole mitte vähimatki tähtsust. Nii on ju täis kirjutatud kõik lehed, mida päevast päeva loetakse selleks, et see loetu juba samal õhtul oleks unustatud. See kummaline kahekõne auditooriumiga sünnib ikka siis, kui sa oled võõras kohas, kus sa näed, kui erinevad on inimesed lennuväljal, hotellis, tänaval õhtul, kus sa tajud, kui erinevalt nad reageerivad, kuidas nad sind kuulavad. Ja siis tuleb midagi, mis on õieti väga kaugel ju sellest, milles mind on palju süüdistatud, nimelt, et ma olevat kirjanik. See ei ole õige sõna. Ma pean ju rääkima iga inimesega, nii et talle midagi meelde jääks.

Mõni päev tagasi istusime Reini jõe ääres. Me olime seitsmekesi, seitse eestlast. Olime just avanud Eesti väga ilusa saatkonna Berliinis, kus möödus väike osa mu lapsepõlvest. Ja siis me istusime Reini jõe ääres, meil oli teada täpselt, et meil on aega istumiseks umbes kolmkümmend viis minutit, siis tuleb sõita veel kuuskümmend kilomeetrit, et jõuda lennuki peale ja olla õhtul Tallinnas. Me kõnelesime ja akna all istus kaks vanadaami. Nad jälgisid meid nagu hästikasvatatud vanad väga kortsulised saksa daamid seda teevad. See uudishimu - mida nad viisakate inimestena püüdsid ka varjata, nii et kui ma nende suunas vaatasin, siis nad pöörasid pilgu aknast välja - see uudishimu natukene ärritas mind. Aga siis nad tõusid püsti, ühel daamil oli kark ja selleks et välja minna, ma pidin meie laua ühte tooli natukene nihutama. Ja teate, ta vaatas seda tooli nihutamist ja pöördus kogu kehaga mu poole ja ütles: ich bedanke mich sehr, mis on natukene pidulikult öeldud. Sellel ei ole mitte mingisugust tähendust peale selle, et jälle oli võimalus inimest õppida. Jälle oli võimalus näha, et me peame rääkima alati ühe ja teise ja kolmandaga, iga inimesega, aga meid on kuussada miljonit Euroopas. Ja iga inimese jaoks peame leidma selle õige lähenemise - see teeb selle töö nii hirmus huvitavaks.

Just enne seda, kui ma siia tulin, anti mulle pihku koopiad Eesti maalikunsti Pariisis külastanud vaatajatest. Koopiad külalisraamatust, mida ma palusin. Ja ma oleks äärepealt siia hiljaks jäänud - need olid nii põnevad read. Mõned olid laste kirjutatud, enamus täiskasvanute kirjutatud, enamus prantsuse keeles, mõned ka inglise keeles. Teate, mis mind liigutas? Nad tänasid ühe väikese tundmatu maa avastamise eest ja nad tänasid ilusa kunsti eest. See ei olnud mitte moodne kunst. See oli möödunud sajandi Eesti maalikunst, mille oli oma maitse järgi välja valinud Olev Subbi. Ja jällegi oli mul niisugune hilinenud rõõmulaine, mis üle läks. Sest on suur kunst Pariisis, mis on kunsti täis topitud, leida ilma rahata kõigepealt näituse koht ja siis rääkida veel auk pähe, et see koht Eestile antakse. Ja siis muretseda, kas teosed jõuavad Pariisi, ja mis veel tähtsam: kas nad jõuavad tervelt ka veoautoga läbi kogu selle pika maa tagasi.

Näete, poliitika on ka looming. Poliitikas mõnikord üks lühikene lause, üks hea mõte, üks nali või ühele küsimusele vastamata jätmine loeb sama palju nagu see lubjamört, millest Cheopsi püramiidi kivid on kokku pandud ja trotsinud aastatuhandeid. Nii saame ka meie trotsima oma tulevikku, aga mitte sellepärast, et Eesti rahvuslik joon on jonn, vaid sellepärast, et Eesti poliitika põhiküsimus on truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele: kust me tuleme, kuhu läheme. Eesti on näidanud, et ta oskab hinnata riigi järjekestvust koos Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia ja Saksamaa ja Prantsusmaaga ja koos kõigi teiste riikidega, mis algusest saadik lõid Eestile ja Lätile ja Leedule täiesti erinevad riigiõiguslikud lähtekohad. Mitte keegi ei aja praegu enam Eestit segamini Kirgiisiaga või Moldaaviaga. Ja see on meie esmasünniõigus, mida me ei vaheta mitte, läätseleeme vastu.

Ongi kõik. Aitäh. Ülo, kõne on lühikene, tänan.


Hando Runnel Vabariigi Presidendi Lennart Meri raamatu "Riigimured" esitlusel
Toomas Kiho Vabariigi Presidendi Lennart Meri raamatu "Riigimured" esitlusel
Peeter Tulviste Vabariigi Presidendi Lennart Meri raamatu "Riigimured" esitlusel
Jaan Ots Vabariigi Presidendi Lennart Meri raamatu "Riigimured" esitlusel
Tiiu Valm Vabariigi Presidendi Lennart Meri raamatu "Riigimured" esitlusel
Mart Jagomägi Vabariigi Presidendi Lennart Meri raamatu "Riigimured" esitlusel

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele