Kallid kaasmaalased,

see on hüvastijätu õhtu. Esmaspäeval, 8. oktoobril kella 3 ja 4 vahel annab ametivande Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel. Ta on meie seitsmeteistkümnes riigipea ja kolmas president. Tema hoida jääb Eesti Vabariigi järjekestvus, millele me panime aluse 24. veebruaril 1918. See järjekestvus ei ole ühekski hetkeks kunagi katkenud. Mina võtsin Eesti riigipea teatepulga 6. oktoobril 1992 üle Vabariigi peaministrilt presidendi ülesannetes Heinrich Marga käest. Ma võtsin ta vastu lugupidamise ja autundega ja annan selle ametikoha üle samasuguse lugupidamise ja autundega Vabariigi Presidendile Arnold Rüütlile, kes on valitud ausates demokraatlikes valimistes teie endi valijameeste poolt.

Praegune tund on niisiis lahkumise tund. Kui ma vaatasin läbi kõik kirjad ja soovitused, mida kantseleiinimesed ja sõbrad on mulle saatnud, siis ma nägin, et see oli nagu mingi kokkuvõte eesti ajaloost ja laiem kokkuvõte viimasest kümnest aastast. Ma arvan, et ma ei puuduta ajalugu. Selle asemel tahaksin teiega rääkida silmast silma. Kõige parema meelega tahaksin teil kätt suruda ja öelda, kui õnnelik ma olen, et olete mind usaldanud, et olete minuga harjunud, et olete jaganud neid nägemusi, mis on Eesti Vabariigile ainuõiged ja mis viivad Eesti Vabariigi tänu teie tööle ja teie usule edasi jõukate Euroopa riikide hulka.

Mida rääkida presidendist? Ega see töö ei olnud lihtne. Algul küsid endalt, kas teed liiga vähe. Siis küsid endalt, kas teed liiga palju. Kui vaadata natuke ringi, mida televisioon või raadio või ajakirjandus ütles, siis tundus, et neil oli alati etteheiteid, ükskõik milliseid, peaasi aga, et etteheide oleks. Kummalisel kombel harjub sellega aegamööda ära. Harjub ära siis, kui teie häält kuulda, teie pilkusid näha, teie toetust, usaldust ja armastust tunda.

Presidendi amet on juba niisugune meie parlamentaarses vabariigis, et ta erineb parlamendi ametist ja erineb Vabariigi Valitsuse ametist. Kaks viimast on seotud teise loogikaga - nad mõtlevad valimistest valimisteni. See on kõikjal nii. Selletõttu - erinevalt sellest pisut koomilisest ajakirjanikust, kes kahtles, kas Eestil ongi riigipead vaja - on kõikjal nii, et riigipea kehastab riigi järjekestvust, oskust vaadata kaugele üle valimiste, üle mitmete valitsuste ja endalt küsida, mida vajab rahvas, mida vajab riik. See paratamatult jääbki riigipea hoolde, kes on väljaspool erakondi ja väljaspool valitsusi. Olen püüdnud seda rolli täita nii hästi, kui seda oskasin. Sellest tulid mõnikord pahandused. Vahel heideti ette, et ma teen liiga palju ja vahel heideti ette, et teen liiga vähe. Mul on olnud valitsusest erinevad vaated näiteks NRG-le ja ma pean ka praegu valitsuse poliitikat NRG osas vääraks. Kuid ma ei taha rääkida minevikust. Mineviku kaudu ma tahan rääkida tulevikust.

Kui mõelda, kus me praegu oleme aastal 2001, siis võime kätt südamele pannes öelda, et oleme teinud määratu hüppe edasi. Me oleme ristteel. Me oleme ka oma igapäevases elus oma igapäevaste otsustustega alati ristteel mitte ainult valimiste eel või valimiste järel. Meist oleneb, kas Eesti sammub jõudsalt edasi mööda seda teed, mis säilitab Eesti Vabariigi sõltumatuse, nimelt Euroopa Ühenduse ja NATO suunas või hakkab Eesti selles kahtlema. Eesti kahtlustes, Eesti enda rumaluses peituvad kõige suuremad ohud meie sõltumatuse püsimisele. Meie käes on meie tulevik. Eesti jonnil on nii üht kui teist ette heita Euroopa Liidule - see kuulub asja juurde. Alati on võimalik kõike paremini teha, kuid mitte kunagi ei saa Eesti oma ülesandeid ja tulevikulootusi teostada nii, nagu asuks Eesti üksinda keset suurt ookeani. Me oleme olnud osa Euroopast ja oleme jälle Euroopa riik. Riik, kes on taasavastatud pärast seda, kui Eesti oli praktiliselt unustatud. Me võime selle peale olla määratult uhked.

Ma räägin teiega enesekindlalt ja väga õnnelikult. Ma tahaksin teid eraldi tänada kõige kaunima aja eest mu presidendiaastatel. See oli Murtud Rukkilille aeg. Ma sõitsin läbi kõik maakonnad ja võisin kätt suruda nii paljudel, kes ikka veel on elus ja kannavad endas Eesti Vabariigi igavest tuld. Ma sain suruda väga noorte kätt, kes olid Siberis sündinud, ja väga vanakeste kätt, kes tulid ratastoolis ja karkude toel.

Mul oleks ju teile palju rääkida. Võib-olla te ootate minult poliitilist testamenti. Niisugust testamenti ei tule. Ei tule kahel põhjusel. Esiteks on homsest alates Vabariigi President Arnold Rüütel, ausalt valitud Eesti riigipea. Teiseks, - mina ei kavatse surra, ma jään Eestisse teie hulka. Te võite mind kõnetada kui president Meri, te võite mind kõnetada Lennart sõltuvalt sellest, kuidas me teineteist tunneme, aga kõik Eesti rõõmud ja mured jäävad endiselt teie ja minu ja ennekõike Vabariigi President Arnold Rüütli kanda. Enesestmõistetavalt eeldan teilt kõigilt täielikku lojaalsust ja sedasama armastust ja usaldust härra Vabariigi Presidendi Arnold Rüütli suhtes, mida mul nii paljude aastate jooksul oli rõõm teie enda käest kogeda.

Ma tahaksin veelkord rääkida sellest, et me seisame ristteel. Eesti on loonud endale head võimalused. Neid häid võimalusi tuleb teostada ja neid tuleb teostada targasti. See, mis mulle muret teeb, on Eesti liigne enesekindlus ja meie kummaline suhe haritlaskonda. Haritlaskond on see osa rahvast, kes kannab südames muret tuleviku pärast. Haritlaskond näeb kaugemale, haritlaskond teab, missugused probleemid varitsevad meid kümne ja kahekümne aasta pärast. Sellepärast on nii rõõmutu rääkida täna, et Eestis on maad võtmas tõusiklikkus. Seesama tõusiklikkus, mis ei olnud võõras ka meie vabariigile enne Teist maailmasõda. Kuid küsige oma vanemate käest, kes oli Teise maailmasõja eelses ajakirjanduses kõige tuntum nimi. See oli Gori, kes lakkamatult naeruvääristas kõiki neid tõusikuid, tänu kellele on meie Lollideküla tõusnud. Kord oli president Päts nii kergemeelne, et laskis endale lennukiga Taanist värskeid kartuleid tuua. Nagu näete, 60 või 70 aastat hiljem ei ole see ikka veel meelest läinud. Eesti ei ole mitte kunagi olnud maa, kes lepiks tõusikutega.

Mida ma ootaksin teilt? Ma ootaksin teilt palju tugevamat moraalset vastusurvet sellele. Ma ootaksin teilt truudust, mida eestlane on alati tundnud oma õpetajate ja teadlaste vastu. Ma tahaksin, et just neile toetudes teil oleks alati selge, missuguses suunas Eesti peab ennast teostama ja langetama oma valikuid Eesti tuleviku kasuks või Eesti tuleviku kahjuks. Me oleme väga palju saavutanud. Meil jääb veel rohkem teha. Ja selleks, et see tegevus oleks tõepoolest jõuline, ongi riigil vaja riigipead. Vaadake, kuidas riik toimib. Ta toimib parlamendi ja valitsuse kaudu. Valitsusel ja parlamendil on heal juhul üle poole rahvast selja taga, mis järelikult tähendab, et rahva teine pool ei tarvitse olla selle valitsuse ja parlamendi taga. Teiste sõnadega - riigi tegevus ei ole mitte ainult ühendamine ehk integratsioon, see on samal ajal ka vastandamine ehk polarisatsioon. Teie kui vabariigi kodaniku usaldus riigi vastu, õigusriigi vastu, õiglase riigi vastu, sotsiaalselt mõtleva riigi vastu on seda suurem, mida rohkem te tunnete, et need küsimused, mida te ise ei ole suutelised lahendama, on hästi lahendatud Vabariigi Valitsuse ja parlamendi poolt. Mistahes otsuse või seaduse vastuvõtmisel on tegemist alati kahe poolega. Teerull ei ole integratsiooni tööriist. Me peame leidma selle koosmeele, mis ühendab nii koalitsiooni kui ka opositsiooni üheks koosmeelseks Eesti riigi ja Eesti rahva tahteks. Me tuleme sellega toime. Ka erakonnad õpivad. Ja kui nad ei õpi, siis nad kaovad.

Praegu juba on Eesti silmapiiril tekkimas uued erakonnad. Mul ei ole neisse suhtumist, aga see tõsiasi, et on tekkinud uued erakonnad, kõneleb ju ainult sellest, et paljud teie seast ei ole rahul seniste erakondadega. See ei tähenda, et senised erakonnad peaksid kaduma. See tähendab, et seniste erakondade kahekõne teiega, Eesti Vabariigi kodanikuga, peab olema palju tugevam. See kahekõne peab üle kanduma ka meie Riigikokku. Riigikogu peab olema see koht, kus toimub kahe vastandliku nägemuse integratsioon.

Nende tunnetega ma tervitangi homme tööle astuvat Eesti Vabariigi presidenti Arnold Rüütlit. Soovin talle jätku tööle, jõudu. Soovin talle eesti rahva täit usaldust. Soovin teile, mu kallid kaasmaalased, kogu südamest palju tänu selle kauni aja eest, kui me vedasime ühiselt oma vankrit mäkke üles. Me kohtume alati.

Tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele