Vastamisi uute ohtudega: solidaarsus ja julgeolek


Härra president,
Härra peaminister,
kallid kolleegid,

Lubage mul eelkõige ühineda eelkõnelejatega ja tänada President Stojanovit selle eest, et ta meid täna siia kutsus.

Ma ei taha korrata möödunud kuu sündmuste käiku. See-eest tahan keskenduda meie tulevastele sammudele.

Jätkan nüüd teises NATO ametlikus keeles.

Rünnak Ameerika Ühendriikidele on meile näidanud, kui vajalikud on liitlased ning kui tähtis on tõhustada meievahelist koostööd. Me kõik selles saalis loeme end Ameerika Ühendriikide liitlasteks, olgu meie suhted ametliku lepinguga kinnitatud või mitte. Ent tänapäeval on ametlikud suhted vähem olulised kui see tõsiasi, et riigid, kel on ühised väärtushinnangud - avatud ühiskond, sõna- ja usuvabadus ning liikumisvabadus - töötavad üheskoos. Just see ongi Põhja-Atlandi Lepingu 5. artikli põhiolemus. Koostöö ühiste väärtuste kaitsel, kui vaja, siis jõu abiga.

Kummatigi näitab tõsiasi, et niisugused rünnakud üldse võisid aset leida, et meie koostöö pole olnud piisavalt hea. Me peame vahetama rohkem ja paremat teavet, peame valvama hoolsamalt oma piire; mitte selleks, et inimesi väljaspool piire hoida, vaid selleks, et täpselt teada, kes on seespool. Lõtvus julgeolekuküsimustes ei ole õigustatav. Meie pangandusseadused tuleb üle vaadata, et teha kindlaks, kas need ikka on niisugused, nagu nad olema peavad. Kui terroristide vaba liikumine on takistatud, kui neil ei ole piisavalt sularaha, on see juba meie väike võit.

Nendes muutunud oludes, kus meie julgeoleku eest tuleb võidelda mitte vägevates lahingutes, vaid arvutite taga ning teabevõrkude abiga, on iga konkreetse maa suurusel vähem tähtsust. Rohkem loeb iga riigi kindel otsus see kurjus hävitada. Eesti on pühendunud sellele võitlusele, sest see on võitlus meie eluviisi kestmise eest.

Seda on ka varem öeldud, kuid ma usun, et see väärib kordamist. Me peame lööma rahvusvahelise terrorismi tagasi sellesse urgu, kus on tema koht. Me ei saa taganeda. Niipea, kui me taganeme - hakkame vähem reisima, piirame oma kodanike vabadusi - oleme juba kaotanud. Demokraatia ja õitsengu saar on alati ohus. See kas laieneb või tõmbub kokku, just nagu Fred Hoyle'i universum; see ei ole staatiline. Me peame töötama selle heaks, et see saar laieneks sedavõrd, et kuivataks ühel päeval ebastabiilsuse mere. See päev ei pruugi küll iial kätte jõuda, kuid meie peame selles suunas vankumatult töötama.

Ja just sellepärast ei ole terrorismivastane võitlus iseenesest piisav. Peame tegema tööd selle ennetamiseks. See tähendab demokraatlike valitsuste toetamist ning ebademokraatlike hukkamõistmist; tunnustust käitumise eest, mis austab inimelu pühadust ning võimaldab võrdset juurdepääsu haridusele, ning surve avaldamist valitsustele, kes seda ei tee. Samuti tähendab see, et lisaks arenguabi andmisele avame oma turud, et arengumaad saaksid müüa oma tooteid - kaasa arvatud põllumajandustooted - Euroopa ja Põhja-Ameerika maades.

Terroristid elatuvad vaesusest, nad elatuvad muljest, et mõned maad kavatsevad ekspluateerida teisi. Pole kahtlust, et nad elavad hästi oludes, kus inimestel ei ole õigusi. Võitlus terrorismiga tähendab igakülgset võitlust, ja selleks tuleb:

-- hävitada terroristid,
-- tugevdada oma kaitsevõimet,
-- sundida valitsusi loobuma terroristide varjamisest,
-- ergutada valitsusi lähtuma hea valitsemise praktikast,
-- ning lõpetuseks, pakkuda poliitilise ja majandusliku kaasamise hüvesid neile valitsustele, kes meie ridadega ühinevad.

Tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele